21 täies töökorras tolmuvaba eksponaati eesti poplaulu muuseumist.

Mul oli selle kogumiku kuulamise järel mingi ootamatu selginemishetk. Ehala oli seni mulle lihtsalt üks osav, üliosav laulumeister popi ja jazz’i kohtumiskohast, vahel ilutsev ja sentimentaalne, vahel humoristlik. Aga tegelikult on see kogumik üks eesti proge ajaloo olulisi dokumente. Eesti proge suurimal fännil, ameerikahiinlasel Mel Huangil on õigus, kui ta Ehalat oma netiküljel nii tihti mainib. Orkester ja naturaalpillid ja muud trikid aitavad kaasa muusika mitmemõttelisemaks ja keerulisemaks tegemisele, isegi Silvi Vraidi lauldud diskohitilik “Praegu ja siin” (1978) sobiks sama hästi Genesise plaadile “Abacab”, kui Genesise plaat nii nurgeline ja lihtne poleks. Või kuulake vanade lugude bassikäike, omakorda funk missugune.

Niipidi vaadates on plaadi kulminatsiooniks muidugi kuus viimast laulu, pärit Noorsooteatri legendaarsest rock-etendusest “Johnny”. Urmas Alendri ja Ruja “Ärkamisaskeldus” on autentne, Tõnis Mägi ja Kiigelaulukuuiku ülejäänud viis hiljem salvestatut natuke ehk liiga viimistletud, 80ndate progepopi jälgedega (kuulake lätsuvat elektritrummi!) produktsiooniga; ka eelistaksin Ain Vartsile Jaanus Nõgistot, aga las olla. Muidugi tekib kiuslik küsimus, miks ei võiks “Johnny” eraldi plaadiks saada, tuleks lisada veel Nõgisto kirjutatud materjal... 8

Tõnu Kaalep

Rein Rannap
“Tantsib klaveril”
(Klaveripoeg)

Haritud meloodiad, aga liiga õrnad helid.

Mina ja Rannap saame mõnest olulisest asjast küllap kumbki isemoodi aru ja see plaat tema klaverimuusikaga aitab neid asju täpsustada. Temale, nagu teada, ei meeldi, kui klaverit lõhutakse, minul pole selle vastu midagi. Tema jaoks on muusika midagi erilist, fetišistliku armastuse objekt “kusagil seal”. Mina seevastu olen kindel, et muusika ei ole midagi olulisemat kui elu ise. Nii et mida siis teha, kui mul juhtub olema raevukaid tunge, kaootilisi emotsioone? Kui üksindus kummitab ja on päriselt valus? Muusika puhul (erinevalt muudest kunstiliikidest) ei lähe seesuguste vägivaldsete pingete puhul metafooride filtrit ju tegelikult vaja. Muusika tohib olla füüsiline ja halastamatu. Kuid jah, Rannap... Temaga on teistmoodi.

Kui sa tema kunstile oma sisemised ebakõlad usaldaksid, siis lubab too sind neist terveks ravida. Jõudu ta ei kasuta. Pigem korrastab ning taltsutab ta meie hingi kerguse, lihtsuse ja elegantsi abil, kutsub sisemist räpasust ilule ärkama ja lohutab meid oma selge ning kauni vormistusega. Meil pole vaja muud teha kui viisakalt käituda ja mitte häält tõsta.

Aga muidugi, see on just nagu õpetajaga koolis – keegi ei suuda sind ümber kasvatada, kui sa seda ise ei taha. Ja kui nüüd mõelda – mis siis, kui me ei tahagi ennast ravida lasta? Kui hoopis hoiaksime selle asemel kinni neist inimlikest nõrkustest, mis meil selles maailmas veel jäänud on? Ja vat sel puhul ei jätku sel muusikal tingimata veenmisvägevust. Tal lihtsalt pole piisavalt tunge, pole instinkte, paremal juhul ainult intuitsioon.

Ma armastan Rannapi puhul juba aastaid kõige rohkem tema meloodiaid. Need on kuidagi haritumad ja sügavamad, kui “tavaline” pop iial viitsiks. Aga tema muusika probleemidki on ikka needsamad – ta ei pane helisid korrakski tõsise surve alla, siin pole jõudu ja vastujõudu. See kõlailm lihtsalt on seal omaette, naudib enese peente sõrmede alt sündinud aristokraatlikku loomust ja kui pisut süveneda, siis isegi hirmutab pisut oma võimega kõike naeratuse taha peita.

Paneme hästi vaikselt ukse kinni ja läheme oma teed. 6

Tõnis Kahu

Annie
“Anniemal”
(679)

Freeform Five
“Strangest Things”
(Ultimate Dilemma)

Elektropop, värvikirev elektropop.

Senised 80. aastate nostalgialiikumised, nagu Romo ja Electroclash, on olnud niivõrd huvitatud ajastu riidemoodidest ja hüüdlausetest, et mõlemate puhul on muusika tihti teisejärguline. Stiili võib kopida igaüks, aga hea muusika tegemiseks on pigem tarvis raamidest välja murda kui neid täpselt järgida. Siin tõstetakse mütsinokka 80ndate saundidele, ent ei kanta neoon-eyeliner’it ega muud butafooriat.

Annie on nagu Sarah Cracknell või Neil Tennant – mõnikord paneb viisist veidi mööda, aga teeb selle tasa oma pop-vaistuga. Richard X-i produtseeritud “Chewing Gum” ja “Helpless Fool for Love” on nii siirad oodid armunud inimese jaburpsühholoogiale, et on raske uskuda, et Annie on vanem kui 17. Edasi võtab Annie läbi kogu kaasaegse elektroonika lühiõpetuse, kuid jääb alati kindlaks klassikalisele bubblegum-popile. Gwen Stefani staarielu-fetišile ja Kylie diskoglamuurile on Annie’l vastu panna vahetu lihtsus, mida iseloomustab hästi ka eelmise aasta üks kibemagusamaid hitte, Röyksoppi produtseeritud soft-trance eepos “Heartbeat”.

Freeform Five’i elektropopis kostab salaarmastust Nik Kershaw’ vastu (“What Do I Want From You?”), esimesi klassiõhtuid Prince’iga (“Losing My Control”) ja üleüldist usku sellesse, et maailma on võimalik kolme noodiga paremaks muuta. Kõrva jääb singel “Eeeaaaooooww” ragastaar Bounty Killeriga peaosas, kes paar aastat varem lisas vürtsi No Doubti elektrohitile “Hey Baby”. Saundid tehnost, käigud teleturu kogumikult – seda kõike ilma liigse esinemiseta.

Annie 9, Freeform Five 8.

Tristan Priimägi

Handsome Boy Modeling School
“White People”
(Atlantic/Elektra)

Supernimega duo huumorivaene huumor.

Veidi kahju küll, kui üks kõige šefima nimega bände üldse teeb täiesti keskpärase plaadi. Eriti kui “kenade poiste” 1999. aasta debüütüllitis oli oma aja üks värskemaid ja uudsemaid hip-hopi verstaposte… Mis see “White People” siis on. Huumor? Nüüd teeb OutKast seda tunduvalt paremini. Intelligentne hip-hop? Kui pea juurde ei kaasata seljaaju, lõpeb see tavaliselt peegli ees onaneerimisega. Aga jah. “White People” pole ei liha ega kala. Ta on enamasti lihtsalt igav – kujutlusvõimeta biidid ja tuhat-korda-kuuldud funk-sämplid. Külalisstaaride nimekiri on samas päris huvitav ja suudab produtseerida mõned toredad momendid. Kohustuslik külaline Pharrell Williams teeb Twin Peaksi Julee Cruise’iga üllatuslikult plaadi ühe parima etteaste (“Class System”), mille peale purjus David Lynch võiks isegi plaksutada. Või siis Franz Ferdinandi Alex Kapranis ja dancehall’i kõri Barrington Levy, kelle koosjauramine muudab “The World’s Gone Mad”-nimelise kompositsiooni päris nauditavaks. Aga muidu pole hõiskamiseks nagu eriti põhjust. Ainult nimi ja kahtlase väärtusega iroonia ei tee veel head muusikat. 4

Lauri Tikerpe

Def Räädu
“Planet Duckrabbit”
(Lejal Genes)

Rakvere supertähtede hüperkokteil.

Tore muidugi, et ka maakonnakeskustes mõistetakse raggamuffini kombel riimis rääkida ja arvutist kaasaegseid biite ning saunde välja meelitada, aga tõsiasi on, et kui poleks Chalice’i “Ühendatud inimesi”, Toe Tagi “Legendaarset” ja paari TommyBoy lugu, kuuluksid jutud heast uuest eesti hip-hopist ajakirjanike fantaasiast sündinud luulude hulka. Nii juhtub, kui press ja popstaarid liiga palju aega ninapidi koos istuvad ja üksteist üles kütavad.

Ammu enne Def Räädu teise kauamängiva ilmumist jõudis kohale teadmine, et tegemist on superstaaridega. Kuid mina pole ühelgi Rakvere peol käinud ega tunne Kära Kantsi autoriteete. Küll aga pean mõnikord kodus tantsumuusikaplaate kuulama ja neist oma lugejatele kirjutama. Kõigi artistide nimesid enam ei mäletagi. Mõni on huvitavam, mõni igavam, aga väga harva juhtub, et kõnealusesse kategooriasse kuuluv plaat pool aastat hiljem peale pannakse. Ja niimoodi, arvan ma, läheb siinmajas ka “Duckrabbitiga”. Jälle üks albumitäis klubirutiini, mis väljaspool siseringi kõnevõimetu. 5

Mart Juur