Kõikvõimas hip-hop-äss seksib palju, kuid jääb tuimaks.
Paari aasta eest tehti Eminemi elust film “8 Mile” ja filmist omakorda plaat. Tollel plaadil tundus just 50 Cent olevat selline kõrvalosatäitja, kes edaspidi peaosi võiks välja teenida, ning just nõnda läkski. Aga ma ei tea tagantjärele, kas see tegelikult oligi nii hea idee.
Tema karakteri õigustamiseks võiks veel ühe filmisüžee välja mõelda. Keegi kõhetu valge kraakleja, kes väga meenutab Eminemi, satub trellide taha ning üks teine mees, turd, graniitse sammu ja tinase silmavaatega mustanahaline, hoiab oma jõu ja autoriteediga võimalikud vanglamured temast eemal. Vastutasuks korraldab too esimesena mainitud karakter meie “pooledollarilisele” tõsimeelse räpparikarjääri. Jama muidugi, aga see seletaks nii mõndagi.
Siin plaadil on üht-teist, mis tundub eeldusena hea, lausa kõikvõimas. On Eminem ja Dr. Dre, on materjali, millel ühtegu nii teraseid detaile (saksofon loos “In My Hood” või “Ski Mask Way” naisvokaal) kui laia haaret (“Candy Shop” tükkis oma hitipotentsiaaliga). Aga on ka üks tohutu suur nõrk koht ja see on 50 Cent ise. Ta on tuim ja hoopiski mitte mänguline. Ta käivitab oma Uzi kuidagi liiga kähku ja kergesti. Ta näib olevat palju seksinud, aga mis siis, lõppude lõpuks? Ja mis kõige tähtsam, keegi ei suuda küllalt kaua teha nägu, nagu oleks ta räpparina rahuldav. Tõsi, tal on selleks puhuks parem õigustus kui enamikul meist – teda olla omal ajal näkku tulistatud. Aga ikkagi – siin pole isegi seda Snoop Doggi cool’i, kanepihõngulist laiskust, lihtsalt tömp retsitatsioon ja muud midagi. 50 Cent võib ju proovida maailma valitseda, aga kokkuvõttes on ta lihtsalt amoraalsete fantaasiatega turvamees. Ei paista vaimukas ega ole huvitav. 5
Tõnis Kahu
Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Paul
Hillier
“Sergei Rahmaninov. All-Night Vigil”
(Harmonia Mundi)
Kellukeseline EFKK tõlgendab kirikumuusikat. Plaadil kõlava teose pealkirja on ühtviisi lootusetu adekvaatselt eesti keelde tõlkida nii vene kui ka inglise keelest. Saksa ja prantsuse keeles on vene helilooja, pianisti ja dirigendi Sergei Rahmaninovi vaimulik suurvorm lihtsustatud vesprite ehk õhtuse kirikumuusika nimetuse alla, aga helilooja on selles kasutanud ka hommikuse jumalateenistuse juurde kuuluvaid tekste.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori õhuline kellukeseline firmasaund on sel plaadil endale üle pea tõmmanud peene tumedamat tooni slaavi päritolu loori. Eksimatult ära tuntav EFKK, kes seekord kiikab kõla kujundades Itta, tehes seda koos dirigendiga, kes on tulnud Läänest. Võrreldes vene kooridega on EFKK esitus – väikese armsa aktsendiga seejuures – lääne mõistes “kultuuristatuma” kõlaga. Esituses ei ole laia eepilist joont ega suuri slaavilikke vibratsioone, pigem on tunda lääne vanamuusika delikaatse tõlgendamise kogemust. Usun, et sellises ettekandes on vene kirikumuusikat ka kergem planeedi teisel poolel elavale kuulajale omaseks teha, kui eksootika otsijad välja arvata. Kõige “venelikumad” tämbrid selles esituses on Vladimir Milleri bassiliin ja Iris Oja aldisoolo.
Vanamoodsas mõttes siiralt ilus muusika. Hästi kujundatud ja hea lugemisvaraga varustatud plaat. Väga elastne kooritöö, häälevoolimise kõrgem pilotaaž.9
Anneli Remme
My Chemical Romance
“Three Cheers For Sweet Revenge”
(Reprise)
Soovite ehk kuulata kolledžkontseptsioonialbumit?Ameerika kolledžirock paistab olevat USA haridussüsteemi paratamatu kõrvalprodukt, seetõttu ei saa grungeliikumine kurta järelkasvu puudumise üle. Seegi New Jersey viisik alustas traditsiooniliselt noortepäraseks peetava pillipiinamise ja hingekäristamisega. Aga uus album valmis juba suure plaadifirma hõlma ja täiskasvanud produtsendi silma all ning tulemus on käegakatsutavalt etem. Vähem depressiivset plõksimist, rohkem meloodilist pauerpoppi ning metalse kõlaga motorollerirocki. Hea tahtmise korral võib “Three Cheers For Sweet Revenge’i” liigitada niinimetatud kontseptsioonialbumite hulka, muidugi juhul, kui teie eneseteadvust peaks tõstma mõte, et kuulate nimelt “kontseptalbumit”, mitte ei nösserda niisama.
The story of a man, a woman, and the corpses of a thousand evil men, kõlab MCRi oopuse sünopsis. Kuid ka täiesti kontseptsioonivabalt võttes on näiteks “Give `Em Hell, Kid”, “To The End” või “I´m Not Okay (I Promise)” nii head lood küll, et bändi nime tasub meelde jätta. 7
Mart Juur
Combichrist
“Everybody Hates You”
(Out Of Line)
Norra on ka imepärase tumeda tantsumuusika eksportija. Tundub lausa uskumatuna, kuidas mõni artist jaksab ja suudab nii produktiivne olla, ja samas mitte kvaliteedi arvelt. Igatahes Icon Of Coili eesliinimees ja kuldsuu Andy LaPlegua on just selline energia- ja ajupomm. Mees, kes armastab visata alati täringutega kolm kuute korraga ja astuda kaugemale kui teised.
Enamiku ajast IOCga tuuritades, leiab mees aega ja ideid produtseerida muusikat Panzer AG ja Combichristi nime all ning teha kümneid ja kümneid remikse teistele suurmeistritele. Müts maha!
Ja veel parem, klapid pähe, et ta saaks sulle karjuda “Come hear the voices in my head / They say you wanna hurt me and want you dead!”
Combichristi uus album on nii pukslevalt biidine, sumisev ja krudisev, et jalg jääb ise pärast veel tunde tatsuma. Lood kõlavad nagu kogemata Olümpia hotelli suuruseks sirgunud mesimumm, kes karjub maailmavalu käes ja tekitab oma tiivaplaginaga ennekuulmatult valju mürglit. See plaat on aus nagu Scooter päikseprillistatud reivari jaoks või Pet Shop Boys homopubis. Lisaks rusikaga silmaauku rütmidele ja nutikatele viisidele annab plaadile veel suure lisaväärtuse otsekohene ja sarkastiline lüürika. Üldpildis jääb plaat kindlasti EBMi ja industrial’i raamidesse, aga Combichristi loomingus on kuulda suurel määral ka klubi/tantsumuusika mõjutusi. Nii Hardfloori kui The Prodigyt, nii Benni Benassit kui Detroiti techno’t ja Saksa trance’i – seda kõike leidub sel plaadil ja see teeb selle eriliselt mitmekesiseks ja põnevaks. 9
Anders Melts
