Peppersite kitarristi neljas soolooleng.
Äkki ongi nüüd ja edaspidi nii, et kuulsate rock-bändide kitarristide sooloplaadid ei kõla enam nagu valik Spinal Tapi lärmakamaid akorde. Sest Frusciante, meile tuttav kui Red Hot Chili Pepper, püüab tõesti midagi hoopis muud – püüab olla just nagu valgustatud meinstriim, omaenese kunstipärast kannustatud peavoolu-rock. Ja kui nimesid nimetada, siis... Fleetwood Mac siin, Mercury Rev ja Flaming Lips teisal. Ja kitarrisoolosid peaaegu ei hoopiski. Ei, nood väikese avansina antud viited ei taga veel iseenesest midagi. Ja teist korda ei, see viimane väide ei ole tingimata kompliment, kui te seda arvasite. Ma tahan lihtsalt öelda, et Frusciante kaevab natuke sügavamalt, kui oodata oli. Ja õige pisut ettenähtud kohast eemal.
Siin on vähe päris tõsiseid probleeme, kuid tema lauluhääl – kõhetu ja vinguva tämbriga – on kindlasti üks neist. Kõige vähem teeb see liiga siis, kui tulemus ehk peabki kõlama pisut nagu stiilselt leige ja verevaene indie-pop (”Wednesday’s Song” näiteks). Kuid katsed rokkida närbuvad esimese vokaali ilmudes otsekohe. Mitte et ma seda materjali kainelt hinnates oleksin nii väga soovinudki, et nad ellu jääksid. Ah jaa, seal on veel need naljakad elektroonilised vahepalad ja parim neist ”—00Ghost27” on just niipalju hea, et seda siin ära mainida, kuid siiski mitte piisavalt, et mõnd päris oma epiteeti ära teenida. 5
Tõnis Kahu
Janet
“Damita Jo”
(Virgin)
Väsinud ja kila-kolaga üle külvatud tömp kommerts.
Plahvatus. Kärgahtus. Visin. Trummipõrin. Saluut! Pauh, pauh, pauh!!! See on ausalt öeldes enam-vähem kõik, mis Janet Jacksoni uue plaadi kuulamisel esiotsa meelde jääb – kõrvad kirjuks võttev eriefektide sadu. Üleprodutseeritud sudimine, kus on muusikat – kõige lihtsamaid viise – raske tähele panna. Samamoodi on ebainimlikuks muutunud Janeti aina laienev ja püüdlik ülinaeratus.
Mõningase kordamise järel meloodialaadsed jupid sellegipoolest hanguvad pinnale. Üks osa neist meenutab Janeti kuldaegu, aga poolikult. Teine – ja halvem osa – on Janeti meeleheitlikud katsed käia kaasas nooruslikult ulja pop-moega (vaadake läbikukkunud esimest singlit, Dallas Austini valmistatud reibast kidrakraaksumist “Just A Little While”). Ka ballaadid, mis on õe Janeti nõrgematelgi plaatidel puudutanud surisema panevaid noote ja punkte, kõlavad “Damita Jo’l” kui tema varase sensuellimise loid kordamine.
Kahjuks, sest ma lootsin vastupidist, on albumi parimad palad need, kus Janetile saundi loonud vanad über-produtsendid Jimmy Jam ja Terry Lewis töötavad uue stuudiotähe Kanye Westi varjus (“My Baby”, “I Want You”). Jami ja Lewise mõjusaim hetk on “R&B Junkie”, kus nad, paradoksaalsel kombel, sämplivad kõige keskmisemaid 80ndate disko-funki bassi ja sündikõlinaid – seda, millest nad ise 80ndatel säravalt erinesid.
“Damita Jo’le” eelnenud PR-trikk oli geniaalne. Janet paljastas Ameerika jalgpalli superfinaali vaheajal miljonite ees ja Justin Timberlake’i abiga rinna ning äraunustatud Janetist rääkis järgmised nädalad terve Ameerika. Album on selle kõrval pettumus, kuigi täpselt haibi vääriline. 5
Siim Nestor
Pet Shop Boys
“Pop Art. The Hits”
(Parlophone/EMI)
Kõik hitid ja kunstitööd, jahedaksjätvalt.
Kogumike väljaandmise võimalikke põhjusi:
1. Uute fännide pealekasv, s.t finantskaalutlused.
2. Uue materjali puudus, aga raha läheks ikka vaja, s.t finantskaalutlused.
3. Mingi liiga suure plaatide arvuga plaadileping, s.t finantskaalutlused.
4. Mingid muud finantskaalutlused.
Iseenesest on kaheks albumiks Pop (näiteks “Go West”, “It’s a Sin”, “New York City Boy”) ja Art (“West End Girls”, “Being Boring”, “Liberation”) jagunev kogumik hea majatarve. Eriti olukorras, kus muusika on vahel natuke vähem kui muusika, näiteks mingi seltskondlik taust. Või kui osa plaadikogust paikneb suvilas või auto CD-vahetajas. Kummalgi poolel on ka üks uus ja keskmiselt keskpärane lugu.
Kuidagi väsinud ja kulunud tundub PSB mulle järsku. Sellist säravat popkriitikat, mida klassikud Tõnis Kahuni välja on bändi kohta kirjutanud, ja selliseid emotsioone, mida kuulajad seda kuulates tajunud on, seda odavat monumenti vaadates esimesel pilgul ei taju. Võibolla mälestusi kriitikast siiski? 5
Tõnu Kaalep
Encre
“Flux”
(Clapping Music)
Stiilitu originaalsus.
Üks mõistatuslikemaid artiste, keda viimasel ajal kuulnud olen. Selle kohta, kui erinevaid mõjusid (electronica, Gainsbourg, Jacques Brel, räpp, folk) prantslane Yann Encre segab, on tulemus harjumatult korrapärane, ent kahjuks mitte piisavalt huvitav. Kogu oma avangard-maskeeringule vaatamata tahab Encre olla suur laulusepp, teenides sellega inglastelt kahtlemata tolle kõverdatud huulil öeldud “typical french”-repliigi, millega tähistatakse ülemääraseid vilesid, kulinaid, kelli, auru ja kogu seda tilulilu, mis prantsuse vaimule (ja seega ka muusikale) väidetavalt omane on (ja mis nt prantsuse haussi vaadates tõesti paikapidavana tundub). Encrel üht-teist siiski ka õnnestub – just aeglased, udusemad ja mulksuvamad lood on need, millega ta paar koledat folk-kastanit tulest välja toob. 6
Erkki Luuk
Filmimuusika
“Kill Bill vol. 2”
(Maverick)
Midagi nendeks tühjadeks õhtuteks, kuni ta linastub.
Ega Tarantino elu pole lihtne. Iga uus film peab eelmist ületama, ja nii ka iga uus soundtrack. Kuna ta kuulub mõlemas liigas absoluutsesse tippu, on ennast üle trumbata päris raske ülesanne. Aga ta on sellega jälle hakkama saanud.
Tema filmide üks iseärasusi on muusika tohutu olulisus, heliriba annab tunnet nii täpselt edasi, et hakkad mõtlema: kas muusika otsiti filmi jaoks või film muusika jaoks.
“Kill Bill 2” soundtrack on võrreldes esimese osaga tasasem, stiilsem ja peenem. Kui esimene osa oli heeringas vahukoorega, siis teine on juba angerjas mingis plöginas, mille komponente sa tuvastada ei suuda, aga kui sa seda maitsta julged, siis tundub väga hea.
Selle plaadi kuulamine on huvitav ja kergelt psühhedeelne reis, kusjuures alles on küll tavalise tarantinoliku hoogsa camp-paraadi tunne, aga üldine meeleolu on muutunud kuidagi nukramaks. Shivaree “Goodnight Moon” annab kätte õige tooni, Ennio Morricone “Mercenario” tekitab külmavärinaid, Johnny Cashi “Satisfied Mind” loeb sulle elutarkused peale ja Malcom McLareni “About Her” lämmatab elegantselt oma moodsa iluga.
Loodetavasti on film sama kõva kui plaat. 9
Maria Ulfsak
The Housemartins
“The Best Of Housemartins”
(Mercury)
Ei, see ei ole house, vaid 80ndate leebe kitarripop.
Kui keegi veel ei tea, siis Housemartinsis alustasid 80ndate keskel sellised tegelased nagu Norman Cook (hilisem Fatboy Slim) ja Paul Heaton (Beautiful Southi frontman).
Poiste plaadimängijatel keerlesid tihti Dexy’s Midnight Runners, The Monkees ning The Smiths ja seda on kuulda. Pa-pa-paad, šal-lal-laad, kolm-neli duuri ja sotsiaalne alatoon küünilise maiguga laulusõnades. Solist Paul Heaton kõlab oma parematel hetkedel nagu Morrissey (“The People Who Grinned Themselves To Death”). Tabelihitid on ilusti olemas (“Happy Hour”, “Caravan Of Love”). Ja siis hittide variatsioonid. Tuleb tunnistada, et veidi üheülbaline on see plaat. Õnneks on lõpupoole eredamaid hetki – töötlus Luther Ingrami gospelklassikast “I’ll Be Your Shelter“, mis valgete poiste esituses on üllatavalt võimas. Tõeline “garaažigospel“.
Aga teate. Kujutage korraks ette Rumalat Noorkuud, kellele muusikat kirjutab Vaiko Eplik, lüürikat Villu Tamme ja Chalice ning pille mängib Ruffus. Nagu Housemartins. Aga parem. 5
Lauri Tikerpe
