Vana ja oluline šotlane õnneks ikka rivis.

John Martyni parem jalg läks järsku paiste ja lõigati tema elu päästmiseks altpoolt põlve maha. Kunstjalale toetudes läks vana, ajalootormides ärakraabitud olekuga padujoodikust folkrock-staar hiljuti jälle tuurile, eelnevalt selle plaadi Iirimaal asuva Waterfordi haigla ortopeediaosakonna arstidele ja õdedele pühendanud. On inimesi, keda ei võta katk ega kuul, ja jumal tänatud.

Muidugi on osa materjalist minu jaoks liialt bluus. Aga selle kõrval või sellega vaheliti on hoopis muid sõnumeid, midagi segasemat ja tundlikumat, moodsamat, elektroonilisemat. Kas või “Ghostsi” sünguse ja heakõlalisuse sümbioos, nimiloo selgroos neurootiliselt pulseeriv süntesaatoriakord ja eriti keerulise tööna “My Creator”, aeglane ning pikk, kõhklev ja muutuv jazz-ballaad Andy Sheppardi saksofonidega. See lugu saab valmis, kui ma ükskord surnud olen, on Martyn öelnud. Neist lauludest õhkub tundlikkust, geeniuse sõltumatut hoiakut, mis ei kao kuhugi ka siis, kui laul iseenesest just kõige meeldejäävam pole või hääl jääb kähedaks.

John Martyni fännidena on end üles andnud näiteks Eric Clapton ja Phil Collins. Mis koledused peaks nende glamuursete miljonäridega juhtuma, et nad sama ausat või spontaanset muusikat teeksid? 8

Tõnu Kaalep

Vägilased
“Väga ilusad”
(Vägilased)

Eesti kõige elektroonilisema folkbändi esimene plaat.

Vägilaste plaati on mul kiusatus mängida siis, kui meie pere teismelise plaan ülejäänuid tagatoas põhja keeratud Chalice’i või ansambel Anduriga kurdistada võtab kurjakuulutavad mõõtmed.

Mul on tunne, et Vägilaste folki võib ka teismelistele valjuhääldisse lasta. Mis sest, et need on regilaulud ja mis sest, et Lõuna-Eesti murdes.

Eriti Vägilaste uue koosseisu lugudes (mida saab loodetavasti kuulata järgmisel plaadil) on paras annus rütmimasinat ja trumme ja elektrikitarre, kuid sinna juurde kõlavad ka hiiu kannel, tinaviled, torupill ja viiul väga hoogsalt ja moodsalt.

Vägilased on Eesti kõige elektroonilisem folkbänd. Nad on noored (25 ja +), aga nad on rahvaluuses niivõrd kodus, et võivad seda vabalt töödelda ning tulemus saab värske, hea ja lõbus. Viljandi akadeemia näib lihtsalt andvat nii kõva kooli, sest sellel plaadil ülesastuvad muusikud ongi kooliõed-vennad Viljandist. Kui sul on veel sellised juured nagu näiteks Lõuna-Eestist pärit Meelika Hainsool, siis ei lähe džässi ja natuke ka poppi kastetud vanadest regilauludest midagi kaduma. Sinna tuleb midagi hoopis juurde.

Lisaks läheb Vägilastele see vana muusika hirmsasti korda, mida nad mängivad. Sellepärast on neid hirmus hea kuulata ka. 8

Helen Urbanik

Magnetic Fields
“I”
(Nonesuch)

Lembelüüriku nukker egotrippamine.

14 I-tähega või otse “Minaga” algavat laulu. Teatraalne õhustik, bandžod, viiulid ja Stephin Merritti kurbõpetlik hääl kõnelemas lüürilisi lugusid. Vaatamata pool-unplugged-õhustikule jääb Magnetic Fieldsi ideoloog, helilooja ja laulja Merritt tegelikult 80ndate sündipopi kandjaks, hoiatus “No synths” on lausa plaadiümbrisel, aga samas pole võimalik praegusel ajal kirjutada sündipopimat lugu kui “I Thought You Were My Boyfriend”. Jah, selles loos kõlab Merritti garynumanliku futuhääle kõrval või sees ka üks teine hääleke, nimetame seda kurva Väikese Pede hääleks (vt ka Toomas Vindi novell “Väike pede”). Siin pole enam midagi lõbusat, lõbu asendab rituaalne camp, mille hümniks saab lauluke “In an Operetta”. Kuid siiski, Merritti sundimatu poplaulukirjutamisoskus trumpab üle tuhandete heterotest noodipaberirikkujate – õieti pigem hiirelohistajate – oma. Need laulud siin on ikkagi jutustused armastusest, ja armastus on tegelikult ikka üks ja sama. 7

Tõnu Kaalep

Kim Richey
“The Collection”
(Lost Highway)

Teenimatult tundmatu kantritädi.

Kantrimuusika peavooluski leidub huvitavaid ja omanäolisi artiste, 1956. aastal Ohios sündinud lauljatar Kim Richey on üks nendest. Kui isegi žanri eksperdi Jaan Elgula jaoks on see nimi täitsa tundmatu, siis võib arvata, et keskmine kantrifänn ei tea Richeyst ööd ega mütsi. Aga teada tasuks ometi, eriti siis, kui avastad maailma näiteks alt-country’t või folki näksides.

Võttis aega, enne kui meie tänane kangelane jala ukse vahele sai. Ta oli 39, kui sõlmis plaadilepingu ja avaldas debüütalbumi. Muusikaindustris kupatatakse selles vanuses naised üldiselt tänavale, aga country ongi pigem küpsemate meeste ja naiste stiihia.

Richey plaate kiidetakse väga, iseäranis 2002. aasta albumit “Rise”, ometi pole need suurte raadiojaamade ega laiema publiku fookusesse sattunud. Tema lood sobivad küll harjumuspärasesse kantripopi formaati, ent tänaste playlist’ikoostajate jaoks on Richey loomingus vahest liiga vähe Shania Twaini ja liiga palju Mary Chapin Carpenteri või Nancy Sinatrat.

Richey laulude paremikku koondav “The Collection” annab hea võimaluse teha tutvust selle suurepärase muusikuga. 9

Mart Juur

Christina Milian
“It’s About Time”
(Island)

Parimates teismeliste-popi traditsioonides pidu.

No nii suur staar Christina 14. juuni seisuga veel pole, et tema auks oleks Orkutisse kommuun tehtud, aga üldiselt edeneb MTV saatejuhi lauljakarjäär siiski päris kenasti.

Uus plaat on parimates tüdrukutepopi traditsioonides peomuusika, seksikas ja bravuurne, isegi kohustuslikud ballaadid ei pidurda selle hoogu. Kusjuures ballaade pole palju ja need polegi nii tüütud, kui arvata võiks. Vanad head Spice Girlsi ja All Saintsi ajad tulevad meelde. Brittide girlpowerist on asi küll kaugel – näiteks orientaalse kõlaga hittsingli “Dip It Low” videos kehastab Christina allaheitlikku haareminaist - no ja mis siis, sellise attituudiga jõuab kaugele, võibolla isegi püsiväärtusi hindava Andrei Hvostovi lindikogusse. Ning otse loomulikult moodustavad sihtgrupi jõmmid, kes unistavad kiirest autost ja standardvarustusse kuuluvast blondiinist auto esiistmel. “I love a fast car, and you got a fast ride, so won’t you take me for a spin out on your highway,” siristab laululind.

Kellamees Kristjan Lible ütleks muidugi, et mis seal vahet - kas Chris­tina, Britney või Jennifer Lo­pez, kõik nad tuleks punti siduda ning mööda Paunvere jõge allavett saata.

Ühesõnaga: kindla peale minek, meeldib see teile või ei. 8

Mart Juur

Devendra Banhart
“Rejoicing in the Hands”
(Young God/XL)

Lo-fi folkar astus stuudiosse.

Varem on ilmunud vaid Devendra lindisahinate ja tagahoovi olmemüra fooniga rikastatud kodusalvestused, mis olid lihtsalt niivõrd unikaalsed ja emotsionaalselt laetud, et ei saanud sahtlipõhja jääda. Isegi plaadifirma Young God ülemus Michael Gira pidas pikka sisevõitlust selle üle, kuidas jätkata. Otsustati siiski loogilist rada pidi edasi liikuda, mistõttu käesoleva plaadi kujul tegemist puhta ja selge kõlaga stuudioplaadiga.

Aga muretsemiseks pole põhjust. Olgu keskkond milline tahes, Devendra hääl ja kitarrimäng on igasugustest formaalsustest üle. Kindlasti on Texases sündinud ja oma noorpõlve Venezuelas mööda saatnud noor, 23aastane Devendra viimase aja üks geniaalsemaid leide nn folgimaastikul. Samas on tegemist tõelise autsaideriga, kelle loomingut ei tahaks kuidagi žanriliselt
liigitada. See muusika on selleks liiga vahetu ja siiras ning ühtlasi ka unikaalne. Tema lihtsad lood on absoluutselt ajatud, need võivad vabalt olla pärit aastakümnete tagant, aga kõlavad nüüdisaegselt. Ehk taas kord näide elu lainetes suplevast ja seeläbi ümbritsevat tajuvast muusikust, kelle lihtsad, kuid samal ajal tundenüansirikkad laulud sünnivad sõna otseses mõttes lambist, mängleva kergusega ja jõuavad sellisena ka otse looja südamest kuulaja omasse. 8

Aivar Tõnso