John Frusciante
“Inside Of Emptiness”
(Record Collection)

Frusciante 12 albumi projekt on jõudnud osani 5.

Praeguseks on kaks asja igatahes selged. Esiteks, Frusciante eksperimenti võib õnnestunuks lugeda, ehkki lubatud kaheteistkümnest plaadist on valmis alles viis. Ja teiseks on ta kõigile oma kolleegidele-rock-staaridele osutanud suure karuteene. Kujutan ette, kui raskeks läheb nüüd mõnel geeniusel oma plaadifirmale seletada, miks album ikka veel valmis ei ole, ehkki deadline on ammu ületatud. “Sa ütled, et vajad veel aega, et materjalile lõplikku lihvi anda?” kuulen plaadifirmameest ütlemas vastuseks geeniuse segasele pominale. “Aga kuidas Frusciante kõigi oma töödega tähtajaks valmis saab, ah?”

Kuidas ta seda teeb, polegi siinkohal vahest kõige olulisem. Velvet Undergroundist ja Iggy Popist inspi­reeritud “Inside Of Emptiness” on tänavustest sooloalbumitest ehk kõige rokilikum. Noisy kitarr ja vanamehelik suitsune falsett. Toeks sõbramees Josh Klinghoffer, kõnnib Frusciante rahulikult oma teed. Mõned tõesti suurepärased laulud. Tänud ja respekt. 9

Mart Juur


I’m Not A Gun
“Our Lives On Wednesdays”
(City Centre Offices)

Kitarripõhised instrumentaalid, elektroonika ja digitaalne helitöötlus.

I’m Not A Gun, mis kujutab endast ki­tarri ja vaoshoitud dsp programmi­list kohtumist meeleolumuusika rada­del, on ka enda pärisnime all muusikat välja andnud John Tejada. INAG võiks olla ülimalt mõttetu, kui Tejada poleks nii suurepärane komponist või arranžeerija. Jätkuvalt ak­tuaal­ses IDM + kitarr laines posit­sionee­rub “Our Lives...” tugevalt kitarri poole, ilmne idm-taust plõksib siin vaid mõnel juhul (“Off In The Dis­tance”, “Words Speak and Choose”), üldine pilt on vahelduva tempoga kitarripõhine kompositsioon. Meeldivad meloodiad või huvitavad ja diskreetsed elektroonilised seaded teevad oma töö, ja nõudlikumal kuulajal ei jää muud üle kui kas või tapeediks kuulata seda täisinstrumentaalset plaati, mille helisid Tejada siin-seal ka efektide ja filtritega sogab. 8

Erkki Luuk

The Polyphonic Spree
“Together We’re Heavy”
(Good)

Hõlstides ja õndsad taevamanna-pop-sümfoonikud on tagasi.

The Polyphonic Spree on alternatiivmuusika-maailma kõige usutavam mitteusklik ususekt. Kõlab segaselt? Aga kuidas teisiti kirjeldada 29-liikmelist ansamblit, kes riietuvad linastesse ürpidesse ning kannavad ette kümneminutisi oode rõõmule, mis võiksid vabalt olla osaks uuest “Jesus Christ Superstarist”?

Tundub, et katoliiklus on lõpuks tegemas oma ristiretke popmuusikas: lisaks tõelistele kristlastele, nagu The Hidden Cameras, Sufjan Stevens, The Danielson Famile või Woven Hand, on palju ka selliseid bände nagu The Polyphonic Spree, kes lihtsalt adapteerivad kristliku sümboolika ja sõnavara kui parima vahendi oma muusika edasiandmiseks. Üsna ehmatav pööre, eriti kui arvestada seda, et pop- ja rock-muusika liitlased on ajalooliselt olnud pigem “mustad jõud”, aga ilmselt on vastalisuse-poosi nii palju liikvel, et humanistlikest väärtustest on saanud uus anti-establishment: cool’im on olla hea.

Selles muusikalis esinevad põhiliselt proge-rock, kirikukoor, Stax-soul ja Burt Bacharach. Avalugu “Section 11 (We Sound Amazed)” algab ilmutusliku inglikooriga, et seejärel plahvatada massiivseks happe-rock’i-eeposeks, “Section 17” näpib eht-USA bändi kombel slide-kitarri ning orkestrist laenatakse pille üsna valimatult, harfidest flöötideni. Kogu plaat on üliekstaatiliselt positiivne nii muusika kui suhtumise poolest, kuid lõpuks pean siiski tunnistama, et ei ole täielikuks reformatsiooniks veel valmis. 7

Tristan Priimägi

The Thrills
“Let’s Bottle Bohemia”
(Virgin)

Iiri kutid proovivad veel korra kalifornia-popiga meelitada.

Suhteliselt siiber on sellest viimasel ajal jube populaarsest, teisejärgulisest, jõuetust, igavast, naivistlikust beachboyslikust kitarripopist. Ma lähen kuulan pigem Tanel Padarit, kui viitsin teist korda siinse taustamuusikaga vaeva näha. Morrisseyle need tüübid meeldivad, aga no põrgusse, ega Morrissey tagasitulek nüüd midagi maailmavapustavat ka ei olnud peale selle “English Blood, Irish Heart” singli. Siin ühtki nii meeldejäävat ei ole, v.a viiulite võimendatud “Whatever Happened To Corey Haim”, nii et no thrills. Aga kui keegi tahab võimsat positiivset kitarripoppi, siis jaanuaris pidi tulema Hot Hot Heati teine plaat, oodake vaid. 5

Marek Kallin

The Donnas
“Gold Medal”
(Atlantic)

Pungi ja glämmi säde on kadunud.

Donnade eelmine plaat, rockrevival’i kõrgaegadel ilmunud “Spend The Night” sai kümme punkti ja kuulub siia­maani minu lemmikute hulka. “Gold Medal” pole nõnda punk ega nõnda glämm. Sound on pehmem ja hoogu vähem. Plikad pungestavad palehigis, aga välja tuleb keskpärane pophevi. Tömbid meloodiad, tuimad kitarrisoolod, puine raiumine, just­kui Suzi Quatro oma halvimatel päevadel. Päris kurb seda värki kuula­ta ning veel kurvem sellest kirjutada, te­gelikult tuleks tüdrukute äpardusest viisakalt mööda vaadata ja teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. 4

Mart Juur

Hocico
“Wrack and Ruin”
(Out Of Line)

Plaat, mille saatel hakkab käsi spon­taanselt näppu viskama ja südame rütm muutub 666 bpm peksvaks valsitaktiks.

“Wrack and Ruin” on Hocico 15 tegut­semisaasta juba teab mitmes helikonserv, kuid taas album omal kohal. Kuna globaalne electro-industrial’i tõus too­dab viimasel ajal pidevalt juurde vä­ga palju uusi artiste, kes kõik kui­dagi oma kvantiteedi tõttu kaotavad omapära ja kvaliteeti, siis vana­meist­ritest Mehhiko duo tuleb ja pakub taas midagi, mis näitab nende üleolekut kogu hetke gothic/electro skene tasemest.

Kui suvine singel “Born To Be (Ha­ted)” veel vaimustust ei äratanud, siis kogu album pakub enamat ja ka esiksingli lugu kõlab kauamängiva kontekstis märksa ehedamalt. Sünged trance’i biidid, ümisema sundivad meloodiad ja lynchlik unenäolisus tekitavad kohe pärast plaadi ärapöörlemist taasesituse tahet. Teistkordsel kuulmeorganite valgustamisel ilmneb lisaks esietendusel meeldejäänud fragmentidele veel palju uut ja ägedat. Kas või näiteks pikemale, plaadi päris lõpus leiduvale, vaikusele vahele pritsivad “silencio” ehmatused ja mullholland-drive’lik kulminatsioon oma hirmutavate helide ja tagurpidiste tekstijuppidega. Kahju vaid, et enamik hispaaniakeelsest sõnumist arusaamatuks jääb – aga samas: äkki oleksidki kaadrid liiga paigal ja pilt liialt rusikaga näos, kui keeleoskamatus oma rolli ei mängiks. 8

Anders Melts

Ms. Thing
“Miss ­Jamaica”
(Sequence)

Niimoodi teevad tapvat dancehall’i Jamaica naised.

Dancehall’i huviline tunneb hääle ära. Miss Thing, tema’p see ongi, kes Beenie Mani “Dude”-hitis nii mõnusalt refrääni laulab ja õigupoolest loost ägeda laulu teebki. Seksikas afrotämbriga ninahääl ja funkiv räpmaneer on tal tõesti fantastilised ja tundub, et uus tõsiseltvõetav jamaika naisstaar on sündinud. Muide, alles tänavu augustis, kõnealuse debüütalbumi ilmudes, loobus 18aastane kosmeetik oma päevatööst ilusalongis. Siin plaadil on mitu päris head pala, kaks jubedalt rokkivat laulu ja üks žanreid miksiv edukas katsetus. Viimase all pean silmas inglase Switchi produtseeritud šefi sound’iga breikbiiti “Love Guide” (mis paikneb ka briti labeli Wall Of Sound poolt reliisitud barjääre murdval kogumikul “Two Culture Clash”, mille peal Euroopa elektroonikud kohtuvad Jamaica lauljatega).

Aga siin on vahetu ja optimistlik dancehall, kus tekstid räägivad soojamaisest jõudeelust, higisest seksist ja teatud kehaosadest. “Jump Up & Rail” ja “Regular” on viimase peal peolood, aga minu isiklik lemmik “Get That Money” on, jumala eest, tõsine killer. Eri palades teevad kaasa veel Beenie Man (oi, Ms. Thing on talle võlgu!), Wybz Kartel ja Alanna Leslie. Lõbus, siiras ja pretensioonitu pop. 8

Koit Raudsepp

Duran Duran
“Astronaut”
(Epic)

Ootamatult trendikaks muutunud pop-futumehed otsustasid uue plaadi teha.

Videodisko superstaarid ilmuvad meie ette oma parimas koosseisus: LeBon, Rhodes ja kõik kolm Taylorit. Jah, see on tõesti vana hea Duran Duran – iseasi, kas just säärane, nagu “Rio” ja “Seven and the Ragged Tigeri” aegadest mäletame. Aga siidikahin ja laisa lõvi pulsilöök on alles! Tollaseid smash-hitte muidugi ületada ei õnnestu, aga “(Reach Up For The) Sunrise”, “What Happens Tomorrow” ja “Taste The Summer” maanduvad kindlalt jalgadele. Mis sest, et planeet, mida astronautide tallad puudutavad, on tänapäeva uusromantikute ja trendisõltlaste jalajälgi täis. Scissor Sistersi või The Killersi kõrval jätkub ikka eluruumi. Ehk ainult väga vanad fännid oskavad taaskogunenud duranitelt midagi enamat oodata. 8

Mart Juur

Swayzak
“Loops From The Bergerie”
(!K7)

Inglise techno-duo on õrnem, delikaatsem ja vähem electroclash kui varem.

Kui teile meeldib ansambel Underworld, siis võiksite lugeda järgnevaid ridu. Briti techno-duo Swayzaki uus erineb tunduvalt kaks aastat tagasi ilmunud electroclash’i täis “Dirty Dancing” albumist. Prantsuse Alpide rahulikus miljöös sätitud muusika on pehme ja delikaatne. Toonid on nukrad ja kohati sõrmitsetav kitarr annab suitsuse bluusi meeleolu. Vokaaliga palad on aga lauldud hoopis soul-maneeris. Tõsi küll, mitte just erilise väljendusrikkusega, kuid siiski peenelt ja piisavalt tundlikult, et kutsuda Swayzaki muusikat techno-souliks.

Muide plaadi nimi – “Loops From Bergerie” – on inspireeritud prantsuse popikooni Serge Gainsbourg’i filmimuusikast. 6

Koit Raudsepp

Otto Von Schirach
“Global Speaker Fisting”
(Schematic)

USA muusikatööstuse vastus Venetian Snaresile.

Miami label Schematic täidab USA underground’is umbes sama kohta mida Euroopas Warp või Mu-ziq. Kiired ja õelad rütmid, üle võlli aetud helid, “definitiivne” attitude, mis defineerib muidugi sedasama maa-alust stseeni. Otto Von Schirach on Schematicu püsiartist, lisaks keegi, kes peksab kontseptuaalset avangardi elektroonilisse muusikasse. Seda kuulates ei teki vähimatki kahtlust, et Schirach oleks nt Mu-ziqis teretulnud. Sama äärmuslik jaburus, “kurjus”, ähmane drill’n’bass-rütmimudel.. Kui veel sarnasustest rääkida, siis Mu-ziqi alt nt Venetian Snares või Shitmat, kui erinevustest, siis kontseptuaalne radikaalsus ja jaburus on oma ilmingutes ju alati erinevad. Ka Schirachil on oma äratuntav stiil, mis jääb heliliselt kuhugi oinamää ja metalse kõlaga drillnbassi vahepeale, ei puudu ka räpp, kräpp, heavy-rögin jm turvaelemendid. 7

Erkki Luuk