Puhas rokenroll. Ja seks. Ja halb narkots.
Siin on rokenroll tornaado, kellest briti muusikapress on katkematult jahvatanud juba kolm aastat jutti. Libertines ja eeskätt nende kaks korda vangis istunud laulja Pete Doherty on sada protsenti puhas sex & drugs & rock’n’roll. Jah, kõik eelnevad aspektid on kenasti koos üllatavalt siiras ja fantastiliselt küpses muusikalises paketis. “The Libertines” on bändi teine täispikk. Kahjuks 2002 ilmunud – ja kuuldavasti hullult hea – debüüdiga ma võrrelda ei saa, sest pole seda kuulnud. Põhjus on selles, et teeneka inglise indileibeli Rough Trade muusikat Eestis ei müüda (lähim kauplus asub Helsingis või internetis). Nii on ka Libertinesi haip esialgu meil piirdumas vaid käputäie New Music Expressi lugejatega.
Mick Jonesi (The Clash, Big Audio Dynamite) produtseeritud neliteist laulu on kõik kas head või jube head. Libertinesi kitarri-rock põhineb traditsioonidel, taban siin muuhulgas The Who, Paul Welleri The Jami, The Clashi intonatsioone. Aga üliheaks teevad selle bändi kaks aspekti. Pea täiuslik songwriting ja jahmatavalt aus, harvaesinevalt teesklematu laulmine. Kuulake näiteks lugusid “Can’t Stand Me Now” või “Don’t Be Shy” ja kurku tuleb klomp. 8
Koit Raudsepp
Arrested Development
“Among the Trees”
(Vagabond)
Puid ja põõsaid armastav räpp-ansambel otsustas kokku tulla.
Arrested Developmenti uus album on nagu utopistlik nägemus kolhoosielust. Meid on umbes 37, me teeme kõike üheskoos – tantsime, laulame ja lööme trummi. Päike ei lähe iial looja ja Iraagi sõda ning muid viimase aja globaalseid sündmusi pole lihtsalt olnudki. Nagu kõigis religioossetes sektides on ka Arrested Developmentis pealtnäha kõik korras, aga siin tekibki küsimus, et mis siis tegelikult valesti on? Ladusam fantaasia kujutab pealispinna all ette pulbitsevaid ekstsesse, suhtekolmnurki ja võimumänge… Bändi muusikaline liider DJ Headliner saatis bändi lüürikalise liidri Speechi pikalt ja pidas paremaks antud projektis mitte osaleda. Selle tulemusena on kõik lood teinud Speech ise, aga kuidas sa ikka sellist meest täielikult usaldad, kelle soolokarjääri kaunistab selline pärl nagu versioon 4 Non Blondesi hitist “What’s Up”?!?.
Häälelt meenutab Speech pisut Commonit, muusikalt plaat pisut Black Eyed Peasi raadiosõbralikku “valget musta muusikat”, kuid erinevalt järgmise generatsiooni sotsiaalhopparitest on Arrestedi uus album kuidagi laialivalguv. Klanni 72aastase liikme Baba Oje lõputu ülistamine võtab kohati kergelt gerontofiilse varjundi ning kadunud on ka varasema aja poliitiline teravus.
Kogu plaat on muidugi ülimalt tarbijasõbralik ja mõned lood on ka täitsa söödavad, eriti afro-jazz’lik “In the Sun”, aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et paar head lugu albumi peale laiali määrituna on iga paganama vähe. 6
Tristan Priimägi
Incognito
“Adventures In Black Sunshine”
(Dome)
Kergesti tarbitavad soul ja jazz.
On asju, mille peale võib kindel olla. Peatänava poest ostetud Adidase tossud näiteks või Viru Valge. Pettumuse võimalus on nullilähedane, täpselt nagu ka üllatusevõimalus. Jean-Paul “Bluey” Maunicki bändi kümnes kauamängiv (Incognitole 25. sünnipäeva puhul õnne kah!) kaldub üsna samasse kategooriasse. Kui sul tekib isu väikese kaasaegse knihviga soul-jazz’i järele, siis pistad ostukorvi Incognito uue plaadi. Sest kõik on nii nagu Incognito “manuaalis” kirjas – Maysa Leaki lihvitud soulihääl voogab üle Bluey jazz’ikate kitarriakordide, Ski Oakenfull näpib vaheldumisi süntesaatori- ja arvutiklahve, Bluey poeg Daniel aka Venom programmeerib siin-seal kerget hausibiiti ja “Mindin’ My Businessis” jämmib kaasa legendaarne George Duke ning tema lahutamatu Fender Rhodes. 14 lugu kulgevad rahulikult ning plaanipäraselt nagu praamid Rohuküla ja Heltermaa vahel ilma narkokoerteta.
Kõik on nii nagu peab. Aga kas ikka peab? 6
Lauri Tikerpe
Stephin Merritt
“Pieces of April”
(Nonsuch)
Uut ja vana materjali nukralt laulikult ja multitalendilt.
Stephin Merritti plaadike “Pieces of April” on napp nagu aprill. 26 lühikest minutit. See on ühe thanksgiving-filmi soundtrack, aga filmi ma näinud ei ole ja thanksgiving’ut ei tähista, nii et tolle poole kohta ei oska midagi ütelda.
Aga härra Merritti pikaajalise fännina võin öelda, et ma ei oska ette kujutada oma lemmiktrubaduuri nukraid noote lisandina kellegi teise loomingule, kuigi film pidi kuuldavasti täitsa hea olema. Merritt on selle jaoks liiga tark, terav, irooniline, naljakas, kurb ja ka muusikalises mõttes liiga vaimukas, et mingisse teise meediumi sulanduda.
Kui filmi-pool kõrvale jätta, on “Pieces of April” elegantne plaat. Neli uut Magnetic Fieldsi lugu, viis varasemat Magnetic Fieldsi/ The 6thsi lugu ja üks Merritti spetsiaalselt selle filmi jaoks kirjutatud tükike. Ütleme nii, et kui “69 Love Songs” oli poole aasta leib, siis “Pieces of April” on peenikeses restoranis suurele taldrikule asetatud üsna kallis toit. Ports on hästi väike, aga selle ümber on mingi roosa plöksiga kunstipärane muster joonistatud ja tundmatutest lehekestest kaunistused pandud. Elegantne ja seksikas.
Kõik oleneb kontekstist. Cause I always say I love you when I mean turn out the light, and I say let’s run away when I just mean stay the night võib kõlada mitut moodi. “Pieces of Aprili” peal kõlab see maheda valgusega restoranis mängiva taustamuusikana. Aga see ei vähenda nende hetkede väärtust, kui need sõnad andunud kuulajale ajju raiuti. Epitaph for My brain? Mis parata, iga karneval saab ükskord otsa.
Tuul lükkab külmad päikesekiired viltu ja mulle tundub, et kui Merritt poleks gay, siis ma abielluks temaga… Jah, paluks nüüd kohvi ja arve! 9
Maria Ulfsak
Red Hot Chili Peppers
“Live In Hyde Park”
(WEA)
Teravad funk-piprad kontserdil Londonis.
Alustuseks võiks ju praalivalt küsida, et kes vajab live-albumeid, kui on olemas DVD, mis annab märksa parema võimaluse ette kujutada, et olid ise kohapeal kaifimas? Ent vaadates võrdluseks DVD-l välja antud Peppersite kontserti – “Live At Slane Castle” –, selgub, et pilti mitte vaadates hakkavad teatud intiimsed kõladetailid kõrva, koos pildiga libisevad need mööda. Rääkimata sellest, et kui tegemist on tõelise hi-fi-fänniga, siis odavamat sorti DVD-mängija helikvaliteet ei kannata CD omaga võrdlust välja.
Aga plaat ise on võrratu iga Peppersi fänni jaoks, kuivõrd paljud looalgused ja -lõpud on elegantseks funk-jämmiks ära keeratud. Kohati häirib küll veidi laulja Anthony Kiedise hääle nõrkus. “Californication” on originaalist veel eleegilisem oma pooleteistminutilise kidrasoologa ja Donna Summeri loo “I Feel Love” cover on mõnusalt haige vahepala. “Live On Hyde Park” tekitab tunde, nagu taaskohtuks oma kunagise armastusega ja avastaks tema juures uusi põnevad krutskeid, mis kunagised emotsioonid uuesti ellu äratavad. Võimalik, et see plaat on isegi etem mu seni lemmikuimast live-plaadist Oasise “Familiar To Millions”. 8
Marek Kallin
