Van Halen
“The Best Of Both Worlds”
(Warner)

Nii David Lee Rothi kui Sammy Hagari poolt lauldud parimad palad. On see üldse võimalik?

Eddie Van Halen pole lihtsalt kitarrivirtuoos, ta on mees, kes tegelikult kirjutas kitarrimänguõpiku ümber. Kuulake kas või soolot Michael Jacksoni laulus “Beat It”, et selles veenduda. Aga iga virtuoosi bändist ei saa supergruppi, võidki jääda ludistama nagu Malmsteen või Satriani. Van Haleni koht rock-muusika loomaaias on teadagi kus, saurustemajas koos Deep Purple’i, Def Leppardi, Guns’N’Rosesi ja teiste suurtega. Ent nemad jõudsid oma hiilgeaegadel sinna, kuhu hardrock isegi kaheksakümnendatel naljalt ei sattunud – diskoteekidesse ja klubidesse. Tänapäevalgi on vaja tikutulega otsida tantsupidu, kus ei mängiks “Jump” või “Can’t Stop Lovin’ You”.

Muidugi, pessimist ütleks, et see kaksikalbum on mahult ülepaisutatud. Optimist jälle arvaks, et tegu on rikkaliku ülevaatega ühe vahva rock’n’roll-bändi loomingust. Peale hittide leidub kontserdivõtteid ja uusi lugusid, salvestatud tänavu, pärast Sammy Hagari tagasitulekut. Paljud nurisevad, et kogumik upitab Sammyt ning vähendab David Lee Rothi panust. No ei tea, ma ise eelistaks lõputust vaidlusest, kumb frontman on etem, üleüldse kõrvale jääda. Rothi pooldajate käest saab selle eest muidugi peksa. 8

Mart Juur

Pia Fraus
“Mooie Island EP”
(Seksound)

Veerand tundi imelist indit.

Ühe Eesti indie-bändi kohta kõlavad Pia Frausi viis uut lugu (kaks neist koos Marko Mäetammega üles seatud kevadiselt näituselt “Blood Olymipics”) tavatult vägevalt. Kohati – see on ülepingutatud, aga no on selline tunne – isegi monumentaalselt. Pia Frausi saundis ja Pia Frausi lugudes on “mune” – siit ei kosta indie-nohikute stuudiokohmetust, et kuidas see indi nüüd ikka käis, kuidas seda mängitigi.

Meile esinev Fraus on nende laulud lindistanud ning miksinud (ehk pro­dutseerinud siis või?) ­Hendrik Luu­ki abiga kui suur orgaaniline orkester, kellel käes instrumendid, mille olemasolust keegi teine ei tea. Pan­ge see EP suurtest kõlaritest vo­hama ja kuulake, kuidas nad on lopsakatesse saundidesse ­mähkinud millegi, mis sarnaneb Chris Rea ­relax-rock’iga (“You Look Fine”), kum­mardusi kõige esimesele indie-ABC-le (nimilugu), reaktiivlende üle ja läbi ookeanide (“Tähetorn”) ja kõi­ge sametisema sisemise soojusega 3 minutit ning 12 sekundit, mis eales plaadistatud (superilus “Hello Hell”).

Kui sinus voolab tilgakegi indie-verd, siis “Mooie Island EP” on sinu padi. Ja selles viieliikmelises Pia Frausi kambas näib peidus olevat veel midagi väga-väga suurt. 8

Siim Nestor

Erinevad ­esitajad
“2nd Coco Waffle Flake”
(Skipp)

Glitch’ist kitsch’ini.

Omamoodi digitaalsetele lastehaigustele muusika ja interaktiivsete arvutianimatsioonide vallas pühendunud Skipp Recordsi kogumik esindab iseendale iseloomulikku saksa-prantsuse liini popmuusika avangardi. Siinkohal tähendab see eelkõige Tokyo slummi karaokebaaride fiilingut ja ilmselget tahtmatust olla nii-ütelda “tõsiseltvõetav”.

Antistiilis soengutega Aelters, Kevin Blech­dom, Felix Kubin, Dat Politics jt viskavad joviaalselt kitarri näkku ja löövad arvutit jalaga, astudes üles panki, lastedisko ja glitch’i tragikoomiliselt piiratud avaruste kontseptuaalsel estraadil. Squat-stuudiote tolmused analoog­sündid, vanad süleraalid ja lühises sämplerid on joobumuslikult iseend pilastavad. Pohhuistli­kult mänguline kiladikoladi-prrr-prprpr-tuut ja futu-retros tõmblev sigrimigri vaheldub elekt­roo­nilise folgi ja iroonilise rämps-pop-kitšiga, mida kõneldakse siin absurdselt geniaalsetesse mõõtmetesse ulatuva lapsesuuga. Ja kõik saavad kuulda, kuidas Dat Politics koos mingi külalis-chik’iga sulle otse ajukoorde soiub: “I don’t wanna g’t deeper”. Oma läinudaastase Jaapani turnee käigus Tallinnaski “Popslängil” jala ukse vahele saanud Felix Kubin on endiselt “värskendavalt perversne”, nagu ka üks hiljutine The Wire plaadirets tema kohta tõdes. Ja omalt poolt lisavad “kõike korraga palju ja kohe” ka teised Dat-poliitikud ning Chicks On Speedi väikeõed. Eksootika teeb tujukaks. 8

Kiwa

The Smiths
“The Very Best of the Smiths”
(WEA)

Re-issue! Re-package! Re-package! / Re-evaluate the songs / Double-pack with a photograph / Extra Track (and a tacky badge)

The Smithsi lugu “Paint a Vulgar Picture” võtab mürgiselt sõna turun­damise ning muusika kommert­sia­li­seerumise vastu. Seetõttu on täiesti mõistetav, et seda lugu ei leia ei sellelt plaadilt ega üheltki teiselt the Smithsi kogumikult, mis viimase 20 aasta jooksul välja on antud ja mida on tervelt 6 tükki! Iroonia on liigagi ilmne: kunagised gladioolidega relvastatud idealistid on ajapikku muutunud omaenda pila märklauaks, häbematuks reissue-re­package-bändiks, kelle ainus eesmärk on melanhoolide käest raha ära võtta.

Siin plaadil on nii singleid, B-pooli kui albumilugusid, kuid ei midagi uut. Ammune tuttav ei leia uue kogumiku ostmiseks ühtki mõistlikku põhjust, sest kõik lood on juba ühel või teisel (ja kolmandalgi) kujul ilmunud ning need, kes Smithsi ei tunne, ostku parem albumid, kõik neli tükki.

Igale fännile on andestamatu, et plaadikaas (Smithsi plaatidel ülioluline austusavaldus mõnele iidolile filmist, telest, muusikast) on firma poolt suvaliselt valitud mustvalge foto – front cover by Aquarius Library! Mõtlen alguses toodud lauluridadele ning vaatan kurva näoga plaadil asuvat kleepekat “Digitally remastered”…

Muusika seisab aga hoolimata igasugustest corporate-lollustest endiselt väljaspool kriitikat – sellepärast olen sunnitud panema kaks hinnet, 10 ja 1.

Tristan Priimägi

Young Buck
“Straight Outta Cashville”
(Interscope)

Dre protežee Eminemi protežee 50 Centi protežee Young Buck.

Rooma tagasi oma cashilinnakesse, koopia! Plaadil kõlab ta rohkem nagu Young Punk-Ass. Taaskasutusse läinud riimid, enamikus igav produktsioon. Bucki flow on hea, aga mis teha, kui sellel Lõuna räpparil on kõigest paar träkki (“Do It Like Me”, “Short Wanna Ride With Me”, Ludacrisega tehtud “Stomp”), mille peale sõnadevool üldse sobib. Kogu see G-Uniti kamp meenutab järjest rohkem 50 Centi igivaenlast Ja Rule’i ja tolle Murder Inc-jõuku. Pärast paari head plaati hakkasid nad tootma konveiermeetodil keskpärast, labast koopia-hip-hoppi, mis tõi algul kenasti raha, aga paari aastaga ammendas end lõplikult. Käesolev “…Cashville” tõotab veelgi kiiremini rusudeks muutuda, kui selle plaadi järgi otsustada. 4

Marek Kallin