Räägib eemalasuvast, kuid looduslähedasest.
Ragatmikast on kujunenud aja jooksul üks värvikamaid kohalikke kollektiive. Eelkõige just tänu ansambli liidri Kaido Kirikmäe huvile krišnaiitliku traditsiooni vastu kõlab ansambli helikeel esmapilgul indiapäraselt. Süvenenumalt kuulates jääb uuel albumil see väline kest ja võimalik, et ka esialgne ootus-eelarvamus siiski kohalike mõjude ees üsnagi varjule. Uuelt albumilt ei kostu ka Ragatmika varasemat flirti indie-muusikaga. See kõik räägib ainult arengust ja oma isikupärase tee leidmisest.
“Katkiminekud” on väga rahustav plaat, ta justkui räägiks mingist eemalasuvast, kuid ometi lihtsast maisest looduslähedasest tasandist, milleni jõuab n-ö katkimineku kaudu. See katkiminek annab ühtlasi võimaluse kohtuda (“Katkiste inimeste kohtumispaik”) erinevate inimestega nende loomulikus olekus – väljaspool igapäevast olelusvõitlusse uppunud ja võõrandunud keskkonda, koos oma ennasthävitavate ja instinktidel põhinevate eluviisidega (“Meelelahutus lahutab, kuid ei liida”).
Kindlasti Ragamtika seni parim plaat. 8
Aivar Tõnso
The Divine Comedy
“Absent Friends”
(Parlophone)
Neil Hannon on nüüd üksi The Divine Comedy.
Kui Pulpi “This is Hardcore” oli sama mis Divine Comedy “Regeneration”, siis Divine Comedy “Absent Friends” on jällegi Pulpi “We Love Life”. Nii armas, kuidas need kaks mu lemmikut püüavad paariaastase nihkega üheksakümnendate teisest poolest välja tulla.
“Absent Friendsis” on meenutusi pompöössestest camp’i- aegadest ja nukrat lihtsust “Regenerationist”, aga seal on ka midagi uut. Neil Hannon on vahepealse ajaga maha raputanud bändi ja saanud tütre, ta on muutunud õnnelikumaks, rahulikumaks, vanemaks ja, oh ehmatust, ausamaks. Samal ajal igatseb ta natuke taga kunagisi sõpru, pohmelle, depressiooni, ekstaasi ja ilusaid-lollakaid pruute ja vastutustundetut iroonitsemist ja dänditsemist. Ühesõnaga, see plaat tõestab meile, et elus lähevad asjad nii, nagu nad minema peavad. Päike tõuseb hommikul ja läheb õhtul looja. Ja ükskord rahunevad kõik maha, aga selles rahus on eilsest õpitud tarkust ja natuke ka igatsust, kinnitavad tuhat hingematvat viiulit ja Neili sametine hääl. Pole siin häbeneda midagi. Nüüd võib teda rahulikult eesnime pidi nimetada.
Kogu selle familiaaritsemise juures ei tasuks siiski ära unustada, et tegu on mehega, kelle bänd on nime saanud Dante “Jumaliku komöödia” järgi. Ja plaadiga, mis räägib ühes ja samas laulus Oscar Wilde’ist, kosmosekoer Laikast ja Steve McQueenist.
Klassika. Kallis mõru šokolaad. 9
Maria Ulfsak
Lou Reed
“Animal Serenade”
(Sire/Reprise)
Kaks plaaditäit kammerlikku kontserti.
Lou Reedi uus laiv-album on mõtteliseks järjeks tema 30 aastat tagasi ilmunud teisele kontsertplaadile “Rock‘n’Roll Animal”, mis The Velvet Undergroundi lugude müravabade versioonide abil Lou Reedi lõpuks ometi suurde tuntusse lennutas. Sellest ajast tänaseni on Lou Reed saanud tunda kibestumust, unustust ja taasleidmist ning muutunud kultusmuusikuks, keda ühtviisi kardetakse ja armastatakse. Ta on Ameerika kaheharulise keelega lapsehoidja, kes räägib lapsele unejutuks väikseid armsaid lookesi sugulasabieludest kolkafarmides, patriotismist väikelinnades ja pragunenud meigiga prostituutidest New Yorgi tänavatel.
Aga kui “Rock’n’Roll Animal” on 70ndate staadionirokiplaat, siis “Animal Serenade” on pigem kammersümfoonia – seda nii heas kui halvas mõttes. Kõik kammerbändimehed on virtuoosid, see on selge. Lisaks on kammerkontserdi publik aupaklik ja püsib vait, kui kästakse. Samas kaasneb selle kammerlikkusega ka teatud igavus. Midagi sellist, mis suu lahti võtaks (nagu 13minutine proge-“Heroin” “RnR Animali” peal), sellel plaadil ei leidu. Lou Reedi head lood, nagu “The Day John Kennedy Died” või “Smalltown”, on sama head kui ikka, aga neid tundub iseloomustavat nostalgia, mitte see näljane otsimistung (või toores jõud), mis ühest laivplaadist meistriteose teeks. Lisaks sellele astub plaadil üles taustalaulja nimega Antony, kelle hääl ajab mu peast hulluks. Aga see on võib-olla mu isiklik probleem. 5
Tristan Priimägi
Metro Luminal
“Ainult…”/“Coca-Cola”
(Metro Luminal)
Luminal maksab klassikute kordustrükkidega võlga fännide ees.
Vägisi paneb paljude viledaksnühitud “metroka” kassettide asemele sündinud plaadipaar mõtlema, kas tuleb praegusest teismelistepõlvkonnast samasuguseid andunud melanhoolromantilise roki austajaid kui Metro Luminali helikonservide esmasest väljaandmisest sündis. Kraam ise on ehe ja õige. Päris Metro Luminal, seesama, kelle järele pea kümme aastat tagasi hulluti.
Erilist rõõmu pakkus “Coca-Cola” pääl sisalduva “Heida õnnelikult magama” sees peituv originaallindistuse viga, mis plaadiümbriselgi ära märgitud. Ei mingit nikerdamist elektroonikaga, viga on viga. Võit ja kaotus, sest samas – see on ikkagi kõigest seesama Metro Luminal. Hea ajastus retrospektiiviks, sest juba sügiseks on metrokad lubanud uue plaadi valmis saada ja ka live-esinemistega sõpru rõõmustada. Huvitav, kas isa tuleb koju. 8 ja 8
Alvar Lumberg
Lemar
“Dedicated”
(Epic)
Mis saab siis, kui panga projektijuht otsustab r&b-lauljaks hakata.
Kunagi vaidlesin Ninja Tune’i foorumis ühe tüübiga ameerika ja inglise r&b erinevuste üle. Tema väitis, et britid kopeerivad oma üleookeani homie’sid. Mina jälle, et inglise r&b on innovatiivsem. Mille peale vastati: “Sa ei tea pooli asju.“ Õige kah. Näiteks Lemar. Mis siis, et mehe debüüdil löövad kaasa “tänavatarkusega“ produtsendid – Cutfather & Joe ja JD So Solid Crew pätikambast. Mis siis, et Beverly Knight on temaga duetti laulnud. Lõpuks on “Dedicated“ pretensioonitu džemm, mis voolab täiesti ohutult kõlarist põrandale, sest lakke tõusmiseks puudub julgus. Nagu Lemari eeskuju R Kelly. Samas on Lemaril olnud piisavalt mune, et võtta ette Al Greeni “Let’s Stay Together“ ja see ära solkida. Milleks?
Lemargi näib põdevat moodsa r&b haigust – liiga palju rütmi ja liiga vähe bluusi (loe: hinge). Vahel tundub, et nüüd hakkab juhtuma (james-brownlik funk “Freshis“). Mõni biit hiljem on džemm aga ilusti tagasi.
Siiski. Neile, kes külastavad Creami ja Café De la Souli, võib Lemar täitsa istuda. 3
Lauri Tikerpe
