Plaaditäis kodumaist punk-sülge.

Ega ma ausalt öelda tänapäeva pungist suurt midagi tea – Müil saadab mõnikord meili ja aeg-ajalt räägin Freddyga juttu. Aga need ka ju rohkem vana kooli mehed. Üldiselt paneb mind ikkagi imestama, et puberteedi-haigus nimega punk endiselt elus on.

Muusikalises mõttes eriti, sest 80ndate alul paika pandud eesti pungi reegleid säilitatakse kui püha reliikviat. Kui saundi kuulata, siis vaevalt mitmed laulud siin kogumikul 83. aastal ühe vene mikri ja lintmakiga lindistatud on, aga täpselt nii nad kõlavad. Need on tõenäoliselt kontsertlindistused tegelikult. Loogiliselt võttes peaks punk tänapäeval olema üks arvuti ragin ja toores sotsiaalne tekst (või olen ma millestki valesti aru saanud?), aga tutkit. Kutid plõnnivad kitarripanne ja taovad trummi – täpselt nii nagu meiegi omal ajal. Vägev.

Erline rõõm on tõdeda, et leidub endiselt ka tõeliselt head punki. Näiteks Lonnie ja nende armas “Siseminister”. Eutanaasia tundub ka hea bänd olevat ja loomulikult tüdrukute-bänd MyEyeHurts. Aga noh, seal, kus punki, leidub muidugi ka mats-punki – kus sa selleta.

Ma olen mees, kes sai elu käest taha, ma olen mees, kellel süda on paha, ma olen mees, kellel puudub õnn... selles süüdi on ühiskond. Absoluutselt. 6

Raul Saaremets

Pedigree
“Drug TV”
(Pedigree Sonic Underworld)

Lõuna-Eesti ragina-kuningate EP.

Klišeed, seda küll. Lugege või pealkirju – “drug” ja “hell” ja “ghost” ja “death” ja “plague”. Võib olla proovite nende üle isegi nalja visata. Et näe, seal te seisate ja hirmutate meid, aga meie ei karda. Aga naerge omapead, sest mina tunnen tõsist respekti selle vastu, mida teeb Pedigree. Või ei – tõmmake see maha. Ma tegelikult isegi armastan nende muusikat. Siin on asju, mis jätavad külmaks – nagu tihtipeale seesugustel fans only-kogumikel, millel mõni outtake, mõni remix, mõni stuudioülejääk. Avalugu on keskeltläbi ja drum’n’bass I> ei tööta seal tagapool teab mis efektiga. Aga ma võtan tõsiselt kõiki neid põhjusi, miks Jumal nad maa peale pani ja liikuma õpetas. Või ehk ei olnud see Jumal. Küllap õpetasid neid rohkem bändid nagu Godflesh või Techno Animal või Scorn või mõni teine.

Pedigree jäetud jälg pole ehk kuigi lai, ent sügav igati. See rock ei ole vähim ühisnimetaja, miski, millest on kõik ära võetud, et alles jääks lamedaks lüditud ”ehe essents”. Pedigree teeb just vastupidi – nende muusika kuhjab detaile ja keevitab neist kokku tehnitsistlikke tehisvalguses kiiskavaid skulptuure. Sellest kaunist terasest puuris kriiskab oma vokaaliga haavatud macho-bravuur, ehk puhttehniliselt bändi nõrgim lüli, kuid dramaturgiliselt möödapääsmatu. Ma ei taha nendega rolle vahetada. Ma tahan, et nende pingeline valu jääks alles sinna, kus ta on, ja mina sellest kõigest siiapoole, väljapoole. Aga ma tahan siit üht-teist enesega vabasse maailma kaasa viia ja kui see tohib olla ainult üks lugu, siis olgu see ”Ghost Train”, ülevoolavas suurusehullustuses pahaloomuline jam-session. 7

Tõnis Kahu

Zero 7
“When It Falls”
(Ultimate Dilemma)

Te soovite midagi “sellist mõnusat rahulikku”?

Vaadates Zero 7 plaadifirma Ultimate Dilemma nime, koidab mulle ühtäkki, et see sõnapaar võtab ideaalselt kokku selle limbo, milles eksisteerib downbeat-muusika. Downbeat’i ultimatiivne dilemma seisab selles, et esiteks: tema (laiem) kuulajaskond on talle kõige tänulikum, kui müra ja muusikaliste eksperimentide kogus muusikas on minimaalne või olematu. Sajad downbeat-plaadid on leidnud endale täiesti uskumatud kodud inimeste juures, kes tahtsid plaadipoest “midagi rahulikku, nagu jooga”, olles aheldatud nüüdseks ajaks ja igavesti Chris Rea ja paaniflöötide vahele. See on publik, kes ei taha, et sa midagi teisiti teeks. Need on need miljonid, kes jätsid kättemaksuhoos ostmata Airi teise, eksperimentaalse plaadi. Dilemma esimene pool: arenemine on paha! Selle järelduseni jõudis sel aastal uuesti ka Air, minnes tagasi ženšenn-juurte juurde, aga hilja juba, rong oli läinud. Dilemma teiseks sarveks on see, et samaks jääda nagu ka ei saa. Turvaliselt oma sooja koha hoidmise ehedaks näiteks on Enya – 10 täpselt ühesugust plaati teinud multimiljonär, kelle puudutus on rahva silmis nagu tagurpidi kuningas Midase oma – kõik, mida katsud, ei muutu kullaks, vaid hoopis millekski muuks. Zero 7 on valinud hoopis kolmanda lähenemise – sellise, mida ükski kunstnik endale avalikult tunnistada ei julge: hakkame sülti tegema! Ja teemegi sülti täie südamerahuga, läheme nii-öelda rahvale lähemale. Aga viga on selles, et rahvas jookseb hoopis minema. 5

Tristan Priimägi

Grateful Dead
“Closing Of Winterland”
(Grateful Dead)

Neljale CD-le ära mahtunud hipitaatide kontsert.

Kes see enam mäletab, mida sai tehtud 31. detsembril 1978. Sellest ajast on palju mett kerre voolanud. Aga vanadel hipidel on mälu alles. Nemad andsid tol vana-aastaõhtul hiigelpika, peaaegu viis tundi kestva kontserdi mingis lammutamisele määratud spordisaalis San Francisco äärelinnas, millest flower power’i aegadel sai karvaste kogunemiskoht. Asutuse nimi oli Winterland, kohalviibinute kinnituse kohaselt meenutas see küll rohkem prügimäge kui ehitist. Kuid publik oli pilves, bänd oli pealpool pilvi ja kõik jämmisid nagu ekstaasis metsavanad.

Rahvarohke, kommuunimõõtu orkester, kus hiilgeaegadel musitseeris terve hord trummareid ja mitu leegioni kitarriste. Ameerika kõige kultuslikum kultusbänd. Grateful Deadi juured on sügaval kõnnumaade muusikas – neid inspireeris kantri, folk ja valge mehe blues. Mõistagi ka mõnusad ained, vaba armastus ja rock`n`roll. 1995. aastal siirdus bändi ninamees Jerry Garcia lõplikult nirvaanasse, sestsaadik sisustavad ellujäänud oma päevi noorpõlves tuksikeeratud tervise putitamise ning muistsete kontsertsalvestiste väljaandmisega.

“Closing Of Winterland” on helisalvestis tollest kaugest õhtust. Neljast CDst koosnev mürakas, mille kuulamine neelab terve tööpäeva. Mitte tavaline supergrupi live-album, vaid fantaasiaküllane, šamanistlik, ajataju peatav teekond läbi ebareaalselt päikesepaisteliste psühhedeeliamaastike, kus keerlevad lõputud salajased teerajad. Niisuguseid 20minutilisi kitarrisoolosid tänapäeval enam ei kuule, ehk veel ainult Neil Young suudab kitarrist taolisi tseremooniaid välja nõiduda.

Jah, sugugi mitte alusetult ei süüdistatud Grateful Deadi nõiduses ja mängudes maagiaga. Aga nende nõiakunst oli tervendav ning maagia valge. 10

Mart Juur