Genialistid
“Genialistid olid siin”
(Elwood)

Uus plaat – kas just geniaalne, aga piisavalt lustlik rosolje küll.

Plaat on mõneti eelmise, “Gentel-Tenteli”-nimelise üllitisega sarnane stiilikirev salat. Ütleme siis, et seekord on see rosolje. Funk’lik sissejuhatus, väike rock ja veel mõned nn tüüpilised genikate lood on nagu peet, mis rosoljele tooni annab ja Genialistid teistest meie bändidest eristab. Mõned 80ndate tantsusaalidest laenatud kõlaga ülemeelikud sündikatsetused, erilised ja vajalikud, nagu sibul salatis. Kummalised vihjed skale, reggae’le, britpopile või hilisele pungile on just nagu kurk ja muna, mille leidmine rosoljest väikese rahulolumõmina esile kutsub. Aga ilma heeringata pole rosolje ikka see. Et kus on hitid? No aga palun. Ma imestaksin, kui praegu edetabelites laiava “Täna ma ei skoori” järel ei trügiks sinna ka “Võõras lõhn”. No ja see mobiilsideoperaatori poolt tuimaks käiatud “Leekiv armastus” on sel plaadil samuti olemas.

Uskuge, pipart ja soola on ses salatis piisavalt. Kõike seda segu seovad aga Genialistide muheiroonilised laulutekstid.

Ah et kuhu jäi kartul, va kurb. Aga kuulake pala “Allavooluteed”, mida rahvas hakkab tõenäoliselt “Vanaks kummiks” kutsuma. Ballaadide festivalil oleks see raudselt medalikolmiku lugu. Niisiis, mis siin salata, rosolje mulle meeldib. 8

Raul Ranne


Fatboy Slim
“Palooka­ville”
(Skint)

Fatboy rütmimuusika on pehmenenud kriitiliselt infantiilseks.

Kui tekib küsimus, kelle seltsis aega veeta – kas vana inimesega, kes on meelelt noor ja avatud kõigele uuele, või peast vana ja konservatiivse noorukiga –, jääb ju alati peale lõbus vana inimene. Mida peale hakata aga vana inimesega, kes mida aasta edasi, seda lapsikumaks ja lalisevamaks muutub? Ei oskagi kuidagi käituda.

Just sedamoodi, aina lapsemeelsemaks, on haudunud see osa Fatboy Slimi ajumassist, mis tema peas muusikat genereerib. Fatboy esimese albumi maaniline sämplite luup oli oma aja kohta üsna riskantne, ja kui sellele järgnenud teose eest tuleb talle avaldada lugupidamist momentum’i – kõigi õllest ligaste Ibiza-huligaanide koondnärvi – tabamise eest, siis pärast seda oleme kuulnud innukat tagasipüüdlemist lasteaeda.

“Palookaville” on vaieldamatult universaalne peoplaat. Perfektne näiteks koolikokkutuleku diskoks, igaühele midagi ja kellelgi juhet kokku laskmata; pidurdamatult lustakas ja alkoholis ligunenud kehasid totakalt karglema tõukav. Paar kantri- või soulmuusika varasalvest laenatud vokaal-sämplit või kidrakäiku ringlema programmeeritud (hea küll, albumil tuleb ette ka laulvaid ja pille käsitlevaid pärisinimesi – Damon Albarn, Bootsy Collins, Lateef jne), tutsakas rütm taha ja here we go! Pidu jälle vahvas hoos! Ja kärisevate kitarride sissetoomine ei tähenda, et selle taktis ei sobiks jõnkselda mänguasjapäeval lasteaias. 4

Siim Nestor

Soulwax
“Any Minute Now”
(Play It Again Sam)

Rokkimist proovivad belglased, kes peaks jääma DJ-liistude juurde.

Soulwax ehk Stephen ja David Dewaele on needsamad kaks belglast, kes valmistasid paari aasta seest mix-plaadi “2 Many DJs”. Plaadi, kus mitukümmend poplaulu puntras üksteise otsas ja vastastikku vaimutsemas ning kui kogu vunk tunni aja pärast otsa saab, tuleb tahtmine kohe uuesti alustada. Mida aga peale hakata selle plaadiga siin, ei ole ma veel välja mõelnud.

Idee on justkui võtta ja rokkida. Võtta üks stilistiline sõrmeharjutus – punk, metal, Gary Numanlik electro-rock loos ”NY Excuse” – ning vaadata, mis saab. Ega üldiselt midagi ei saa. Ütleme, et põhjuseid on kaks. Sügavam ja avaram neist hoiatab, et rock lihtsalt ei hakka tööle, kui ta käivitub nii lihtsalt ja lobedalt, nagu oleks keegi oma kodumasinal mingi programmi sisse lülitanud. Rock on hea siis, kui ta on füüsilise surve all lookas, kui energia surub seestpoolt peale, aga keha kisub juba krampi. Siin aga... ma ei kujuta ette, kuidas keegi oskaks nende lugude saatel ”õhukitarri” mängida. On ka teine, proosalisem põhjus – lihtsalt ”Any Minute Now” lood on keskpärased. Isegi kui nende algustaktid hüüavad enesele kuidagi lootustandvalt tähelepanu, jookseb kõik kiiresti kinni. Ma ei tea, kas seda võiks õppida, aga Kiss, Ramones, AC/DC oleksid taolise algkursuse kohustuslik literatuur.

Aga samas – võib olla on see sootuks paratamatu, et Soulwax on huvitav pigem poptarbijate kui loovnatuuridena. Laske nad oma plaadikogu kallale ja need teevad sellest suure segapudruse meistriteose. Muidu ja omapäi pole neil aga meile midagi öelda. 5

Tõnis Kahu

Roy Ayers
“Mahogany Vibe”
(Rapster)

Vibrafoni-virtuoos (täpselt) oma tuntud headuses.

Roy Ayersi uus album “Mahogany Vibe” on sama pehme nagu Barry White pärast kolme Imovani ja pudelit punast veini. Ayers käitub siin plaadil nagu vana kogenud Casanova, kes teab täpselt, mida ta teeb ja kuidas soovitud efekti saavutada – ning kelle aastatepikkune kogemus ja pidev harjutamine teevad tasa teatud vajakajäämised innovatiivse lähenemise osas. Kes sellest ikka hoolib, kui bassid sõna otseses mõttes voolavad kõlarist välja ning vibrafon tuletab meelde mõnd head nõuka-aegset Eesti mängufilmi, kus inimesed olid head ja õnnelikud. Lisaks sellele on biidid mehe 64aastasele vanusele vaatamata täiesti värsked ja tänapäevased (osa enda produtseeritud).

Nagu öeldud, kummitab sarnaselt tema diskoperioodiga ja hilisemate 80ndatega ka seda plaati teatud standardsus – eks vana mees tahab vahepeal pisut asjade üle mõtiskleda ka (kaheksaminutine lõpulugu “Crystal Vibrations”). Pisut veider on ka see, et plaadil on kaks uusversiooni tema kõige kuulsamast loost “Everybody Loves the Sunshine” ning kaks versiooni koostööst Erykah Badu’ga, loost nimega “Searching”. Samas on iga lugu eraldi võetuna täiesti tasemel jazz-funk-soul, nii et see, kes Roy Ayersist enne lugu pidas, ei pea ka seekord ilmselt eriti pettuma. 7

Tristan Priimägi

John Tejada
“Logic Memory Center”
(Plug Research)

Hi-tech techno LAst.

“Logic Memory Center” on LA muusiku ja dj John Tejada (tuntud ka kui kitarridega idm-i tootev I’m Not A Gun – vt eelmist Areeni) suurepärane moodsa techno plaat. Märksõnadeks minimalism, funk(tsionalism), tihedus ja poolautomaatne bassi­va­lang plaadi parimal lool “Unit b1656”. Viimane on instrumentaal, samas on plaadile oma vokaale laenanud koguni kolm indiviidi. Ei saa öelda, et nende panus mind just vai­mustaks, vaimustab muu – eelkõige juba eelmainitud intelligentne floor-filler ja kogu see voolujooneline, techno’le ideaalselt sobituv hi-tech-skafander (“Possessive Patterns”, “This Fake Place”, “Alone With You” jt asendamatud lood). Väga erinev kogu ülejäänud minimalistlikust teh­nost (mida on teadagi palju, ja millele siin õigupoolest viitavad vaid üldine distantseeritus ja jahedus). Rütmikompositsioon on ebatehnolikult keerukas, samas piisavalt kindel, et mitte idm-i või millegi muu alla mahtuda. Palju mõtlikke lugusid. 9

Erkki Luuk

Joss Stone
“Mind, Body & Soul”
(EMI)

Ou soul, sa oled valedes kätes!

Kujutan ette, kui leilis oleksid eestlased, kui meil oleks ette näidata sellise omapäraselt käheda häälega võimas 17aastane lauljatar nagu Joss Stone. Eestlased ju juba on kord selline lauluhäälerahvas. Ent Jossi vokaalvõimetest sattusid lummusesse ka soulilegend Betty Wright ja The Roots Ameerikas, kes aitasid neiul esimese mini-LP valmistada (ilmus veel möödunud aastal), ja kodutütrest lausa joovastunud inglased. Isegi Londoni hausipoodnikud ülistasid Jossi ja lõpuks sokutati mini-plaat esinduslikule Mercury auhinnale kandideerima.

Kui paar milli müünud “The Soul Sessions EP” oli kogumik kavereid, siis noore daami esimene täispikk “Mind, Body & Soul” sisaldab originaalloomin­gut, mis ometi kõlab kui üks kogumik kavereid. Törts anastacialikku-poppi (“You Had Me”), törts kerget reggae’t (“Less Is More”), palju-palju rock-souli, tööstuslikku blues’ihõngu ja ballaade, mille noodikavad oleks justkui 70ndaist tõmmatud. Nuuksuv padjalaul “Spoiled” ja meeleheitlik resto-funk “Torn & Tatte­red” on kaks ainsat pala, mida selle aja kohaselt live-hõnguga manufaktuuri-souli seest esile julgeks tõsta. 5

Siim Nestor

Erinevad ­esitajad
“Super Discount 2”
(PIAS)

Prantsuse tantsusaundil ebaõnnestub uus ja värske tulemine.

Audiovisuaalne kunstiprojekt “Super Discount” on tõenäoliselt kõige omanäolisem ja efektiivsem produkt, mis moodsas tantsumuusikas eales tehtud. Seitse aastat tagasi ilmus esimene “Super Discount”, kogumik mis viis orbiidile Daft Punki ja Airi ning tekitas mõisted the French touch ja filter disco. Prantsuse elektroonilise tantsumuusika plahvatusliku leviku taga seisis Etienne De Crecy, purukanget inglise keelt tönkav pariislane, kelle peas sündis ebatraditsioonilisel moel kõigepealt mitte muusikaline, vaid visuaalne idee. Täpsemalt selline Andy Warholi maneeris efektne logo, mis oma pesupulbri reklaamiklipi või superallahindluse kujundusega on avalik irve tarbijaühiskonna madalate instinktide üle. Hea küll, De Crecy kutsus stuudiosse toatäie noori, peamiselt Pariisi muusikuid, kelle house-sound kõlas üsna uut moodi. Sutsu hip-hoppi, pisut Salsouli diskot, lisaks arvutifunki ja see kõik halastamatult läbi filtrite. Suur Prantsuse house-revolutsioon algas ja kuni sajandi lõpuni jooksis selline muusika klubipõrandale tormi, nagu vallutataks jälle Bastille’d. See oli 90ndate teine pool.

Nüüdseks on eelistused muutunud ja Pariisis möllab Berliinist alguse saanud elektrobuum. Kuhugi sinnakanti sihib nüüd ka Etienne De Crecy uus nägemus ehk minimalistlik electrohouse. Sedapuhku siiski mitte enam kontseptsioone lõhkuv ja žanrit re-defineeriv, kasvõi juba seepärast, et Saksamaal on selles muusikas praegu ülikõva scene. Tõsi, need üksteist pala on omal moel toredad ja paar (näiteks “Fast Track”) ka päris tegusad, kuid sellist värsket õhku nagu 1997 ei hinga neist ükski. Samuti ei leia ma siit uusi artiste, need palad, mis mulle meeldivad (lisaks eelmainitule veel “Audio Galaxy”), on loodud Etienne’i enda poolt. Võidukat tagasitulekut pole, Triumfikaare alt marsib läbi saksa techno. Kahju. 5

Koit Raudsepp