Soome disko-drum’n’bass’i via Eesti.

Tegemist on andeka soomlase sel sügisel ilmunud debüütalbumiga, mis huviliste ringis juba soojalt vastu võetud. See tähendab kokku 13 rada, mis moodustavad kuulaja kõhus ladusa terviku.

Selline veerev, lihtsakoeline ja tantsimapanev trumm ja bass, mis 26aastase Dice’i (sõprade seas tuntud ka kui Jani Niiranen) käe all alati ja ilmeksima­tult ülihästi kõlab. Siin ei murta pead selle üle, kuidas tingimata žanriliselt uuenduslik või stuudiotehniliselt täiuslik kõlada – seevastu leiame siit küllaga põhjamaist hingust, mõnusat jungle-heaolu, mis sobib pühapäevapärastlõunaseks lõõgastuseks. Nagu ka hilisõhtusteks autosõitudeks. Vaatamata lugude muidu ühtlasele tasemele on siinkirjutaja arvates albumi pärliks mõ­ne aasta tagune, kuid veidi ümber lõigatud “Things”. Sämplides nimetatud loos näiteks Alexander Hope’i, peaks kogu pakett hästi sobima ka deep house-puritaanidele. Ilma naljata. 8

DJ Drummie

Jamie Cullum
“Catching Tales”
(Universal)

Pop-jazz-nummi on jätkuvalt õdus.

Olen kuulnud, et Jamie Cullum võitleb väidetavalt täie tõsidusega iseenese kuvandiga. Ta ei ole lihtsalt üks salongijazz’i – mis, tõsi küll, sobitub laiema popkõlaga – üliarmsa välimusega poiss, tahtvat ta selgeks teha.

Kas peaks seda meile tõestama avalugu “Get Your Way”, mille on produtseerinud iroonilise hip-hopi mehhaanik Dan the Automator? Mõned varase trip-hopi atmosfääri nüansid? Või see, et ta laul “Back to the Ground” on kirjutatud koos kiidetud singer-songwriter Ed Harcourtiga? Või et “Catch the Sun” on töötlus veel rohkem kiidetud staadion-indie-grupi The Dovesi palast? Noh? No ei tea – Jeff Buckleyt ja Radioheadi on ta ju varemgi laulnud.

Nii, et – ei, ei! Cullum ei ehmata kuulmistarendavate julgustükkidega, mis tähendaks, et need, kellel tema eelmine album on, peaksid tingimata ka uue hankima. Ikkagist on see mõnus, veatult ilus, trööstiv ja pehme tarbeese. Mõelge enne, millal te viimati maailma kannatuspiirkondadesse sada krooni annetasite. 4

Siim Nestor

Fun Lovin’ Criminals
“Livin’ in the City”
(Sanctuary)

Ebapädev armastusavaldus New Yorgile.

Oli kunagi bänd Fun’Lovin Criminals. Nad kandsid halbu litritega ülikondi ja kergitasid koomiliselt kulmu. Kõik said aru, et see on natuke maitsetu nali, aga vähemalt olid asjad selged: Scorsesest, Studio 54st ja valgest hip-hopist kokkupandud muusika apelleeris kämbile, võimele meiega koos nende stiilielementide väärkasutamise üle nalja visata.

Muusika koosneb ka praegu samadest elementidest, ent tundub, et vanemaks saades on nad nüüd hakanud end tõsiselt võtma ja see ongi see koht, kus asjad lähevad lootusetult rappa. Plaat on pühendatud New Yorgile, aga margaritadest ja senjoriitadest pole enam juttugi, vaid nende asemele on tulnud väljendid “represent the city”, “homeboy” ja “livin in the projects”. Andke andeks, mida?? Lady Libertyle on tema eluajal tehtud meisterlikke armastusavaldusi, nii labase jutuga - “...If America is the tit, then New York is the nipple” palas “City Boy” – selle daami südant küll ei võida. 2

Tristan Priimägi

Nato
“Nato”
(ZTV International Corp)


Plaat neile, kes taha­vad teada millega te­geleb skandaalse plikadeduo Tatu loo­ja Ivan Šapovalov.

Kui nüüd viisakas olla, siis, kui otsustada Nato järgi, tegeleb superprodutsent Šapovalov praegu loominguliste otsingutega.

Selge see, et pärast seda, kui oled vene rahvale pakkunud alaealisi lesbitüdrukuid ja saanud selle aktiga kuulsaks nii kodumaal kui raja taga, siis enam millegi tavalisega välja tulla nagu ei sobikski. Tuleb olla eriline. Staatus ju kohustab. Aga kust seda erilist ikka nii väga võtta.
Šapovalov otsis kokku ja pani ühele plaadile gruusia ja tadžikikeelsed esitajad ning taustaks sättis surisema moodsad biidid. Tulemus on veider. Oleks kohati nagu huvitav ja samas veidi painav. No kes meist seda idamaist undamist ikka pikalt kuulata jaksab. Masse selle plaadiga ei püüa. Friike samuti mitte, vist. 5

Raul Ranne

Simple Minds
“Black and White 050505”
(Sanctuary)

Tavaline comeback lihtsatelt meestelt.

See on seisund, mitte muusika! Veidi neurootiline, suurejooneline ja tõsine, suurte staadionide muusika. Õieti: muusika mälestustest suurtest staadionidest ja 80ndate paremast osast.

Leidlikkust on siin küll, aga liiga vähe, et Jim Kerri&co ponnistusi kiita tasuks. See muusika kõneleb minuga veel vaid saundist tõusva emotsiooni tasemel. Selles on mingi äratundmiselement, mingi retroviirastus, peegeldus päikeseprilliklaasidel, nostalgia; vahel tahaks pillimänguoskuse puudumisele vaatamata endale süntesaatorit, mis oleks täis vaid 80ndatel nii ülevatena tundunud saunde. Yamaha DX 7 vist? Samas pole see retro, see on lihtsalt oma hiilgeajastus kinni olemine. Mis jällegi ei pruugi olla põhimõtteliselt halb asi. Teha midagi totaalselt uut ja just nagu “trendikat” ning siis läbi kukkuda oleks kordi piinlikum... 5

Tõnu Kaalep

Louis XIV
“The Best Little Secrets Are Kept”
( Atlantic)

Uusvanamoodsa glam’n’roll’i pätid San Diegost.

Koos on vist kamp kelme, kes otsustanud kerge tšiitiga, kopides 1970ndate alguse ikoonide T.Rexi, Bowie, Stoogese jt kidrakäike ja käitumismalle, kiiret pappi ja keppi teha. Ei midagi originaalset muidugi isegi mitte retseptis. Maha saavad kutid oma nahaalse ja nasaalse frontmäni ponnistusel siiski hoogsa palaganiga. Tüüp on igatahes täitsa hea näitleja või impersonaator. Esitatud stereotüübid kõlavad tegelikult tükiti päris paljulubavalt. Hingekosutust ei maksa siit otsida ja keregi saab soojust, kui seda šašlõki ja tasuta õlle kõrvale kostab. Poosi on rohkem kui moosi, aga kehakultuur võib ka meelt lahutada. 7

Tõnu Pedaru

Twista
“The Day After”
(Atlantic)

Eriliselt kiire suuga mees.

Kõigile, kes on maha matnud Neptunesi lauluvabriku, paneks ma nobesuu Twista neljandalt kauamängivalt käima kaks nimetatud produktsiooniduo meisterdust. “Lavish” – aeglane-kiire rütmiträkk, lainelised deep-house’i sündiakordid ja Pharrelli unelmlik refrään (ta ka räpib siin ja kuula et kiiremini kui Twista!). Ja “When I Get You Home (A.I.O.U.)” – samasugused paksud sündid, tumisev bass, kõrvus ringlevad jazz-kulinad ja mitmeosaline soulrefrään Jamie Foxxi suust. Geeniused, ikka veel geeniused.

Kuid ainsad kvaliteedi künnist ületavad nuhatused Twista plaadil. Pisut inetu näolapiga paksuke on plaadile kraaminud ka 80ndate ümbersünnitamist, Timbaland-teeb-bluesi stiilis rütmisoigu ja ohtlikuna kõlavat köhasiirup-räppi saundi. “Pimpid” ja “ho’d” risustavad küll äraolemist, kuid “The Day After” on keskmisest talutavam kommerts-räpp album. 7

Siim Nestor

Fear Factory
“Transgression” *
(Roadrunner)

Parandamatult toretsev nu-metal.

Suutmata seda plaati heaks pidada, proovisin asja parandada. Kõigepealt võtsin ära halvima – need paar painajalikku ballaadi plaadi keskelt. Tulemus paranes, aga vähe. Siis vaatasin, kuidas oleks ilma nonde kahe cover’ita, mis originaalide (U2 ja Killing Joke’i omad) ümber viisaka ükskõiksusega oma ringid ära teevad. Ei aita eriti. Jäävad need pool tosinat turmtempos rok­kimist, mida pressriliisid nime­tavad cyber-metal’iks, aga mis ausamale kõrvale kõlab lihtsalt kui pom­pöös­semat sorti nu-metal. Ehk vaid singel “Moments Of Impact” sisaldab usutavat popsarmi. Järele jäävad kolm boonuseks mõeldud live-ülesvõtet. Kulminatsioon oleks palju öelda, aga igatahes on nad toorema tungi ja parema materjaliga kui kõik muu, mis siit leida on. Mitte et see nüüd teab mis palju punkte kokku teeks… 5

Tõnis Kahu

KTU
“Eightarmed Monkey”
(Rockadillo)

Arktiline hüsteeria kohtub proge-metali kangelastega.

K on Kluster, soomlased Kimmo Pohjonen ja Samuli Kosminen akordionil ja sämpleril. TU on King Crimsoni praegune trummar Pat Mastelotto ja Warr-kitarri virtuoos Trey Gunn, ka King Crimsoni eelmistes koosseisudes mänginud mees. See, mida nad mängivad, on miks kahe maailma ilminguist; ja neil projektidel on ühist, eriti suutlikkus iga lihtne asjake keerata punasesse, poolhüsteerilisse seisundisse. Pohjonen joiub ja möirgab, Mastelotto otsib uusi ja hullemaid (elektri)trummisaunde, Gunn mängib oma imepillil ühe käega bassikäike ja teisega soolosid, mõlemad spetsiifiliselt crimsonlikud.

Fookus nihkub kord Pohjose metsikustele või ka lüürikale, et siis esile tuua bassi ja trummide omavahelist keemiat. Selles muusikas on sügavusteravus olemas, selge esi- ja tagaplaan. Rock’i loomalik alge ja proge mõtlemisvõimet erutav keerukus on tegelikult omane mõlemale duole, koos need erisuunalised jõud võimendavad üksteist. Loodetavasti ka 7. novembri Tallinna kontserdil. 8

Tõnu Kaalep

The Beta Band
“The Best Of Beta Band”
(Astralwerks)

Tegevuse lõpetanud indie-lootuste pakk parimaid.

Üks neist puntidest, keda armastasid pühendunud, aga laiem publik ei ostnud. Kas just seetõttu, aga pärast kolme albumit (kolm katset, et õnnestuda = rahaks lüüa?) visati püssid põõsasse. Beetadest ei saanud biitleid, kuigi ajasid legendi hilistöödega üsna sama asja. Noh, diipimalt, dõupimalt. Oma paksu psühhedeelsesse saundisuppi, sügavasse potipõhja, kogusid-keetsid beetad kokku kõiksugu komponente – folki ja krauti ja gruuvi... ja nii edasi. Kogumik ei anna bändi mitmekihilisusest parimat sotti. Tehtud albumid olid üsna omaette ja tervikuna töötavad. Lisatud live-disk teeb pildi pisut selgemaks. 8

Tõnu Pedaru

The Magic Numbers
“The Magic Numbers”
(Heavenly)

Õrna kidraretro perekonna läbikukkunud debüüt.

Eelmisel aastal ilmus ansamblilt The Magic Numbers välja samanimeline EP, millel oli neli hingetuks võtvalt ilusat kitarripopi lugu, mis meenutasid esimese hooga The Beach Boysi ja Mamas & The Papast – vokaalharmoo­niad ja laisalt suvine gruuv ilma hetkekski igavaks minemata. Sellest tulenevalt ootasin väga nende selle aasta debüütplaati, aga olles selle korra läbi kuulanud, pidin kahjuks tunnistama, et tegemist on pettumusega. Tundub, et äkilise haibi surve alla sattunud noor bänd kiirustas liialt oma debüütalbumi väljaandmisega – EP-lt juba tuttavad lood, “Hymn For Her” ja “Wheels On Fire”, osutuvad ka plaadi tugevamateks, jalust sõidab ka avasingel “Forever Lost”. Kui “Forever Lost” räägib kadunud suhtest ja kadunud suvest, siis minu jaoks räägib ta kadunud plaadist (õnnestus kuskile unustada ilmselt) ja ühe eriti andeka bändi kadunud võimalusest teha suurepärane debüütplaat. 6

Tristan Priimägi