Bonzo
“Teisipidi ­tegelikkus”
(Hitivabrik)

Rakveres viisistatakse ka nurgabaari filosoofiat.

Kui pophitikeste põhiline mänguväljak on päevane raadioeeter, siis Bonzo, mulle tundub, enne pimedat välja üldse ei tule, vaid elab oma elu nurgabaarides ja öistel agulitänavatel – seal, kus väärtustatakse olnud aegu ning kammerlikku romantikat.

Eestis on alati sellist muusikat tehtud, mulle tundub. Võib-olla on põhju­seks pikad talved (mille puhuks tundub see plaat küll hästi sobivat), võib-olla mingi eestlaslik melanhoolia, aga meie kamaralt on Bonzo hingesugulasi ja mentoreid leida üsna lihtne – Tõnis Mägi, Jäääär, Eesti Keeled.

Universumi muusikakohvikus laulaks Bonzo varasel hommikutunnil just selle laua ääres, kus “pisut võtnud” Tom Waits parasjagu häbelikku Norah Jonesi kabistab, samal ajal kui Leonard Cohen ja Mark Lanegan pealt vaatavad.

Vahe näiteks Tom Waitsi viimase plaadiga on aga see, et kui Waitsi hullumeelsus võtab üha uusi pöördeid, tundub Bonzo maailm olevat pisut liiga turvaline. Ei ole nooti, mis kukuks valesse kohta, ega arranžeeringut, kust üritaks jalga lasta mõni julgem džässinoot. Teisest küljest muidugi ei olegi tarvis hakata siin hämaral talveajal aknaid sisse loopima. Pange küünal põlema ja mõelge, mis on ja mis on olnud. 7

Tristan Priimägi

Client
“City”
(Toast Hawaii)

Pop-rock-alatooniga lihtsakoeline electroclash.

Mis sest, et Clienti sündipop kõlab kõlarites päris kenasti, ikkagi on Andy Fletcheri plaadifirma kuulsaim tibidebänd natuke liiga lihtne juhtum, et olla päriselt tõsiseltvõetav. See muusika seisab koos klotsidest, mis pätsatud Kraftwerkilt, Human League’ilt, New Orderilt, Yazoo’lt ja Depeche Mode’ilt. Ja nagu kõik klotsidest ehitatud mängumajad, laguneb ta laiali, kui saab müksu või obaduse. Päris kindlasti leiab electroclash oma koha meinstriimis, aga selle asja teevad ära superstaarid nagu Madonna või Britney, mitte kaks anonüümset chick’i, kel varjunimedeks Client A ja Client B. 5

Mart Juur

Robbie Williams
“Greatest Hits”
(EMI/Chrysalis)

Briti pop-juraka kokkuvõte hittidest.

Robbie’l kulgeks justkui vana hea plaanimajanduse järgi. 5 aastat boy-bändi, seejärel pea kaks pjatiletka’t soolokarjääri. Nüüd aeg joon alla tõmmata – küsida, kas party programm täidetud ja kommunismipidu saabunud. Oma hitialbumil ütleb Robbie aga, et pole ta midagi planeerinud. Kõik tuleb ise, kui tuleb. Album tähistab ka vana koostööpartneri uue vastu vahetamist. Viimaselt on kogumiku kaks uut lugu – 70ndate lõpu new wave’i stiilis “Radio” ja ballaadike “Misunderstood”. Neid kuuleb ilmselt praegu raadiost. Ülejäänud on see vana hea (-halva) kraami leierkast. Meie aja suurima meelelahutaja(?) show aga läheb ilmselt edasi, kunagi. 6

Tõnu Pedaru

Fripp&Eno
“The Equatorial Stars”
(Opal/DGM)

Harold Budd
“Avalon Sutra / As Long As I Can Hold My Breath”
(Samadhisound)

Ambienti. Vanameistritelt.

Ambiendi isa Brian Eno ja King Crimsoni, aga ka frippertronicsi isa Robert Fripp pole aastakümneid terviklikku ühisplaati ilmutanud, kuigi näiteks Eno kümne aasta tagusel “Nerve Netil” mängib Fripp mõned oma elu hiilgavaimad soolod. Uus plaat ei ole nii lihtne kui 70ndate lõpu salvestused, massiivsete heliseinte asemel kõlab pigem vaikne, kuid keeruline elektrooniline mustristik, mille keskmeks Frippi maotaltsutajalik kitarrimäng. Ühelt poolt on see muusika pealetükkimatu ja kohati fragmentaarne, teiselt poolt on temas olemas see mõistatuslik fluidum, mis sunnib sind seda plaati jälle kuulama ja sealjuures toas tule ära kustutama.
*
68aastane Harold Budd, isepäine tegutseja minimalistliku kammermuusika ja ambiendi uduselt piirilt, on Veljo Tormise kombel teatanud, et see on tema viimane album, tal pole rohkem midagi öelda. Siin räägib ta täie häälega; kui Fripp & Eno teevad midagi, mis võikski plaadi nime arvestades olla hoopis mingi sfääride muusika, siis Buddi eleegilises ja hapras ilutsemises (ma ei ole seda väljendit seni positiivseks pidanud, aga nüüd küll) on inimese kohaolek tuntav ja mitte ainult elektroonika kõrval naturaalpillide kasutamise tõttu. Iseenesest lausa lihtsameelne pala “Little Heart” vajutab kuulajas samu nuppe, mida on kunagi puudutanud ilus suveilm, armsad väikesed lapsed või mõni merevaade.
Topeltalbumi teisel plaadil remiksib Buddi eksperimentaalmuusik Akira Rabelais, ta leiab üles essentsi ja täidab sellega tund aega.
See oligi minu tänavune jõulumuusika. 8/9

Tõnu Kaalep

Compay Segundo
“En Concierto”
(WEA)

“Buena Vista Social Club” staari hauatagune hääl.

Surnutest pole muidugi ilus halba rääkida ja kindlasti ei nõustu minuga need tuhanded vaimsete huvidega noored, kelle tõotatud maaks ja muusikaks Kuuba sai pärast Wender­si “Buena Vista Social Clubi”. Ei. Film oli kindlasti vaatamist väärt ja Compay koos Ry Cooderiga selles omal kohal. Seda kaheplaadilist kontserdikogumikku aga väga kaua ikka nautida ei kannata. Võib-olla on seal oma sõnum vaese rahva raskest sotsiaalsest olukorrast, aga kuna keelt ei valda, siis tuleb paratamatult üksnes muusikat hinnata. Ja peab ütlema, et nii “Clubs’” kui “Theatresi” lindistused kõlavad nagu mingi pagana Kuuba simman, mis oma Eesti analoogist erineb ehk vaid sellepoolest, et kuuri all aetud puskari asemel voolab seal kõridest alla odav rumm ning maksumärkideta Priima sigarette asendavad (tõenäoliselt samuti maksumärkideta) jämedad sigarid. Selline imalavõitu melanhoolia, mida Cuba Librega alla loputada. 1

Lauri Tikerpe

Son of Clay
“The Bird You Never Were”
(Komplott)

Hõre ja vigane jura.

Son of Clay teine plaat, abstraktsem ja hõredam kui kahe aasta tagune “Face Takes Shapes”. “Kas maailm vajab sellist muusikat?” on totter küsimus – keegi pole veel aru saanud, et maailm kui selline üldse midagi vajaks, järelikult taandub kõik sellele, kes maailma nimel sõna võtab. See tähelepanek (iseenesest muidugi ka totter) pressis end kuidagi poolkogemata nende hõredate ja vigaste noodite vahele, mida puhk-, puit- jm pillid (põhiliselt aga muidugi elektroonika) Son of Clay plaadil kuuldavale toovad. Õigupoolest pole siin ju suurt midagi – ses mõttes meenutab plaat akadeemilisemaid elektroonilisi kompositsioone, eriti just helide läbikaalutuse ja dissoneeruvuse poolest. Pole rütmi, õigupoolest ka meloodiat, ei saa rääkida nimetamisväärsest faktuurist (kuna helikude on liiga hõre)... ja see, mis järele jääb, on nt üks lõputu tatti täis metsasarv, mis kusagil metsa serval törtsutab. Miks ka mitte. 6

Erkki Luuk

Reuber
“Kintopp”
(Staubgold)

Psüühiline ralli Throbbing Gristle’i vaimus (boksipeatus: ambient).

 Nagu ma aru saan, tähendab “kin­ topp” kohalikus (Berliini) kõnekeeles “kino”. Reuber – elektrooniline, salajane (ja rahvapärane) psühhedeelik – on tootnud taas ühe “heliriba kujuteldava filmile”, nagu selliseid asju vahel ni­me­tatakse. See õnnestub tal suu­re­­pä­raselt, kuna Reuber on juba eelspool mainitu. Rattaid vahetatakse, sõit jätkub – (“Stadtflucht”) kontrabassi jm instrumentide käikude repetiivse kollaaži, (“Überlandweg”) rahvaliku, aeg­lase “klubimuusika” kaudu närvilisse kitarritininasse (“In Fernen Ländern”) jne.

Rütmistruktuur on monotoonne, kõik lood erinevates stiilides või “inst­rumentidega”. Kõla on universaal­selt räpane, kuid helid, mis sinna sisse sulatatud, teevad Reuberist psüh­he­deelilise underground’i suurepärase esindaja, kelle muusikas segunevad – nagu globaalses psüühilises remiksis – Throbbing Gristle diggeridooga ja eshatoloogia voltimisesteetikaga. See on enneolematu reis, mida peab kogema selleks, et seda läbi teha. Hirmuäratavalt originaalne ja tundlik stiilimeister. 9

Erkki Luuk

Sondre Lerche
“Two Way Monologue”
(EMI)


Klassikaline pop, millesugust nüüd saabki vaid tsiviliseeritud maailma ääremailt

On üks Claire’s Birthday lugu, mida Kuku öösaatest kuuldes mõtlen automaatselt, et kas see oli nüüd Pulp või Supergrass? Paari sekundi pärast taipan, et ikka see vana hea Vaiko E & Co. Siit tekib seos: alati on mingit muusikat, mis vastab enam kui vaja kehtivatele reeglitele ja on, erinevalt eurolauludest, ka lihtne, meeldejääv ja tujutõstev. Ja sa pead seda reeglina mõne rahvusvahelise, eelistatult briti staari loominguks.
Norra noormees Sondre Lerche teeb paremat britpoppi kui britid ise; ja loomulikult saab ta esineda kohaliku printsessi pulmas.
See on retrolik, aga elegantne pop, milles puudub näiteks inglise analoogide kõrg-camp’i ponnistus. 7

Tõnu Kaalep