Võluvalt imelik poliitiline allegooria.

Telelavastus “Kuidas kuningas kuu peale kippus” esietendus ETVs aastal 1976. Fännasin etendust juba väikese poisina. Ükskord läksin õue jalutama, aga naabermaja avatud aknast kostis täisvõimsusega “Pimm, pomm, pomm, hurraa!” Selge see, et pöördusin koju tagasi ja panin samuti teleka mängima.

“Kuidas kuningas kuu peale kippus” tundus võluvalt ebatavaline, imelik, kiiksuga. Eriti naljakas oli see suurte kõrvadega kuninga onu, kes kahurikuuli seljas ratsutas. Heal tasemel jaburus kuubis. Sellest sain alles hiljem aru, et tegu on ju ka võimsa poliitilise allegooriaga – kõik need võimumängud, õukonnaintriigid ja rahvaga manipuleerimine. Väga peen. Peeter Volkonski lihtsa, kuid ekspressiivse rokkmuusikaga haakuvad Dagmar Normeti laulusõnad kongeniaalselt.

Ansamblite No-Big-Silence ja Kosmikud idee vanad hitid uuesti ära teha on igati tervitatav. Saab tunda mõnusat äratundmisrõõmu, kuigi võrreldes originaaliga on kõlapilt muutunud räigemaks ja massiivsemaks. Kui nüüd norida, siis võib öelda, et uuel plaadil on mõnevõrra kaduma läinud algupärast hõrku teatraalsust, näitlejameisterlikku hingestatust ja tunnetust. Aga mis ma ikka norin. 8

Marko Mägi

Joss Stone
“The Soul Sessions”
(Virgin)

Noor neiu, kellele hoiab pöialt kogu Inglismaa soul.

Mul on kuri kahtlus, et kui peatada suvaline Georg Otsa nimelise muusikakooli ümber luusiv tšikk ja küsida, mis asja ta siin luusib, siis tuleks vastuseks: “Ma tahan soulilauljaks saada.” Või midagi taolist. Üha nooremad ja blondimad sukelduvad soulmuusika soojadesse ja higistesse voogudesse.

Näiteks kutsub üks heledapäine, 17-aastane inglise pliks meid ekskursioonile musta muusika mandrile. Liigutava püüdlikkusega kõnnib väike Joss suure Aretha jalajälgedes läbi seitsmekümnendate souli- ja r’n’b-klassika, produtsentide ja muusikutena toeks Betty Wright, Benny Latimore, Timmy Thomas ning Wille “Little Beaver” Hale. Miami-souli klassikute osavõtt garanteerib kõla ja atmosfääri. Nagu igal korralikul kaveritealbumil, leidub siingi “intrigeeriv” ja “põnev” töötlus: “Fell in Love With a Boy”, ülimalt chill versioon vanast White Stripesi hitist “Fell in Love With a Girl”, see on koostöö The Rootsi trummari Ahmir “?uestlove” Thompsoniga.

Kellele meeldivad hästiorganiseeritud ekskursioonid, tunneb end Joss Stone’i seltsis kahtlemata mõnusalt ja turvaliselt. Ja kui näiteks mõni rahvaülikooli lektor tahaks pidada loengut teemal “Sissejuhatus soulmuusikasse”, võiks “The Soul Sessions” olla päris hea õppematerjal. Aga vajab keegi sellist loengut? Ja on meil veel üldse mõni rahvaülikool?

Võiks olla küll. 6

Mart Juur

The Stills
“Logic Will Break Your Heart”
(Vice Recordings)

Nõutuks tegev indie-pop Montrealist.

Pole ohutumat, tarbetumat muusikat aastal 2004 kui indie-pop. Ta räägib umbes nii – näete, me ei mõista mängida kitarri tõeliselt kiiresti ja valjusti, me ei oska kon­strueerida tõeliselt sädelevaid pophitte, me ei ole seksikad nagu Britney või X või Y. Aga, pange tähele, me oleme ”alternatiivsed”, meil on ”teistsugused ideed”.

Et ikka tõesti või? Minge The Stillsile lähedale ja uurige ise. Tõsi, ärge minge nii lähedale, et te neile peale juhtuksite hingama, sest kogu see kergekaaluline projekt tõstetaks väiksemastki õhuliikumisest silmapiiri taha lendu. Vahest vaid kogu see loetelu nimedest, millega seda plaati soovitatakse mõõta, võiks neid maad ligi hoida. Oo, see on pikk loetelu – The Smiths, The Cure, Echo ja The Bunnymen ning siis lõpus veel The Strokes ja Interpol. Ma ei mõtle seda ise välja – kolleegid kriitikud üle maailma lihtsalt püüavad nii väga. Ainult siis, kui mitmed neist Joy Divisioni juhtusid mainima, tõmbusin ma umbusust krampi. Ja siin plaadil polnud küll midagi, mis mind sellest vabastada oleks suutnud.

Ei, muidugi, siin plaadil on hea kitarrist Greg Paquet ja viimane lugu lõpeb armsasti. Tore. Siin plaadil on ka irriteeriv laulusolist Tim Fletcher, kes pani mind ebamugavustundest nihelema kogu selleks kolmveerandtunniks. Aga kõik need on pisiasjad, ükskõik kas siis “head“ või “halvad“. Otsustab aga see, et taoline anglofiilne kitarripop pole ammu enam muud kui hästivormistatud kurioosum, kui eneses sobrav maneer, kui kõne surnud keeles. Jah, justkui diksiländ või bluus-rock. 5

Tõnis Kahu

Lisa Gerrard/Patrick Cassidy
“Immortal Memory”
(4AD)

Hirmutav ilu, vajaks mõnd uut Jeesuse-filmi taustaks.

Dead Can Dance’i nimelist eklektilist, etnot, klassikat, folki ja mida kõike veel sulatanud koosseisu hoidis koos vastuolu kahe ideoloogi Lisa Gerrardi ja Brendan Perry vahel, kusjuures esimene oli loomulikult emotsionaalsem, pateetilisem, süngem ja etnom ja teise osaks jäi kohati just kõige selle tagasi maa peale toomine, terve, peaaegu mainstreamse mõistuse esindamine. Gerrardi eri partneritega tehtud hilisematel plaatidel on juhtotsad kindlalt tema käes. Nagu ka siin, iirlasest helilooja Patrick Cassidy abiga salvestatud plaadil. See ei ole halb, see on lihtsalt pool kunagisest hiilgusest, võimas, kurb ja natuke üheülbaline muusika. Ilu ja õilsad tekstid, ja 4AD-le olemuslik Chris Biggi (v23) hiilgav ümbrisekujundus. Gerrardi ebamaine ja väga suure ulatusega hääl kuuluks nagu mitmele inimesele korraga, nende hulgas on kontratenor ja mingit täiesti mitte-euroopalikku hääletekitamismoodust valdav madal alt.

Ei pea mitu korda arvama, mis keeles laulab Gerrard meieisapalvet. Aramea loomulikult. Nii loomulik melgibsonliku uususklikkuse ajastul. 6

Tõnu Kaalep

Guns N`Roses
“Greatest Hits”
(Geffen)

Midagi märksa enamat kui Kalifornia vastus Terminaatorile.

See kogumik haarab endasse küll ka mõne ülearuse aasta, kuid põhimõtteliselt on jutt perioodist 1987–1991. Meenutagem. Britannias läks britpop-buumini veel aega ja sealne indie uskus esialgu ikka veel, et small is beautiful. Ameerikas seevastu aina tõusis ja tõusis rap ning rock paistis olevat midagi “vana“ ja “head“ ja ebaolulist. Ühesõnaga, mitte keegi ei aimanud, et kohe-kohe kehtestub rahvusvahelistel staadionidel selline monstroossus nagu Guns N’Roses.

Mitte et nad midagi põhimõtteliselt uut oleksid teinud, pigem keerdus ajalooratas krigiseva hurraaga tagasi. Nende koostisosad olid kaugele näha – seks ja droogid ja Rolling Stones, New York Dolls, Sex Pistols pluss vulgaarne, laiav jalaga-perse-funk. Klišeed kõik, kuid mitte keegi teine pole suutnud neid nii üles puhuda, üle võimendada ja seesuguselt häbitult kõrguselt maailmale kaela kallata kui nemad.

Seesama kogumik siin kõlbab tutvustavaks lühikonspektiks küll. Ta räägib ära triumfid ja karjääri tagumisse poolde kogunenud koltumise loo – viimast illustreerib näiteks plaadi viimane laul, too karaokelik cover Rolling Stonesi laulust “Sympathy For The Devil“. Aga seevastu too varasem hitivalik – “Welcome To The Jungle“, “Paradise City“, “Sweet Child O’ Mine“, “Civil War“ – laotab suurejooneliselt laiali sappi, sülge ja kõiki muid rock-staari arrogantse ülemvõimu tunnuseid.

Ja mitte ainult. Tagantjärele tundub üllatav, kui palju sentimentaalseidki hirme ja igatsusi Axl Rose oma vokaalse bravuuri varjust kuulda lasi, kui ohtlikuks ta oma hedonismi ise pidas. Ma ei tea, kui tõsiselt seda võtta. Kõik, millest ta laulab, tundub olevat justkui liialdus, justkui karikatuur. Ent samas – ma pole kunagi elanud elu täis kilode kaupa kokaiini ja blonde groupie’sid, nii et ma ei tea, kui real see tegelikult olla võib.

Nad tulid ootamatult ja kadusid nagu erandid ikka. (Näidake mulle nende täievolilist mantlipärijat, palun.) Igatahes oli maailmal neid raske (ära) seedida. Tunduvalt raskem kui järgmist Uut Suurt Rockbändi Number Üks. Seda sealt Seattle’ist, nimega Nirvana. 7

Tõnis Kahu

Bonnie “Prince” Billy
“Greatest Palace Music”
(Drag City)

Indie-folgi prints mängib ümber oma Palace-lood.

Bonnie “Prince” Billy sildi taga on tegelikult hulga nimemuutusi läbi teinud new folk’i staar Will Oldham, ja laulud sellel kogumikul on tema fännide poolt valitud vanad hitid, millest härra on meisterdanud sügavad kantritöötlused. Mis iseenesest näitab, et ta on arenenud eneseirooniaga mees. Või siis vaevab teda identiteedikriis.

Esimese hooga kuulates kõlab parima paleemuusika plaat vastupidiselt oma nimele ennekõike kui Nashville FMi üksikute üle kolmekümneviieste reedeõhtune programm. Selline pika vingleva kitarri, eriti kurva viiuli ja ängistava Stuart Staplesliku vokaaliga monotoonne asi. Paari kuulamisega saan ma aga aru, et kogu see dramaatika, südamevalu, pisarad ja tatt (ja intsest ja petmine ja pahandused Jumalaga jne) sobib sellesse kantrifolgi nostalgilisse kastmesse väga hästi, nad mõjuvad ehtsalt ja olemuslikult. Mis muudab nad väärtuslikuks. Aga kuna tegu on eneseparoodiaga, oma lugude töötlusega, siis ei saa päris täpselt aru, kui palju on siin siirust ja kui palju irooniat. Mina isiklikult eelistan seda ülimeloodilist ilu ja igatsust pigem tõsiselt võtta (nojah, välja arvatud lugu “I Am a Cinematogropher”), ja arvan, et ka Oldham on selle jaburalt ekstsentrilise projekti tõsiselt ja südamega kokku keeranud.

When you have no-one, no-one can hurt you, laulab härra Bonnie. Ja kui ma täna “Greatest Palace Musicu” plaadimängijasse sisse panen, kõlab sealt samasugune Nashville FMi üksikute südamete programm nagu esimese kuulamise ajal. Aga see tundub kuidagi hinnaline ja ilus programm olevat. (Khmm, tunnistan, probleem võib olla minus.) Nii et kui teil on himu eheda heinalõhnalise kurbduse ja armuvalu järele, siis kuulake parimat paleemuusikat. 7

Maria Ulfsak