Mobiilikõned igavese disko maailmast.
Ei armasta Erasure’i liialt. Liiga selgelt ja maneeritsevalt vähemuslik, samas ei intrigeeri ta nagu mõni muu, pervom esineja, näiteks Antony & The Johnsons; liiga iseendas kinni, liiga kindla peale korduv. Solist Andy Belli sooloalbum trambib ja hüppab samas ööklubis, kuid Vince Clarke’i spetsiifiliste kõlade asemel on midagi veidi anonüümsemat, kuid üldse mitte halvasti tehtut. Duetid Claudia Brückeni ja Scissor Sistersi Jake Shearsiga on eriti head. Funktsionaalne muusika. Aidsi asemel oleks sellise disko korraldajail glamuursem surra laest kukkuva peegelkera all... 6
Tõnu Kaalep
Vex’d
“Degenerate”
(Planet Mu)
Techstep, ei Mu’d.
Seitse aastat tagasi, kui tume drum’n’bass oli minu jaoks kõige olulisem stiil, võisin seal täheldada mitmeid alamstiile, nagu dark-, tech-, hard-, ghost- vms step (või siis core). “Degenerate” soojendab tehniliselt kõrgel tasemel üles mõningaid neist. Sellevõrra, et siin käib vaba liikumine stiilide ja sound’ide vahel, on topeltplaat abstraktsem kui need kunagised klubikesksed “originaalid”. Samas ei tähenda see tantsitavuse või süstemaatilisuse vähesust või puudust vms. Planet Mu artistide poolt tekitatud helide (põhiliselt drill’n’bass’i) kaootilisevõitu reas on Vex’d oma suhtelise sirgjoonelisuse poolest eristuv kuju küll. Plaadifirma omaniku (Mike Paradinas) eesmärgiks näib olevat anda välja nii palju plaate, et nendega võiks sillutada tee Maalt Kuule. Palju edu talle selles üllavõitu, kuid suhteliselt üllatusvaeses ettevõtmises. 6
Erkki Luuk
Hendrik Sal-Saller & Estonian Dream Bigband
“Hendrik Sal-Saller
& Estonian Dream Bigband”
(Elwood Muusik)
Rock-staar kohtub orkestriga.
Aastate jooksul konstrueeris Sal-Saller oma Smilersi jaoks ühe menuka karakteri. Vähem rock-staar, rohkem praaliv naistemees, selline klassikaline kõrva sosistav ärarääkijatüüp. Mehed, mina nende seas, seesugust tüüpi ei usalda – ükski naine ei saa ju millegi nii labase liimile minna, kas pole? Aga ega Sal-Saller just niimoodi labane ei ole ka, nagu meile mugav oleks. Ta ei küsi päriselt nii, et “miks nii nukker?” või “kas te käite siin tihti?”. Tema klišeed on peenemad – vein, mõni küünal, Lenny Kravitz… “Kvaliteetaeg”, nagu öeldakse. Ja nüüd proovib ta ka kvaliteetset muusikat – pärast remikse ja unplugged-plaati tuleb ta nüüd bigbändi saatel.
Hästi, põhimõtteliselt miks ka mitte. Anname talle võimaluse oma rock-bändi nelinurksustest vabaks saada. Aga siiski jääb järelduseks, et nende kümne loo tuhmimaks pooleks on Sal-Saller ise. Ta on lihtsalt liialt ühemõõtmeline laulja. Tema hääl ei kesta keset souli, ei kogu funk’i enda külge, ei svingi õieti... Kogu muusikaline karakter tuleb EDBB arranžeeringutest, mõned väikesed kulminatsioonid krooniks peal. Näiteks neljandas loos juhib Aleksei Saks oma trompetiga terve minuti jagu kogu bändi mööda kaunilt sünteetilist rada pidi, kuid see ECMi vaimus õhustik visiseb olematusse, kui Sal-Saller otsustab jätkata lugu sellest, kuidas mingi sugulaste kamp kellegi onu surma ootab. Selline see plaat on – ühel pool hea maitse ja siis teisal see teine. 4
Tõnis Kahu
Ian Brown
“The Greatest”
(Polydor)
Mees minevikuga ja tema parimad palad.
Kas Ian Brownist saaks kirjutada ilma Stone Rosest mainimata? Endise bändi koorem rõhub raskelt nagu antud lubadus. Ei saa sellest keegi ümber – Lennon jäi alati biitliks, Morrissey teine nimi on The Smiths ja Ian Brown on ikka see “ahvinäoga tüüp Stone Rosesist”, kes 80ndate lõpul pani kogu baggy-indie-dance scene’i oma tamburiini järgi tantsima.
“The Greatest” võtab kokku härra Browni kaheksa “üksindusaastat” – “Starsi” ja “Corpses In Their Mouthi” lihtsast kitarripoeesiast kuni Uncle projektiga tehtud paranoiliste trip-hop-sümfooniateni “Be There” ja “Reign”. Millenniumi kanti jäävad mõned elektroonilisemat laadi eksperimendid “Golden Gaze” ja “F.E.A.R.”, mis kõlavad umbes nagu miski, mille William Orbit unustas Madonnale kirjutamata. Ehk siis kergekaalulisem haltuura. Käesoleva aasta “Lovebug” ja “All Ablaze” ilmutavad aga juba üsna tõsiseid väsimuse märke.
Enne tänavust Glastonbury festivali spekuleeriti päris kõvasti Stone Rosesi tagasitulemisest. Lõpuks esines Brown ikkagi üksi, aga üllatusvisiidi lavale tegi tema vana bändikaaslane Mani. Nii et, kes teab. 7
Lauri Tikerpe
John Lennon
“Working Class Hero”
(EMI)
Tänavu möödub 65 aastat tema sünnist ja 25 aastat tema surmast. 2 CDd mälestamist.
Üks on selge. John Lennon on holy bull without shit.
Seega ei saa me käesolevat kogumikku vaadelda subjektiivsel muusika meeldib / ei meeldi skaalal. Ei pea just eriline fänn olema, et tunnustavalt noogutada – mees tegi.
Huvitavam oleks aga spekuleerida, mida ta veel oleks võinud teha. Oleks ta ehk koos David Bowie ja Mick Jaggeriga kottpüksid, tossud jalga ja tolmumanti selga tõmmanud ning tänavatel tantsinud? Kahtlane. Aga millisele tähele oleks ta Reagani koos tähesõdade programmiga saatnud? Jääbki teadmata. Ning iga eestlase mõttelõks – kas ta oleks esinenud meile pigem suvel Lauluväljakul või talvel Saku Suurhallis? Ning suure ringi küsimus – mis aastal oleks Jüri Makarov teda mõne suvalise plaadifirma fuajees kohanud? 1992?
Ühesõnaga – ma ei küsimärgista John Lennonit. Samuti ei kipu ma küsimärgistama käesolevat topeltkogumikku, mis on sama põhjalik nagu õppejõud loengus. Ning kohati sama segane, olles sukeldunud oma teemasse, eeldades, et kõik teavad niikuinii, millest jutt käib. Ehk siis vaheleht on nii põhjaliku kogumiku kohta võimatult infovaene. 8
Mart Niineste
Richard Youngs
The Naive Shaman“
(Jagjaguwar)
Elektrifolk unelevale üksiklasele.
Ma pole küll päris teadja salateadustes ja eksperimentaalsetes mõjutusvahendites, kuid kultuurimälu järgi otsustades tunduvad ühed vahendid efektiivsemad kui teised. Kordus ehk loop, ringlevad elemendid, mitmehäälne joig ja kogu etendust üleval hoidev monotoonne põhi peaksid olema kindlad võtted mingisuguse transiseisundi tekitamiseks. Ja Richard Youngsi puhul me ei räägi, kaasnähtusena, esoteerilise sektiga ühinemisest ja oma maise vara kirjutamisest mõnele aferistile. Kuulamisest piisab.
Kõige hõlpsam oleks Richard Youngsi vahest nimetada minimalistlikuks rock-muusikuks, heites post-rock’iga seonduva kõrvale, ja reservatsioonidega ka psühhedeelseks ekstsentrikuks. Koostööd on ta teinud nii kultusfiguuri Jandeki kui Makoto Kawabataga (Acid Mothers Temple). Kuid sel plaadil on ta eelkõige just üksiklane või naiivne šamaan, kel puudub läbimängitud tegevuskava. Šamaan, kes on muutunud digitaalseks (loe: loobunud 4realisest makist), mis võimaldab katsetada vajalikul hulgal hääle, vaikselt lõikava bassikidra ja hajuvate perkussioonikihtide teineteise otsa ladumist. Richard on ilmselt esimene, kes kajaloodiga seniidis päikest uurides (“Sonar In My Soul”) terve nahaga pääseb (“Summer’s Edge II”). 10
Aleksander T. Yostafa
