Manic Street Preachers
“Holy Bible – 10th Anniversary Edition”
(Epic)

Palju õnne fännidele – 10. aastapäeva pakis on kaks plaati ja üks DVD!

Nägin õudset unenägu. Minu voodile ligines ansambli Maroon 5 laulja ja hakkas mind padjaga lämmatama. Ärgates mõistsin, et midagi pole muutunud – softrock surub hinge kinni ja on päevi, mil ma sellega isegi ei võitle, sest jõud lõpeb lihtsalt. Muutus tuleb päeval kui Travis, Coldplay, Keane ja nende klassivennad sõjaväes ära käivad ning siis uuesti keskkooli läbivad – ehk tuleb ka neil mõni mõte pähe, mis aitab IKEA-ühiskonnal silmad maast tõsta.

Seni võiks neid vabalt asendada see hüperintelligentne skisofreenik, kes tulistab sinu suunas vasakpoolset punkideoloogiat ja sensitiivseid teemasid – jutuks tuleb sekskaubandus (“Yes”), koonduslaagrid (“The Intense Humming of Evil”), anoreksia (4st 7lb”), revolutsioon (“Revol.”), Ameerika (“Ifwhiteamerica…”). Selles kõiges on triumfi, näkkusülitamist ja nii palju energiat, et pärast oled omadega ikka täiesti läbi, aga samas on kuidagi värske ja tugev olla. Nagu oleks pehme padja näo pealt ära rebinud. 10

Tristan Priimägi

Psychoterror
“Freddy, löö esimesena!”
(Kaljukotkas)

Löövad üleliia steriilselt.

Psychoterror on meeldinud mulle ajast, mil nägin nende esimest laivi. Freddy, kes segas oma lava-show’s Viktor Tsoid ja Iggy Popi, jättis mulle vägeva mulje. Sinnani uskusin, et eestlased nii ei oska. Freddy oli ka esimene ja tõenäoliselt ainuke inimene, kellel oli tagi seljale kirjutatud “Röövel Ööbik”. Mäletan, et ühel Ööbiku kontserdil Tartus lõid üliõpilased tal esihambad välja, kui ta Micro-Petsiga neilt sinimustvalget lippu käest tirima läks. Micro-Pets – ka hea mees muidugi – tervitas mind aga alati millegipärast nii, et võttis peenise püksist välja ja lehvitas sellega. Siiski, kui teda viimati kohtasin, näitas ta mulle hoopis oma kõhtu, täpsemalt tätot, mis ta sinna teha oli lasknud, ehk siis “drugs”, ilusate suurte gooti tähtedega.

Album ise on aga natsa nõrk. Täpsemalt häirivad mind kidrasaundid, mis oma steriilsuses kohati lood ära rikuvad. Psychoterrori parim album see tõenäoliselt pole. Samas, kuulates lugu “Mehed ja meri”, veendun järjekordselt, kui kuradi hea bänd nad tegelikult on. 7

Raul Saaremets

Filmimuusika
“Ray”
(Rhino)

Laule Ray Charlesi autobiograafilisest linateosest.

Plaat sisaldab originaalsalvestusi lauludest, mis kõlavad Taylor Hackfordi filmis. Valik on hea: kõik need seitseteist lugu kuuluvad Ray ­Charlesi kullafondi ning annavad kiire ning kokkuvõttes päris korraliku ülevaate soulmuusika loojaks nimetatud mehe loomingulisest pärandist. Selge, et tõsised fännid, kes kaevuvad sügavamale geeniuse lõputusse diskograafiasse, leiavad vanadelt plaatidelt palju poolunustatud või unustatud haruldusi, millest meil, lihtsurelikel, aimugi ei ole. 8

Mart Juur

Daddy G
“DJ Kicks”
(K7)

10aastane DJ Kicks rokib nagu vana mees.

DJ Kicksi seeria on hämmastav fenomen. 10 aasta jooksul mitte ühtegi keskpärast kompilatsiooni, rääkimata halvast või igavast. Põhjuseks muidugi erakordselt maitsekas ja loominguline DJde valik – Kruder & Dorfmeister, Nicolette ning Erlend Oye, kui nimetada vaid mõnda.

23. DJ Kicks pole mingi erand. Massive Attacki üks kunagisi alustalasid Daddy G laob ritta 17 loo jagu karmist bassist läbiimbunud dub’i, räpast soul’i ja funk’i, toorest reggae’t (isegi prantsuse keeles!) ja muidugi vana head Bristoli saundi. Mees ei punnita seejuures igav-täpset biitmiksi, vaid laseb lugudel lõdva randmega üksteisele järgneda, kasutades siin-seal über-djde oskust – miksimist helistiku järgi.

Liiga palju kuulsaid nimesid ja häid lugusid, et kõiki siin ette vuristada, aga plaadi keskel minust üle pühkinud tsunamist ei saa kuidagi mööda minna. Massive Attacki remiks Les Negresses Vertes’i (“Face A La Mer”). Dämmit! Ma ei olnud seda varem kuulnud. Super-eepiline oriendi sümfoonia, mis kuulub õigusega “Unfinished Sympathy” ja Sebastien Tellieri “La Ritournelle’i” kõrvale.

Jääb üle ainult oodata, millise kompuga K7 meid järgmiseks üllatab. 10

Lauri Tikerpe

Gwen Stefani
“Love Angel Music Baby”
(Interscope)

No Doubti kaunitar haarab pop-printsessi trooni.

Filmifanaatik ei vali oma lemmikuid ammu enam ainult näitlejate pärast. Kas ta on seda üldse kunagi teinud? Sageli on märksa olulisem režissööritöö, stsenarist vms. Muusikafännid seevastu räägivad ikka, et nad on mingi kindla bändi või laulja andunud austajad. Aga see kõik on muutumas ja kuradima kiiresti. Vähemalt pomuusikas.

Gwen Stefani plaat “Love Angel Music Baby” on piltlikult öeldes hulk lühifilme, mille on ühele näitlejale teinud grupp maailma parimiaid režissööre. Loomulikult, Gwen Stefani näitlejameisterlikkus on jumalik ja ta on aidanud ka “dialooge” välja mõelda, aga põhiosa on siin ikkagi lavastajatel. Ehk ­produtsentidel.

Gweni plaat tähistas minu jaoks seda verstaposti, et muusikauudistest hakkas huvitama eelkõige, keda produtseerib järgmisena The Neptunes või Dre, mitte niivõrd see, mida Gwen Stefani järgmisena teeb.

Siin plaadil on koos muidugi produtsentide raskekahurvägi. The Neptunes, Nellee Hooper. New Order. Linda Perry, Dr. Dre. Kõik oma võimete tipul. Ja loomulikult ka Gwen Stefani – andekas karakter-”näitleja”. Harajuku tüdruk. “Harajuku”, ehk Tokyo shoppingu- ja trenditänav, on moment, mis ühendab peaaegu kõiki laule. Gweni siiras vaimustus Jaapani trendipliksidest ning parim Jaapani reklaam Läänemaailmale “Lost In Translation”-filmist saadik.

Muusika? 80ndate glamuur, 70ndate seksuaalne vabanemine, 90ndate rock’iiroonia perfektses heliümbrises. Vana kooli hip-hop “Hollaback Girl”, madonnalikud killer-ballaadid (“Luxurious”) ja häbitu enesepaitamine “Rich Girl”.

“L.A.M.B.” kõrval kahvatub isegi Kylie “Fever”. Gwen mängib peaosa viimase kahe aasta täiuslikemal meelelahutuslikul popplaadil. Ta võiks teha puhta töö Grammydel. 9

Marek Kallin

Tarwater
“The Needle Was Travelling”
(Morr Music)

Indi-folk-jms-troonika.

Tarwater on Ronald Lippoki (To Rococo Rot) ja Bernd Jestrami bänd, mis sai alguse juba 1996. aastal. Plaadi muusika on kõhedustekitav segu elektroonikast, pasunatest ja nasaalselt deklameerivast laulumaneerist. Viimase plussiks on see, et ta meenutab 90ndate alguse vene piraatvideote diktoriteksti, miinuseks aga see, et meenuvad nii paljud “indibändid”, mis oma nime millegi muu kui selle nohinaga (mida enamasti ekslikult laulmiseks peetakse) välja pole teeninud. Kui see tappev jura kõrvale jätta, siis on Tarwater suutnud säilitada teatud kõrvalise huvitavuse (“Yeah”, “Unseen In the Disco”, avalugu “Across the Dial”). Kui nad ainult poleks nii “otsingulised” ja “eksperimenteerivad”, võiks see olla päris salapärane muusika, normaalne electronica vms. 6

Erkki Luuk