Tartu pop-punk-kolmik kui noored jänkid.
USA noortefilmid keerlevad liigagi tihti ühe ja sama teema ümber – kuidas geek pooleteist tunniga (filmi maksimumpikkus) lahedaks dude’iks saab ning kõige blondima cheerleader’iga käima hakkab. Veel mahub selle pooleteise tunni sisse lademetes hambutuid slapstick-nalju, tüüpilisi kõrvaltegelasi ja läbinähtavaid süžeepöördeid. Real, või mis? No vot. Ja Tartu noortebändi Slide-Fifty debüütalbum on põhimõtteliselt ühe sellise filmi soundtrack. Pure ja anti-originaalne MTVst tüütuseni tuttav power-pop, mille kohta poisid ise järjekindlalt eufemismi surf-pop-punk with emo touch kasutavad.
“My god, you guys suck!” (Eric Cartman) 2
Mart Niineste
Erinevad esitajad
“Playboy: The Mansion Soundtrack Mixed by
Felix da Housecat”
(Playboy/Koch/Ingrooves)
Diskoõhtu Hefneri haaremis.
Pehme porno ja kõva hausilaks, niisugune on superdiskori tellimustöö Hugh Hefneri erootikakombinaadile. Felix da Housecat otsis oma plaadikohvrist välja kõige ilgemad (loe: progressiivsemad) plaadid ja miksis kokku peadvalutamapaneva tableti. DJ Sneak, Steve Porter, Mark Knight, Kaskade ning teised märtrannamäed seisavad kadalipus ning lahmivad sulle vastu päid ja jalgu ja jalgadevahet. On ikka mõnus, kui on valus? Pead olema erivajadustega isik, et peksu nautida.
Muidugi, videomängude helil ongi omadus inimesi hulluks ajada, näiteks neid, kes peavad olude sunnil kuulma, kuidas lapsed tundide kaupa pultide taga rokivad. Nii et selles mõttes vastab soundtrack žanri kaanonile. Aga Playboy mängu tittedele vist ei müüda? No ma tahaks näha täismeest, kes viitsib jamada soft-core simulatsiooniga, mille tipphetkeks on rinnahoidja lahtipusimine. Või on see raukade rõõm? 1
Mart Juur
Jennifer Lopez
“Rebirth”
(Epic)
Kuumad helirežissöörid aitavad seltskonnadaamil nooreneda.
Rebirth. Uuestisünd, taaselustumine – kindlasti midagi sellist, milleks Jennifer Lopezil raha jätkub ja mida tal parasjagu vaja läheb. Jennifer on juba vanem kala, uudsuse ja värskusega tema nimi ei löö ning eelmine album tema klassi standardite kohaselt läbikukkumine.
Ja nii kostab ta 2005. aasta kevadel nooremana kui iial enne, plikaks opereerituna ning mõistagi mitu kraadi meelamana. Uuestisündimisel aitavad teda ka varasemast riilimad produtsendid Timbaland, Rodney Jerkins, OutKasti Big Boi ning hetke number üks mees Rich Harrison. Tema on see, kes konstrueeris momendi tantsupaugu “1 Thing” Amerie’le ja sarnase arsenaliga – live-kõlaga trummisaundid ja kriiskavad pasunad – on valmistanud Harrison kaks keerutust Lopezile. Aga sellest on vähe.
Sellest on vähe, et “Rebirth” ülepea anglo-saksi ruumist pärineks. Valdav ülepaisutatus jätab mulje, nagu plaat oleks valmistatud innuga lääne malle kopeerivas Moskva pop-tehases. 4
Siim Nestor
Idlewild
“Warnings/Promises”
(EMI)
Ammune indie-lootus kasvab staadionimõõtmeisse.
Loogiline lugu – kunagistest noortest ja vihastest saavad aja jooksul vanemad ja leebemad. Kitsukestest klubioludest on seegi seltskond kasvanud staadioniküpseks. Ja musa on vastavalt selline meinstriimimõõtmeid ja Ameerika turunõudmisi arvestav. Varasem kidramüra ja kõlateravused on pehmendatud akustilisemaks, kõvasti lisatud võimalusi singalong’ideks. Pisut monotoonsevõitu üldpildile toovad albumi keskel elu sisse hoogsamalt meloodilised “Too Long Awake” või “El Capitan”. Jah, ei saa ju pahaks panna, kui inimesed tahavad oma elustandardit tõsta. 7
Tõnu Pedaru
Electric Six
“Senor Smoke”
(Warner)
Diskorokkaritel ei jätkunud teise albumi tarvis jõudu.
Terroristi õudusunenägu: vajutad nuppu, aga pomm ei plahvata. Jajah, see on Electric Six, diskopepudeks maskeerunud punkrokkaritepunt, kelle “Danger! High Voltage” võttis tantsupõrandal karjade kaupa pantvange. Uuelt plaadilt säärase kaliibriga killerit ei leia, debüütalbumiga võrreldes kõlab “Senor Smoke” neetult kehva koopiana. Higihais matab enda alla bravuurika “Rock And Roll Evacuationi” ning Queeni-kaveri häbematu refrääni “radio bla-bla”. Whazzup, Electric Six? Teise albumi sündroom poleks tohtinud teid nii kergesti kätte saada. 4
Mart Juur
