plaadid 17.03.
…And You Will Know Us by the Trail of Dead
“Worlds Apart”
(Interscope)
Kuidas alternatiiv-rock’ist on saanud “alternatiivrock”.
Hetkel, kui plaadi kolmanda pala, nimiloo alguses
hüüdis laulja “Hey, fuck you maaaan!” – ehtsaimal Hollwyoodi
noorsoofilmi toonil
–, käis mu südame alt külm jutakas
läbi. Kas Trail of Dead, kes kunagi virutas maailmale sonic-youth-riffide
laviine, on läinud kolledž-rock’iks? Jah, vastab sissejuhatusele
järgnev pala. Tema kõlaline sisu – meloodia, laulumaneer,
rütmiosakond – võiks kuuluda ükstaspuha millisele Ameerika
alternatiiv-raadio tüütule superansamblile.
Peale USA meinstriim-alternatiiv-roki tendentside kohtab Texase endiste alternatiiv-alternatiiv-rokkarite albumil ka proge-püüdlusi. Valss, laulukoor, väike orkester, teatraalsed pompöössused, rütmi ja teema vahetused, isegi proge-grunge, kuid ka proge-rock on ookeani taga praegu päeva pakkumine. Vaata Green Day viimast albumit, Mars Voltast rääkimata.
Ega “World Apart” pole läbi ja lõhki kehv keskpärasus. Mõned lood on läbinisti päris head (näiteks “Caterful” ja biitelslik “The Summer of ‘91”), mõned lood kohati, kuid sellist mandumist ja allaandmist keskteele kunagiselt lootustandvalt ragistajalt küll ei oodanud. 5
Siim Nestor
Brazilian Girls
“Brazilian Girls”
(Verve Forecast)
Uudne jazz, kuid ei sunni pikutama.
Tänu orkutile on igaühel sõbraks mõni brasiilia tüdruk, aga ei, need tüübid siin pole tüdrukud ega ela nad Brasiilias. Bändi ainus naika on itaalia juurtega Sabina Scubba, mõnusalt käheda tämbriga lauljatar, võetud rajalt maha kolme New York City jazz’ipeeru poolt.
Kui ma kuulen sõna “džäss”, haarab mu käsi teetassi järele ning keha võtab poollebava asendi, sest just seda see termin tänapäeval tähendab: mugavat lebotamist kuskil õdusas laundžis maheda meeleolumuusika saatel. Aga näedsa, mees – Brazilian Girls ei sae mingit siivsat ja rutiinset “ühest kõrvast sisse, teisest välja” nu-jazz’i, vaid funkab nagu seksimasin. Jaa, Sabina on popmuusika Mata Hari, spioon ja võrgutaja, ükskõik mis keeles ta parajasti ka ei laula – prantsuse, inglise, saksa või itaalia –, sõnum on ikka üks: don,t stop, lazy lover, pussy pussy marijuana. Isegi Birkin ja Bardot lähevad näost punaseks.
Puhas Erilaiu rida, ühesõnaga. Liiderdajatele kohustuslik. 8
Mart Juur
Populous
“Queue for Love”
(Morr Music)
IDM + hip-hop + vabastiil.
Populous on teinud Morri all varem ühe väga hea electronica-plaadi “Quipo”. See küll ei ennustanud käesoleva plaadi hip-hop-laadi muidu kui kõlakate kaudu herr Morri muutunud muusikamaitsest. Nii et need osutusidki nüüd “tõeks”? Tänu sellele plaadile (ja Mansbestfriendi omale)? Ja oh seda rõõmu, kui hip-hop hakkabki jälle uuenema (võrdluseks – keda huvitaks mingi idm’i areng)? “Queue for Love’i” on juba (põhjendatult) võrreldud Clouddeadiga, kuid ka ilma võrdluseta on plaat kohati (“Sundae Pitch”, “Dance-hall Nostalgia”, “Clap Like Breeze” jm palad) heade helide ja käikudega üle ujutatud. Räppi pole palju, rohkem naisvokaali. Hinne tuleb kõrge, sest kui palju ikka ilmub normaalset uuenduslikku hip-hoppi, mis oleks pealekauba idm’ist nii läbi imbunud, et kihutaks suveräänses, stiilivabas kontekstis, suunda näitamas vaid tuulelipp ja tundevood. 8
Erkki Luuk
John Legend
“Get Lifted”
(Sony)
Soul tuleb tagasi.
John Legendi turjal lasub vastutusrikas koorem – alanud aasta suurima r&b komeedi tiitel. Tema seljatagust on kindlustamas austavad võrdlused selliste võimsatega nagu Marvin Gaye, Stevie Wonder ja Ottis Redding ning debüüdi produtseerinud Kanye West. Aga jätaks selle hetkeks kõrvale. Johnil endal on tegelikult piisavalt isikupära, mis tõstab ta esile tuhandete teiste edetabeli-r&b vorpijate seast. Ja ma ei räägi praegu esimesest hittsinglist “Used To Love U” ega ka kaheldava väärtusega duetist “I Can Change” (huvitav, kas ma olen ainuke, kellele Snoop Doggy kiunumine juba vaikselt närvidele hakkab käima?). Ei. Ma pean silmas lugusid, mis lasevad särada John Legendi klaverimängul, laulukirjutamisoskusel ja briljantsetel gospelgarneeringutel. Suurepärane piano-hümn “Ordinary People” ja minu isiklik lemmik “Refuge”, mis ei sarnane ei Marvini ega Ottisega, vaid hingab hoopis ühes rütmis alahinnatud innovatiivse briti soulipärli Glen Scottiga. Ei tea, mis sellest tüübist on saanud? Aga jah. John Legend võib olla see, kes paneb hinge tagasi souli. 8
Lauri Tikerpe
Mötley Crüe
“Red, White & Crue”
(Universal)
Tuleb välja, et neil hius-rokkaritel jagub hitte lausa kaheks plaadiks.
Tommy Lee kodus olnud valge klaver, klaveri kohal laes rippunud kiik, millel alasti Pammy Anderson kiikus, seeaeg kui palja porgandiga Tommy klaverit klimberdas, oodates inspiratsiooni, mis jäigi saabumata. Naerukoht. Ja veel teinegi naerukoht: Nikki Sixx otsustas heita abiellu kellegi pornostaariga, paari pani vanad patukotid ei keegi muu kui MC Hammer, räppar, kellest nüüd on saanud reverend ja tubli kristlane.
Mis me räägime, siukseid naerukohti on Mötley Crüe nimeline tsirkus algusest otsani täis. Käesoleva kogumiku suur pluss, et kõik kroonikatest loetud naljalood tulevad jälle meelde ja teevad tuju paganama heaks. Maailm oleks igav paik, kui siit puuduksid Nikkid, Tommyd ja Pammyd.
Igatahes on hairmetal’i danhammeritel õnnestunud müüa suur hunnik plaate ning tõe huvides tuleb tunnistada, et viimane kui üks nende hitt on hullemat sorti kräpp. Ehk nagu tavatseb üks minu sõber sedasorti asjade kohta öelda: Mötley Crüe on nii halb, et on juba päris hea. Terminaatoril tasuks neist rohkem õppust võtta. 5
Mart Juur
