Rammu ja energiat täis esto-emo, puudu vaid lugudest.
See aeg, kus Eesti bändid kõlasid nagu Eesti bändid, on ammu möödas. Produktsiooni tehniline tase tõuseb meil iga päevaga. Ja mõnikord on sellest lausa kahju. Tuleb tunnistada, et Linnahalli stuudio, puldis maestro Elmu Värk, andis “oma näo” isegi mõnikord lausa näotutele eesti bändidele.
Ansambel Loom näiteks kõlab täitsa hästi, samamoodi nagu ükskõik milline emo-bänd Soomest või Californiast. Kujutan ette, et laval võib Loom vägagi metsik olla. Paljud mu sõbrad ja tuttavad on suured Looma-armastajad, nende laividest räägitakse ikka ülivõrdes. Ehk seepärast olid ootused “The Sick Experience’i” suhtes natuke liiga suured? Sest tegelikult pole Looma debüütalbumil viga midagi, plaadi viimane ots rokib päris korralikult. Jah, pauerit ja hoogu neil jätkub – Loomal ikka looma jõud – nüüd võiks hakata lugusid ka kirjutama. Isegi hitte, kui tohiks paluda. Ning laske maestro pulti! 5
Mart Juur
Judas Priest
“Metalogy”
(Sony)
Meeletu kogus briti metali hiilgust ja naeruväärsust.
See, mu sõbrad, võib ehk ollagi pelgalt üks nelja CD ja ühe DVD-ga kogumikkarp, kuid välja näeb ta nagu välialtar. Selline, mis kannab eneses kogu metalrock’i hiilgust ja naeruväärsust, joovastavalt laia joont ja sirgjoonelist stupiidsust. Kui ma oleksin tolle Birminghami bändi andunud fänn, siis… teadagi. Aga kuigi ma ei ole fänn ja 65 lugu enam kui viie tunni jooksul on omajagu rohkem, kui mul vaja läheb, olen ma siiski uhke, kui seda neetides artefakti oma kodus näen. Ta võtab ruumi. Ta torkab silma. Cool.
Kui Judas Priest kusagil 70ndate lõpus Briti hevi uue laine liidrite hulka arvati, oli nende valem juba aastaid paigas olnud. Nagu korralikule mootorrattabändile kohane, oli rock neilegi kiire, jõulise liikumise kunst ja enamasti said nad oma teel läbi ilma ballaadideta. Üldse tundub, et oli vähe kõike seda, mis neid pidurdada oleks suutnud. Tänane metal just oma ekstreemsemas osas on selgelt teistsugune. Seal on konflikte ja dramaatikat, kangelaspoose ja suurejoonelise hävingu stseene. Judas Priest seevastu oli puhas pop-lust, kes armastas lihtsalt kihutada, adrenaliin kehas mürgeldamas, laulja Rob Halford mikrofoni kriiskamas ning kitarristid Glenn Tipton ja KK Downing vastastikku riffe tulistamas.
Aga kui selle põhjal saab järeldada, et bänd oma tegevusjuhiseid aja jooksul just palju ümber ei teinud, on see siiski vaid osalt õige. Võtke ja võrrelge. Oli algusaegade äkiline bugirock. Siis poleeriti too energia erksamaks plaadil “British Steel” (1980). Albumid “Screaming For Vengeance” (1982) ja “Defenders Of The Faith” (1984) lisavad motoorsust ja teravust. Ning lõpupoole kuulutavad plaadid “Ram It Down” (1988) ja “Painkiller” (1991) juba masinliku cyber-rock’i tulekut.
Samas jälle – ausalt öeldes pole mingit päris lõppu siit küll veel näha. 7
Tõnis Kahu
Terry Callier
“Lookin’ Out”
(Mr Bongo)
Folk-jazz ja politiiline blues.
Kui ma peaksin oma lemmik (meessoost)soul- ja jazz-lauljad pingeritta seadma, siis esikoha pärast käiks tihe rebimine Marvin Gaye ning Terry Callieri vahel. Ja ma arvan, et pärast pikka ja higist heitlust jääb peale viimane. Põhjuseks Callieri ületamatu laulukirjutamisoskus, mille järjekordne tõestusmaterjal on “Lookin’ Out”. Lihtsad ja loomuliku intelligentsiga palistatud 21. sajandi folk-jazz’i musterlood, milles meistertrubaduur laulab välja kogu oma hinge ainult talle omasel rafineeritud moel. Kitarri pehmed sambaakordid, kaunilt kaootiline saksofon ja askeetlik klaver annavad rohkem sooja kui 80-kraadine Stroh, samas kui Callieri hääl sõidab sinust üle nagu sametroomikutega buldooser. Lüürilised, kohati lausa sakraalse varjundiga on need mõtisklused kahe inimese suhetest, lahkumistest ja kaotustest. Lüüriliseks ja sisekaemuslikuks jääb Callier ka siis, kui ta jätkab oma rahusõnumi levitaja missiooni (“Truth In Tears” ja “Africa Now”). Ning töötlus biitlite “And I Love Her’st” on loomulikult kümneid kordi usutavam kui The Beatles ise.
Jääb üle vaid loota, et kunagi saab seda imelooma ka siinmail elusast peast näha ja kuulda. 10
Lauri Tikerpe
Korn
“Greatest Hits Vol. 1”
(Epic)
Metallkuningate assortii magusamaid tükke.
Korni fännide taskud tahavad bändi kümne aasta juubeli puhul tuulutamist ja mis sobiks selleks veel paremini kui “Greatest Hits”? Plaat algab kahe uue looga ja loomulikult on need kaverid. Cameo “Word Up!” ja Pink Floydi “Another Brick In The Wall” pole Korni esituses just puhas ajaraisk, erksate kurioosumitena pakuvad need kõneainet küll, aga siiski, kas on mõtet vaevata inimesi, kellel on metallikuningate albumid niikuinii olemas? Nende jaoks pole suurimate hittide kogumikul grammi eestki uudisväärtust.
Samas, igati asjalik ülevaade Korni loomingust on lõppkokkuvõttes ometi vastupandamatu nagu valikassortii. Lisaks veel DVD pöörase laiviga – mida paremat sa üheks rõskeks sügisõhtuks ikka tahta oskad. Ehk ütleme poeedi sõnu väänates: see pole mingi klišee, beibi, roknroll on parem kui seks. 8
Mart Juur
