Koduperenaiste muusika, mis teeb pai ja annab ainet mõtisklusteks.
Kus me küll kõik kümne aasta pärast oleme? Selliste küsimustega hakkab briti popsoul-diiva Gabrielle peale juba esimeses loos. Kes on saanud usklikuks, kes läinud mehele, igatahes tasub järele mõelda, kas sa oled oma elu õigesti elanud või mitte – igati sobivad nurgafilosoofilised retoorikavõtted Briti koduperenaise südame võitmiseks. Tundub tõesti, et Gabrielle’i uus album on muusikaline variant seebisarjast “Home and Away”: usaldusväärne, soe ja alati ühesugune. Ülihästi produtseeritud popmuusika oma delikaatsete naturaalkitarridega, mida maitsestab tamburiin, rimshot ja slide-vilin. Ka teised teemad tahavad kuulaja näol esile kutsuda sama reaktsiooni, mida näeme peavoolu kantrivideotes – märja silma ekslemist mööda ähmast punkti silmapiiril, sümboliseerimas igatsust “millegi muu” järele. Kui tunnete endas samasugust igatsust ja muusikas eelistate ärritusele silitust, siis peaks nagu sobima. 5
Tristan Priimägi
The Futureheads “The Futureheads” (679)
Tuumaenergiliselt kepslev art-rock.
Ikara Colti trummar Dominic Young ütles hiljuti NME-le, et rock’n’roll kestis aastatel 1956 kuni 1976 ehk siis Chuck Berryst Pistolsini. Kõik, mis toimus pärast seda, on läbimälutud kraam. Ma olen Dominiciga peaaegu nõus, sest tegelikult toimus ikkagi üht-teist veel ka 80ndate esimesel poolel, aga pärast seda on tõesti tegeletud surnud hobuse piitsutamisega. Mõned ansamblid saavad sellega hästi hakkama ja nendest käibki enamasti muusikapressis jutt. Sunderlandist pärit The Futureheads on üks selline. Peab tunnistama, et The Futureheadsi art-rock meeldib mulle vägagi. Ja miks ei peaks, kui mürsikuaegsed lemmikud siin kõik kuulda on. Siin on varajast The Jami ja Devot, aga eriti muidugi XTCd. The Futureheads kõlab noore bändi kohta imetlusttekitavalt enesekindlalt ja energiliselt. Kõik lood peale ühe on alla kolmeminutilised, mis on samuti pluss. Hindeks võiks poistele koguni 9 panna, aga see poleks rock-ajaloo kohalt aus – nad on ikkagi kõigest retro-bänd. Nagu Oasise kloun Liam – lennoni-prillid ees – rääkis, et nad on suuremad kui biitlid, aga kellest suuremaks pidasid ennast biitlid, mäletate? Just nimelt, Jeesusest! Seega... 7
Raul Saaremets
Metallica “Some Kind Of Monster” (Elektra)
Väike ja kuri laiv-EP, saundträkiks dokumentaalile.
“Some Kind Of Monster” on dokfilm sellest, kuidas Metallica tegi oma viimast plaati. Tundub nii jabur, et peaks vaatama minema, kaadrid metallistide rühmateraapiaseansist olevat tõeline maiuspala. Soundtrack’ina välja pakutud EP-l pole filmiga erilist seost. Vaid üks “St. Angeri” lugu kahes (ausalt öeldes teineteisest eristamatus) versioonis pluss kuus salvestist üle-eelmisel suvel Pariisis toimunud klubikontserdilt. Kõik puha vanem kraam, “The Four Horsemen”, “Damage Inc.”, “Leper Messiah”, “Motorbreath”, “Ride The Lightning” ja “Hit The Lights”. Väike ja kuri laiv ansamblilt, kes veel mõne aja eest mängis kokku sümfooniaorkestriga (“S& M”) ja sai jala maha õllelaulude kategoorias (“Whisky In The Jar”). Kuuleme James Hetfieldi prantsuse keelt “rääkimas”, juba sellest faktist mõistame, et plaat on mõeldud eriti tõsistele fännidele.6
Mart Juur
o9 “Church of the Ghetto P.C.” (Schematic)
AFXi reinkarnant.
Esimesest loost “Terminal Red” kostavad läbi AFX ja Planet Mu, eriti esimene (kuigi viimase all on o9 üht-teist avaldanud). Väidetavalt on artisti kujul tegu ühega neist anonüümseist meistreist, keda keegi kunagi ei adu, ent kes siis ometi suure kära ning müraga mõnes scene’is üht ja teist korda saadavad, mille loodetavaks tunnusmärgiks peakski olema käesolev plaat. Scene võiks olla breakcore/braindance, kerge kaldega drill’n’bass’i poole, kuid mitte nii räme kui viimatimainitu – rütm on küll ülikiire ja jabur, kuid sound’id pehmed ning mulisevad (“Terminal Orange”), mistõttu o9ga seoses ka funk’ist räägitakse. Kui oleks olemas mingi jobukaklik industrial-funk, siis see võikski olla see, kuigi siin ka puhtaid tehnolugusid eest leida võib (“Terminal Yellow”). Schematic võib ju olla ülehaibitud label, kuid o9 on sel stiiliderohkel (“Terminal Gold” - ambient, “Terminal Silver” – IDM) plaadil piisavalt autentne, meenutades siiski veidi viltureinkarneerunud AFXi. 7
Erkki Luuk
Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber “Garaažide Taga” (Kaljukotkas)
Lapsemeelne elektrooniline pop-rock.
Mina ja see plaat – me saame mõnda aega omavahel selges eesti keeles kenasti juttu aetud. Sedasi viisakalt, ilma vastastiku vahele rääkimata. Tegelikult tekkivad vahepeale isegi pausid, mis talle on küllap vähem piinlikud kui mulle. Vist saame teineteisest selles mõttes aru, et noh… See on aus plaat, kõneleb nii, nagu tunneb, ja omalt poolt ei taha ma talle ka valetada, nagu oleks ta parim, mida ma viimastel kuudel kuulanud olen. Et maailmast aru saada – vist seda tahab ta mulle omal moel öelda –, pole vaja teha muud kui vaikselt kuulata, asjade juures olla. Kõik, mida meil vaja, on siinsamas olemas – esemetes, pilkudes, helides. Me lihtsalt ei tohiks liiga isekad olla ja midagi ära rikkuda. Olemise mõte näib talle olevat selline passiivsuse, mittesekkumise, objektiks olemise ilu. Ma ei leia siit plaadilt tunge ega agressiivsust, konflikte ega kiirusi. Selline lugu nagu “1000” näiteks – see on justkui lastelaul. Rütmides pole midagi seksuaalset, süntesaator kõlab nagu mänguasi ja Margit Kärneri hääl ei taha suureks kasvada. Vahest alles saksofon loo lõpus on teistsugune, nagu oleks keegi lastetoas teleka mängima pannud. Selline on kogu selle plaadi toon – “Must/Valge”, nimilaul “Garaažide taga”, paljud teisedki veel. Isegi kui Allan Vainola hääl on iseenesest teistsugune – täiskasvanum, eksistentsiaalsem, pisut alkoholi ja sigaretisuitsu sees –, ei ole see ometi ekspressiivne ja väljapoole rihtiv. Kogu selle muusika karakter on keegi selline, kellest oleks hea raamatust lugeda, kelle puhul distants kaunistab ja käivitab. Siit on minu probleem kogu selle plaadiga. Ma nimelt ei taha teda liiga lähedale lasta – ja näiteks fännide poolt kodulehel kiidetud “25.00” tuleb mulle häirivalt ligi. Mulle meeldib nende lapsemeelsuse juures pigem stiliseeritus ja sünteetilisus, teatav toonitatud magusus, umbes nagu “Prozac” või need mõned minutistki pisemad lood, mille Andres Aule siia-sinna vahele on torganud. Need ei ole sügavad ja ma ei süvenegi. Aga seal juures pole halb olla. Mul pole midagi selle vastu, et too plaat mu elust läbi astus, ehkki ega ta vist enam ei tule. No ja olgu siis nii. 6
Tõnis Kahu
Beenie Man “Back To Basics” (Virgin)
Vanamoodsalt produtseeritud riddimeid dancehall’i kõige popimalt kujult.
Tahan tunnistada, et Beenie Mani “Dude” on minu jaoks üks aasta lahedamaid ja naljakamaid poplaule. Selline mõnusa meeldejääva riddimiga dancehall, kus Miss Thing kordab seksikalt “I wanna dude who’s wicked inside” – või vähemalt midagi sarnast, sest jamaika peenest dialektist ei saa minusugune lihtne inimene iga kord eriti aru. Uuel albumil on kariibi popstaar loobunud kahe eelmise albumi tipp-kollaboraatoritest (Neptunes, Kelis, Janet Jackson) ja teinud “etniliselt” puhta dancehall-plaadi, kus kaasa löövad vaid seni vähetuntud kohalikud lauljad. Plaadi pealkiri annab suuna üheselt kätte, sest kui üks Timbalandi rada siit välja arvata, on produktsioon pigem vanamoodne kui viimane Kingstoni stuudioröögatus. Viieteistkümne lauluga album jaguneb mõtteliselt kaheks. Enamik neist on üpris kiired ja näiteks juba mainitud “Dude” ja veel kas või “King Of The Dancehall”, “Doctor Mi Rate” väljendavad esitaja mitmekülgset mikri kasutamisoskust. Plaadi lõpus hakkab aga tempo aeglustuma ja nüüd kuuleme ikka päris head klassikalist tüüpi dancehall’i. Riddimid loksuvad rahulikult, dessertsed meloodiad on täis souli ja gospelit ning refräänid väärt peas kummitama. Siit valikust on parim “If A Neva God”. Plaadi lõpetab ilus akustiline roots-laul, mis pärast aktiivseid digitaalrütme jahutab ja rahustab. Arvan, et Beenie Man on teinud hea plaadi. 8
Koit Raudsepp
