Vladislav on jälle suunda muutnud…

Trendide tabamise meister Vladislav Delay ütles kunagi oma esimese tähelennu alguses, et ei soovi ennast kunagi korrata, vaid otsida alati uusi väljendusvõimalusi. Sellist juttu räägib tänapäeval iga teine muusik, aga Delay on seda ka tegudega kinnitanud. Tollal ambienttechno’t viljelenud klubikauge inimese kohta tundus üsna üllatav tema edukas pööre house-muusika poole Luomo pseudonüümi all. See klubiperiood tundub aga nüüd olevat seljataha jäänud, samuti pole tegemist tagasipöördega oma firma-sound’i – abstraktse ambient-­­elektroonika suunas.

Ei usu, et uuel plaadil valitsev rõhutatud lihtsus ja minimalism ning puhas ja selge kõlapilt mõjuksid üllatuslikult, pigem on tegemist Delay järjekordse ootuspärase trenditabamusega. AGF ehk Abtye Greie pisut äraolev, aga samas sensuaalne vokaal rõhutab seda post-rock’i ja electro­clash’i järgse maailma lihtsakoelist analoogelektroonilist tunnetust. Samas eristub album selgelt kõigest muust sarnases žanris avaldatust.

Samastumine ilmselt ei saagi kunagi Vladislav Delay puhul võimalikuks, mida iganes ta siis ka ei teeks. 7

Aivar Tõnso

The Bravery
“The Bravery”
(Island)

Moodsat tantsu­rock’i New Yorgist.

Rock’iga on nii, et ühel hetkel oled sa ehk tõesti liiga vana, et asjale mitte pihta saada. Aga kui iseendast rääkida, siis pole asi küll mitte selles, et ma ei suudaks sisse võtta uusi helisid. Pigem ikka selles, et ma umbusaldan uusi bände, kes kõlavad just täpselt nagu vanad bändid. Ent siis ma küsin endalt ikka ja jälle, kas see argument üldse maksab midagi. No mis siis, et see on juba olnud? Ka biitlid ja Stones ja need teised ju... jne.

Ah jaa, The Bravery. Hea näide. Sest tõepoolest, mul on ükskõik, et siin on kõlaliste viidetena seda ja teist (kuigi ma isiklikult ei leia siit Duran Durani mõjusid, millele osutab iga teine nende reklaammaterjal, arvustused sealhulgas). Ja mul on ükskõik, et see on tüüpiline New Yorgi hype. Mul on täpsemalt öeldes ükskõik seni, kuni nad suudavad käivitada midagi sellist nagu avalaul “An Honest Mistake”. Kitarr, bass, trummid – mida teie siis ootasite? Ja muidugi süntesaator, punktuaalne ja pompöösne ühtaegu. Siiani on kõik hästi. Rock, mis pole “tulnud et jääda”. Hoopis selline, mis tulnud lööma ja ära jooksma.

Sestap oleks plaadi vaieldamatu probleem – lihtsalt see, et The Bravery ei varieeri oma valemit suuremat – igati andestatav, kui see enesekordus vaid ei sünniks nõnda pisenevas ratsioonis. Hästi, “The Tyrant” on erinev, produktsioonilt ja meeleolult, kuid muidu... Ma võin enda ja teie elustamiseks ju naljakaid paralleele välja mõelda – The Bravery kõlab tõesti hetketi, nagu oleks Joy Division doosi speed’i kätte saanud või nagu püüaks Morrissey Blondie juhtlauljana päriselt rokkida. Aga ikkagi, kogu see valik camp-rock-vulgarisme (näiteks loo “Unconditional” algus) lihtsalt ei toida kuigivõrd.

Aga kõige hullem vähemalt minu jaoks on see, et laulja Sam Endicott kõlab läbivalt nagu The Cure’i Robert Smith ja tolle astmaatilise tämbri olin ma küll lootnud unustada. 6

Tõnis Kahu

Adrian Belew
“Side One”
(Sanctuary)

King Crimson Light.

Kui see plaat midagi tõestab, siis seda, et väga tõenäoliselt on viimased 24 aastat just kitarrist ja laulja Adrian Belew olnud King Crimsoni nägu, mitte bändi asutaja ja ainus alaline liige Robert Fripp. Belew’ sooloplaat on puhas praegune Crimson, eriti kolmes esimeses loos, kus bassi ja trumme mängivad prog-metali tähed Les Claypool (Primus) ja Danny Carey (Tool). Belew mängib ülejäänud lugudes kõike muud ja väike pingelangus on tunda. Kõik on efektne, kuigi mitte otseselt vaimustav.

Siin ei ole eksperimentaalsemat instrumentaalmuusikat ega biitlistiliseeringus ballaade. Nende jaoks tulevad varsti “Side Two” ja “Three”. 6

Tõnu Kaalep

Erinevad esinejad
“Music From the Land and From near the Sea. Faraway sound from Estonia, Latvia and Iceland”
(Kuurort)

Noore plaadifirma esinduskogumik, geograafilistele viidetele vaatamata vähekohalik.

Teate küll neid trendikate piltidega plaate, mille nimes on kas sõna café või lounge. Sellist pehmet ja aeglast elektroonikat, mis kirjeldaks nagu mingit kujutlust jõudeelust. See plaat siin on koledale (või eksperimentaalsele?) kaanetüpograafiale vaatamata nende teiste väike vend. Samas mitte halb, turvalisele ja rahvusvahelisele anonüümsusele tuleb juurde võluv kiiks siis, kui lisandub eestikeelne laul Ragatmika ja Hea Ranniku lugudes. Ragatmika lugu oleks nagu Sven Grünbergi õpilase loodud!

Ma kujutan ette seda plaati mängimas taustana kas ägedale töötegemisele mõnes moodsa loovtööstuse kantsis või ägedale seltskondlikule suhtlemisele kuskil mujal. Ei kohusta millekski, aga paha ka ei ole. 6

Tõnu Kaalep

Amon Tobin
Chaos Theory”
(Ninja Tune)

Helid populaarsele spioonimängule.

Niipalju kui mina tean, kõlab videomängude tegelik taustaheli kuidagi teisti – nagu mängiks keegi ühe sõrmega mõnd odavat klahvpilli, miski veider efektimasin halenaljaka puändina toeks. Amon Tobin seevastu on oma videomängumuusika kujundanud kui päris soundtrack’i. Võite seda ka kunstiks kutsuda, kui tahate.

Vahe filmimuusikaga on muidugi olemas. Lõppude lõpuks tohib Tobin siin illustreerida pingeid ja tunge, millel mingeid inimlikke karaktereid kandjateks ei olegi. Siin pole heroismi, kahtlusi, sentimente, mõttepause. Siin on üks energiapuhang, siis teine ja mõnevõrra jäist ootusärevust nende vahel.

Tobinil on kasutada hea bänd päris instrumentidega (eriti rütmigrupp avaldab muljet), kuid lõppkokkuvõttes deformeerib ta selle kõik massiivseks ja sünteetiliseks ühtaegu. Ma pole proovinud, aga arvan, et oleks vägev tulistada sünkroonis tema breikbiitidega ja vaadata virtuaalseid vaenlasi suremas tema eepiliste orkestratsioonide saatel.

Teate, ma vist mõtlesin nüüd välja, midamoodi see kõik kõlab. Justkui oleks nood sämplid kusagil hip-hopis või techno’s enesest teadlikuks saanud ja esiplaanile emantsipeerunud. Justkui oleksid nad päriselt komponeeritud või midagi sellist. Nõnda et veel üks kurioosum, mida maailmal iseenesest tarvis pole, aga no kui ta juba saabus... miks ka mitte. 7

Tõnis Kahu

Venetian Snares
“Rossz Csillag Allat Született”
(Planet Mu)

Dracula- ja tuvimõjutustega breakcore.

Lõpuks midagi täiesti teistsugust: Aaron Funk kujutleb, et on tuvi. Nagu arvata võib, on “Rossz...” inspireeritud tema reisist Ungarisse. Kõik see pole mitte täiesti juhuslik, kuna plaadi muusikas on oluline koht ida-euroopa meloodiatel ja baroksel keelpilli-eril (mh õppis Aaron albumi jaoks mängima elektriviiulit ja trompetit). Venetian Snaresi kontekstis on see võibolla kõige koherentsem, “läbikomponeeritum” (imelik sõna) ja temaatilisem plaat. Küpsus? Vähemalt vaheldus – arvestades, kui kaootiline tema breakcore traditsiooniliselt on olnud. Oma loominguga on Venetian Snares seda stiili tunduvalt avardanud, mis eelkõige seisnes järjest uute ja kõrgemate kaootilisuse nõuete seadmises. Nüüd siis vahelduseks midagi muud, meloodilisemat. Kuid hoogne, sünge ja kuri on tema drill’n’bass ikka. 8

Erkki Luuk

Jon Hassell
“Maarifa Street. Magic Realism 2”
(Label Bleu)

Taaskasutatud kontsertvõtetest meistriteos mutantrompetismi isalt.

Eriline puhumistehnika pluss elektroonilised efektid pluss isepäine maailma- ja muusikanägemine, arhailise ja digitaalse sundimatu segamine on Jon Hassellist teinud suure ja eraldiseisva isiksuse, kelle uuenduslikkust trompetistina saab vist vaid Miles Davisega võrrelda..

Siin, taustaga sufi lüüriku Rumi loomingusse ulatuval albumil konstrueerib ta kontsertvõtetest uusi lugusid. Materjal oleks nagu tuntud tema 80ndate lõpu-90ndate alguse plaatidelt, aga ei ole ka. Lisandunud on dünaamikat ja kontraste, palad on pikemad. Nagu ujuksid hämaruses eksootilises soojas veekogus tähtede valgel; keskkond on sõbralik, kuid samas pingestatud, vastu ja mööda ujub tohutult uusi ideid ja lihtsalt sõnumeid suurest maailmast.

Bassist Peter Freeman annab plaadile dub’likumat kõla, oud’i-mängija ja laulja Dhafer Youssefi sekkumine on midagi lausa uut, ulmelist kosmopoliitsust taas maale toov.

Muide, Dhafer Youssef ja siin ühes palas kaastegev itaalia trompetist Paolo Fresu tulevad Jazzkaarele! 9

Tõnu Kaalep

Crosby Stills & Nash
“Greatest Hits”
(Atlantic)

Kuuekümnendate rockiklassikute šedöövrid.

See trio, mille 1968. aastal moodustasid bändide The Byrds, The Hollies ning Buffalo Springfield liikmed David Crosby, Stephen Stills ja Graham Nash, on tõeline supergrupp. Aastatel 1969–1982 ilmunud neli stuudioalbumit olid kommertslikus mõttes üliedukad ja kuuluvad ameerika rock’i­klassikasse. Mõnikord liitus seltskonnaga veel üks hiljem legendiks muutunud mees – Neil Young –, kuid tema loomingut me käesoleval kogumikul ei kuule. Ent kvartetina salvestati krestomaatilistest plaatidest vaid üks, 1970. aasta “Deja Vu”, seega pole kaotus tegelikult liiga suur.

Crosby, Stills ja Nash olid ehtsad kuuekümnendate rokimehed, Wood­stocki kangelased koos kõige selle juurde kuuluvaga. David Crosby jõudis koguni paar aastat vangimajas istuda. Tormiline elu, pingelised suhted ning intellektuaalsed otsingud – kahtlemata jättis kõik oma jälje nende loomingusse. Aga CSNi suurim jõud on unikaalne kõla ja sügavus, milleni nad oma parimates lauludes jõudsid. Kitarr torgib ja kraabib nagu kahepäevane habemetüügas, hüpnootiline elektriorel kõlab justkui tolmune preeria, kuumusest õhkuv kiirtee ja öine suurlinn. Ning muidugi kolme hipi unustamatu falsetihäälne laul, valgete meeste psühhedeelne gospelikoor. Juurteni ulatuv muusika, tulvil inspiratsiooni, usku ja vabaduse hingust, tänapäeval sääraseid laule enam ei tehta, ainult palju koopiaid on liikvel.

Tegelikult liigituvad kõik lood sellel plaadil šedöövrite hulka. Aga siiski, parimatest parimad: “Southern Cross”, “Our House” ja “Wooden Ships”. 10

Mart Juur

Pola
“Meme”
(Plop)

Õhuline techno glitch Jaapanist.

Pola on noor muusik Tokyost. “Meme” on tema debüütplaat – SND ja Ovali segu, nagu ta seda vist meeleldi kirjeldaks (mõlemad on tema lemmikud). Ilmselt asustustihedusest ja tehnoloogiast tingitult valitseb tänapäeva Jaapanis eskapistlik kultuurimudel – miljonid üritavad ennast identifitseerida millegi kõikmõeldavas ja igas võimalikus mõttes “kauge” kaudu. Kummalisel kombel kostab see ka uuest elektroonilisest muusikast. Isegi sellises, teoreetiliselt ülimotoorses stiilis, nagu glitch techno seda on, suudab Pola luua hõrendusi ja avarust rohkem kui mõni teine ambient’is. Ambient glitch techno siis, vaikne ja õrn. Lood on erinevad, mitte kõigis neist ei tiksu techno-rütm, kuid plaat tervikuna jätab sellegipoolest väga ühtlase, isegi veidi liiga monotoonse mulje. 7

Erkki Luuk