Elegantseid pop-duette, mitte ainult frankofiilidele.
Inglise-prantsuse näitlejanna Jane Birkini elus on üks punkt, mis näeb välja nägu tüüpiline pomm jala küljes. Teate küll, see 1969 koos Serge Gainsbourg’iga lauldud pehmepornohümn “Je t’aime... moi non plus”. Tegelikult on nüüd juba tagumistes viiekümnendates daam tunduvalt huvitavam laulja, see paistab välja ka siit, duettidest koosnevalt albumilt. Osa partnereid on prantsuskeelse maailma suured staarid, kellest ehk Etienne Daho ja Manu Chao meile tuntuimad; ingliskeelset materjali on ka. Placebo solistil Brian Molkol läheb korda Birkin vastu seina suruda, teised on delikaatsemad. Portisheadi Beth Gibbons taandub lausa taustalaulja ossa.
Minu lemmikuks on uskumatu elektrooniline versioon Roxy Musicu loost “Every Dream Home A Heartache”. Bryan Ferry kulunud džentelmenlikkus sobib kummaliselt noorusliku Birkini tundelisusega siin ideaalselt. Ka portugalikeelne duett Caetano Velosoga (viimase vana hitt “O Leazinho”) töötab hästi. Ja näiteks Paolo Conte, Feisti, Yosui Inoue ja Francoise Hardy kaastööd jäävad kirjeldamata lihtsalt ruumipuudusel... 7
Tõnu Kaalep
Van Morrison
“Magic Time”
(Exile/Polydor)
Van-meister jahib stuudios kõrtsimuusika “ehedust”.
Ma olen valmis seda rääkima üha uuesti, senikaua kui keegi lõpuks kuulab – Van Morrison võib olla väga ja väga ilus. Iseasi, et otsima tuleks minna päris kaugele. 70ndatesse kindlasti ja parem kui veel natuke – sinna, kus ootavad plaadid “Astral Weeks” ja “Moondance”. Muidugi, kui te olete harjunud mõttega, et kahvatute ja ideevaeste indie-bändide kätteharjutatud retro-rock on see, mida te vajate, siis ei lähe te kuhugi, rääkigu teile tollest paradiislikust, džässist ja soulist läbi imbunud peenest psühhedeeliast kes tahes. Aga kui te arvate teadvat ilma nende plaatidetagi, kes on Van Morrison, siis ma ei usu. Kustkohast küll? Sest see tema oma ei ole mingi ilus ja kompaktne karjäär küll kindlasti mitte. Ja kui Morrisoni 80. aastate plaate tohib veel viisakusest ebaühtlasteks nimetada, siis hilisemate enamik on, öelgem ausalt, päris halb.
Ka “Magic Time” pole hea – 75% ulatuses igatahes. Mulle ei ei meeldi, kui ta katsub higiseks minna ja svingida, oma häälde bluusikõrtsi rämedust tuua. Kellel on vaja mingit stuudios üles soojendatud säilitusainetega live-sound’i kõigi oma suupillide ja Hammond-orelitega? Aga siin on midagi veel – “Stranded” ja “Celtic New Year” oma absoluutses, saksofonist poleeritud puhtuses ning targalt orkestreeritud “The Lion This Time”, mis mõjub nagu esimene suudlus pärast ärkamist. Kurb, et enamik ülejäänust kõlab, nagu katsuks sind suudelda too töntsakas iirlane ise. 6
Tõnis Kahu
Van Der Graaf Generator
“Present”
(Virgin)
Rotteni lemmik-progemeeste võimas tagasitulek.
1977. aasta juulis, kui punk oli juba mõnda aega olnud stiilipuhaste nahktagis kuttide täiega rokkimise rock, tuli Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten Londoni Capital Radio stuudiosse, kaenlas pakk vinüüle. Ja mängis neilt kõigi hämmastuseks üsna imelikku ning ebapunklikku muusikat – Cani, Tim Buckleyt, dub’i… Ka progebänd Van Der Graaf Generator oli playlist’is. Manager McLaren läks närvi, ütles, et Rotten on hipist nohik ja asus sealtpeale Sex Pistolsi esinumbriks promoma bändi bassimeest nimega Sid Vicious.
Vandergraaflaste üle aga arukam postpunk enam varsti ei imestanud – näiteks Mark E. Smith The Fallist armastas neid juba päris avalikult ja hiljuti tunnistas Bill Drummond mulle silmast silma oma kiindumuse üles. Ja proovime meiegi mitte imestada, kui bänd nüüd, pärast 27 (!) aastast pausi duubelalbumiga (!) tagasi tuleb. Tähistagem ja kuulakem.
Kahest plaadist esimene on vokaaliga. Laulja Hammill kõlab, nagu oleks Rotten ja Peter Gabriel mingis geneetilises mutatsioonis kokku sulanud, taustaks segu King Crimsonist, 70ndate alguse Miles Davisest ja kõrtsidžässist. Teine plaat on 10 instrumentaallugu, enamasti erksad ja elegantsed. 35 minuti järel hakkas kohe eriti hea ja sain teada, et mu lemmiku nimi on “Crux”. Aga siis oli järgmine lugu “Manuelle” paremgi veel ning kosmiline “Homage To Teo” tohiks kasutada nime acid jazz, kui see poleks snoobidest meeleolumuusikute poolt ära lörtsitud.
Ilus. Kusagil Los Angeleses kuulab seda plaati ehk ka 50-le lähenev, California päikesest kergelt päevitunud ekspunkar Johnny. 8
Tõnis Kahu
Ry Cooder
“Chavez Ravine”
(Nonesuch)
Võimas kontseptalbum Los Angelese kadunud linnaosa mälestuseks.
Kas linnaplaneerimise küsimused saavad olla popalbumi
teemaks? Saavad, ja kuidas veel, tõestab 58aastane veterankitarrist ja
produtsent Ry Cooder, tehes plaadi Los Angelese vaesest hispaaniakeelsest
linnaosast nimega Chavez Ravine, mis 1950. aastatel hävitati, et ehitada
pesapallistaadion. Segamini hispaania- ja ingliskeelses etnopop-nostalgiasupis
kohtuvad chicano-muusika, McCarthy-aegne kommarite jälitamine, UFOd,
moodsa ja arhailise kokkupõrge, beibede mure, kas nad on piisavalt fifid
või ei, buldooserijuhi monoloog, arhitekt Richard Neutra,
kinnisvaraarendaja paranoiad, pesapall, kuumus linnatänavail ja
nägemus seda leevendavast taevasest jäätiseautost. Cooderi enda
lugude kõrval on vanu, lausa ennemuistseid laule, vokalistidest on
mitmed seda kanti veel mäletavad artistid jõudnud enne plaadi
ilmumist surra. Cooder laulab ise ka ja mitte halvasti, natuke Paul Simoni
moodi.
Omaette tausta annavad mõnes loos kitarristi poja, trummar
Joachim Cooderi sämplingud, mis loovad hoopis uusi taustadekoratsioone
sotsioloogilise ja etnograafilise kallakuga etendusele. Perspektiivid muutuvad.
Maastik hakkab elama.
Ilmselge empaatiavõime triumf. Väga suur
plaat. 9
Tõnu Kaalep
D-A-D
“Scare Yourself”
(EMI)
Mäletate neid taanlasi, ehh?
16 aastat tagasi tõi albumi “No Fuel Left For The Pilgrims” edu ansamblile niihästi tuntuse kui rahvusvahelise plaadilepingu, kuid loodetud läbilööki Ameerikas omapärane kombinatsioon AC/DC, Mötley Crüe ja spagetivesterni heliriba koloriidiga muusikast ei toonud ning king Warner Brosi kontorist oli kiire tulema.
See ei ole mehi murdnud, viimasel kümnel aastal on üks tuntumaid Taani päritolu ansambleid kodumandril stabiilses koosseisus kadestamisväärt järjekindlusega plaadistanud ja tuuritanud.
Tänase D-A-D (paraku produtsentide poolt kirjutatud) muusikat kõlbab iseloomustama määratlus “laiatarbe punk ja rock’n’roll”. Kahjuks ei ole küll kogu album sama kaasakiskuv nagu “Dirty Fairytale” või “Allright” ega sama hingestatud nagu “Little Addict” ning veider, et kogu komplekti kehvim laul, nätsuna veniv “Lawrence of Suburbia”, on just avalooks paigutatud, kuid ohter korduvkuulamine suudab ka selle plaadi lõpuks söödavaks muuta. 6
Andri Riid
Quasimoto
“The Further Adventures of Lord Quas”
(Stones
Throw)
Hip-hop-koomiks savupõrsast nimega Quasimoto.
Quasimoto on võimsa Madlibi heeliumihäälne alter ego. Quasi teisel albumil teeb kaasa ka minu teine lemmik hip-hop-produtsent MF Doom. Kui neid kaht meest hip-hopis poleks, usuksin ma tänapäeval sellesse muusikasse tunduvalt vähem.
Yep, see on underground, see muusika, mis meie räpipidulel naljalt ei kõla. MTV-põlvkond peab räpiks midagi muud. Mitte et see mulle eriti korda läheks, aga ma püüan teile kirjeldada (kirjeldamatut) Quasimoto uut albumit.
Eestis ei hakata sellist räppi veel niipea tegema. Esimene ettevaatlik sammuke selles suunas on Chalice’i uus album ja eks me näe, kas meie laste süütud maokesed suudavad selle ära seedida või oksendatakse välja.
Mul pole mõtet soovitada seda plaati fännidele – nemad on selle nii või naa ligi võtnud. Küll aga soovitaks Madlibi ja MF Doomi inimestele, kes on ehk räpist eemale jäänud põhjusel, et arvavad, et kogu räpp tänapäeval ongi üks bling-bling bullyshit. 9
Raul Saaremets
Erinevad esitajad
“Blue Note Trip”
(Blue Note)
Jazz, mis läheb hästi kaubaks.
Kes võidab?! Kord on Blue Note peal ja Verve all, siis jälle vastupidi. Juba pikemat aega on kaks jazz’imagnaati, Blue Note ja Verve, tulistanud välja kilode kaupa erinevaid kogumikke oma põhjatutest arhiividest. Küll remiksid, mitte-miksid, DJ-miksid ja kõike muud, mida üks plaadifirma teha saab.
See “Blue Note Trip” tuleb Hollandi DJ Maestro (erakordne pseudonüüm!) käe alt. Ja kõik oleks just nagu tore – artistid, üks kuulsam kui teine, ja nende ülituntud lood. Kõik, mida laiem üldsus teab Blue Note’ist, on ilusti olemas – Donald Byrd ja “Sky High”, Ronnie Laws ning “Always There”, Gene Harrise “Los Alamitos Latinfunklovesong” ja nii edasi. Kokkumiksitud on ka täitsa hästi. Aga millegipärast ma arvan, et Blue Note’i kataloogis on veel tuhandeid ja tuhandeid sama häid ning paremaid lugusid kui mõni eespool nimetatutest. “Latinfunklovesong” ei peaks äkki iga kogumiku peal olema. Või peab?
Mulle vähemalt tundub see plaat veidi liiga lihtsa kaubana. Selline, mille noor investeerimispankur või turundusjuht oma riiulisse ostab ja millega ta pärast klubiõhtut külla kutsutud tudengitüdrukutele muljet avaldada püüab. Blue Note’i fenomenile 10, plaadile 3.
Lauri Tikerpe
Thievery Corporation
“The Cosmic Game”
ESL Music
Elektroonilist, lauljatega suvepoppi täiskasvanuile.
Muidugi oli selle plaadi ostmise taga minu vaimustus esimesena avalikuks tulnud loost, kus soleeris David Byrne. Tema abstraktsuse piiril reast ritta hüppav naivistlik tekst (Nt There is 1000 reasons, but one is the number / welcome to my spaceship või Stereo nation – amplification jne) painas mind vahepeal arutult. See laul on ikka veel hea, parem kui Byrne’i mõne aja tagune koostöö Xpress 2ga. Ja kuskil, mitte sel plaadil on Louie Vega remiks, kus loosse sisenevad Talking Headsi “Remain in Lighti” kitarrid!
Aga muu? On ka. Ameerika produtsentide Rob Garza ja Eric Hiltoni projekt püüab jääda äärmustest kõrvale. Peaaegu iga loo jaoks leitakse uus laulja või ka räppar. Kuulsustest on siin veel Perry Farrell, aga ta kõlab nagu Ozzy Osbourne, ja The Flaming Lips, kes kõlavad nagu väsinud The Flaming Lips.
Ka siinsed reggae, hip-hop, hispaania- ja portugalikeelne pop, india muusika jäävad meeleoluskaalal ühte, pigem nukruse poole kõikuvasse otsa. Eks ka omaaegne trip-hop olnud seal.
Mis ei tähenda, et see ei oleks suveplaat. Krevette? Valget veini? Palun väga. 9 (Byrne) / 7(muu)
Tõnu Kaalep
