Poleeritud, ortodoksne bossanova.
See on sama koosseisu (pianist Ryuichi Sakamoto ja lauljast ja tšellistist perekond Paula ja Jaques Morelenbaumid) jätkuv kummardusteseeria bossanovaklassiku Antonio Carlos “Tom” Jobimi ees. Lisaks veel üks lugu Joao Gilbertolt, üks Caetano Velosolt ja Sakamoto enda “Tango” portugalikeelne versioon, kõik salvestatud live-õhkkonnas ühes New Yorgi stuudios. Ilus, eks…
…kuni mulle hakkab tunduma, et ma olen liiga palju bossanovat kuulanud, nagu mõni tüüpiline trendika kreatiivkontori töötaja. Et see, just eriti see plaat esindab ühte umbteed, ühte narkootilist seisundit, millest edasi pole enam kuhugi minna. Täius ja samas vastavus kaanonile, doseeritus, kaalutletus, siledus. Tunded, mis on millekski ebainimlikuks maskeerunud, näiteks disainmööbliks.
No ja mis siis. Ikkagi on hea plaat. 7
Tõnu Kaalep
Bonnie Raitt
“The Best Of”
(Capitol)
Kantri grand old lady Capitol-aastate (1989–2003) paremik.
Ikka pagana kahju, et Elgula kantrisaade kinni pandi. Sellest asjast tunnen ma koledasti puudust. Eestlased vihkavad kantrimuusikat, kuna teatakse põhiliselt bluegrass’i ja see on tõesti tüütu, väga tüütu. Aga country pole sugugi vaid bluegrass, selle teadmist levitas just Jansa saade, ammu enne kui muusikapress alternatiivsest kantrist tuututama hakkas.
Novembris 54aastaseks saav Bonnie Raitt on seda sorti mutt, kes ei vaja trendikiriku õnnistust, tantsumuusikasämplinguid ega “põnevaid” kollaboratsioone – ehkki neid on tema elus piisavalt –, et olla cool ja cult. Oma parimad plaadid salvestas Raitt Capitolis (“Nick Of Time”, “Luck Of The Draw” ning “Longing In Their Hearts”), selle aja loomingut kogumik sisaldabki. Kes kuuleb seda häält, kuulab neid laule, ei suuda kedagi ega midagi vihata. Isegi bluegrass’i mitte.
Oleks ma väike Norah Jones, üritaksin tädi Bonnie’le sülle ronida ja teha pai ning kalli-kalli. 10
Mart Juur
DJ Kayslay
“The Streetsweeper vol.1”
(Sony)
Mixtape’de kuninga esimene laserplaat.
Dj Kayslay on hip-hopi maailmas 4kordne mixtape’de maailmameister ja see näitab juba midagi. Mixtape on uute, sageli veel ilmumatagi lugude kogum, mille on kokku miksinud tipp-DJd. Sageli on mixtape’le jõudmine tee kuulsusele, näiteks 50 Cent oli juba paar aastat enne oma debüütalbumit mixtape-maailmas legendiks saanud.
DJ Kayslay on niisiis mees, kelle mixtape’le sattumine on iga tõusva talendi unistus, käesolev CD koosneb aga siiski hoopis tuntud nimedest. Kayslayle avaldavad oma uut loomingut 50 Cent, Eminem, Scarface, Raekwon, Fat Joe, Nas, Wyclef, Foxy Brown ja rida vähemtuntud staare. Tõsi, kõik lood pole originaalid, paljudele on Kayslay ise põhjad teinud ja rütmid on tihedad ning jõulised.
Nasi, Babyt, Foxy Browni ja Ameriet sisaldav “Too Much For Me” särab rohkem kui ükskõik milline Beyonce uue plaadi lugu, 50 Cent räpib LL Cool J peale laisalt ja ülbelt, ent šefilt nagu alati. Seevastu plaadiümbrisel suurimana reklaamitud Eminemi lugu on räme pettus, lihtsalt alla kaheminutine freestyle (8 Mile soundtrack’il olnud samanimelise loo põhja peale).
Kokkuvõttes: kui sa ei ole seni mixtape’sid kuulanud, siis see on alustuseks kuradi hea. 8
Marek Kallin
Erinevad esitajad
Charlie’s Angels. Full Throttle. Music from the Motion
Picture.
(Columbia)
Inglimuusika stiilipidudeks.
Esimene “Charlie inglite” film naisdetektiividest Farrah Fawcetti, Jacqueline Smithi ja Kate Jacksoniga pesi 1970ndate lõpus Soome televisiooni kaudu juba kord eesti noorte neidude ajusid. Tulemuseks oli, et meie klassis (lõpetas 1981!) olid oma Charlie inglid, kõige popimad tüdrukud. Mulle tundub tagantjärele küll, et neid oli meil klassis rohkem kui kolm, nagu originaalis või ka uusversioonis Cameron Diaze, Drew Barrymore’i ja Lucy Liuga... Kes ei tahtnud olla Charlie ingel!
Igatahes, seksi ja võimu valutult ühendava girl-power’i üks ajaloolisi verstaposte on nüüd jälle siin, “Charlie inglid” uues versioonis, ja selle soundtrack meenutab mõnusalt 80ndaid, olles ühtaegu siiski selgelt uus. Plaadi parim pala on Bowie “Rebel Rebel” uues, eriti maneerlikus kuues. Edwyn Collinsi hitt “A Girl like you” aastast 1994, catwalk’ide sage taust ei riku üldpilti, nagu ka MC Hammeri “U can’t touch this” (1990), samas kui Bee Gee’de ehtsad seitsmekümnendate “Surfer girl”, “I just wanna be your everything” nagu ka Donna Summeri “Last Dance” tekitavad piinlikuvõitu nostalgiat: küll oli ikka jube!!! Aga samas kujutan ette, kuidas stiilipeol publik just nende lugude peale pöördesse läheb. 5
Barbi Pilvre
LIL’ KIM
“La Bella Mafia”
(Undeas / Atlantic)
Korralik kõhutäide mitte liiga nõudlikule hip-hopitarbijale.
Ausalt öeldes hakkab mulle see Puff Daddy ja tema seltskonna jama juba närvidele käima. Notorious B.I.G. on juba kuus aastat surnud ja sellest ajast peale on ta ise mitu plaati välja lasknud, teiste artistide lugudes üles astunud ja üldse siin-seal häälekalt sõna võtnud. Minu meelest oleks aeg kirstule kaas peale kruvida. Ka “La Bella Mafia” peal teeb suu esimesena lahti Biggie, kes räägib sellest, et Lil’ Kim kirjutab oma lood ise. Halleluuja. Põhiline probleem on selles, et tal pole midagi uut öelda. Kui Lil’ Kimi üliraju keelekasutus mõjus alguses meestele nagu jalahoop jalgevahele ja kellelgi polnud šokis aega märgata, et jutt on täielik jama, siis praeguseks pole hip-hop enam see, mis ta enne oli, ja ropendamisega enam pikka maad ei sõida. Pealegi muutub iga koht pärast pikka klohmimist lõpuks tundetuks. Samad probleemid on “musta Pamela Andersoni” teise kinnisidee, disainermoega. Parteikaaslased nagu Missy Elliot ja Mary J. Blige, kes samuti rääkisid Gucci-Versace-Louis Vuitton-keeles, on suutnud oma suurejoonelisust kindlustada ka suurejooneliste albumitega. Lil’ Kimi puhul jääb jutt jutuks: laps praalib, aga kodutöö on tegemata.
Aga kui teie jaoks pole hip-hop väljakutse, vaid vormitäide, sobib “La Bella Mafia” sama hästi kui iga teine korralik peavooluproduktsioon. Palgasõduritest nupukeerajate rida on korralik, igaüks teeb oma tööd nii kuidas oskab, põhjad on enamasti korralikud, kohati isegi päris head (Timbalandi “The Jump Off” või Scott Storch ja “Thug Luv”). Pisut ebakindlust aga tundub õhkuvat tõsiasjast, et üksi teeb Lil’ Kim vaid paar lugu plaadil. Okei plaat, aga “okeiga” pole hip-hopis anno 2003 esiritta asja. 5
Tristan Priimägi
CALEXICO
“Feast of Wire”
(Quarterstick)
Täielik Tex-Mex klassikaliselt alternatiivkantri-duolt.
Millest siis alustada? Ilmselt sellest, et Calexico viimane album on minu läheduses kangekaelselt püsinud juba mitmeid kuid, kauem, kui plaadid seda tavaliselt teevad, ning sellest kirjutamine muutus minu jaoks ajapikku võimalusest vajaduseks.
Bänd koosneb Joey Burnsist ja John Convertinost, kelle mängitavate pillide arsenal on kahe peale täiesti üle mõistuse: kitarrid-trummid pluss marimba, tšello, akordion, suupill, ksülofon, bändžo ja nii edasi, lõputult. Plaat ise on täielik amerikaana, autosõidumuusika lõputute tasandike tolmustel teedel. Calexico tunneb end ühtviisi kodus nii Ameerika kui Mehhiko pool piiri, laenates elemente nii kantrist kui mariachi-bändidest. Kui Calexico on eelmistel plaatidel keskendunud pigem instrumentaalsetele maastikumaalidele, siis “Feast of Wire’i” ajaks on duo kolinud salongi sametkardinate vahelt otse lava keskele – vokaal on ette tõstetud ja annab kogu muusikale rohkem õhku.
Avalugu “Sunken Waltz” on minu arvates üks parimaid melanhoolseid kantrilugusid peale Lee Hazlewoodi “Some Velvet Morning’it” ja kuigi teine träkk “Quattro” korjab tempo üles, jääb nostalgiline noot siiski foonile kõlama kogu plaadiks. “Not Even Stevie Nicks” teeb popika kummarduse Fleetwood Maci legendaarsele staarile ja “Crumble” on retk suitsusesse jazz-koopasse, Blue Note’i avastamata aarete juurde. Kokkuvõttes, paljunäoline eksperiment, mis ei kaota hetkekski silmist põhieesmärki, teha head muusikat. 9
Tristan Priimägi
Themroc
“Beyond These Things”
(Wall of Sound)
Tantsutööstuse töölised tegid ise albumi.
30 aastat tagasi oli “Themroc” Prantsuse film samanimelisest maalrist, kes lastakse lahti ja kes lõhub oma korteri seina suure augu, loobib selle kaudu õue kõik oma asjad, nakatab sama hullusega naabrid, kellega koos nad hiljem söövad ära ühe politseiniku.
Nüüd on Themroc Inglise ansambel. Death In Vegasi ja Jacques Lu Conti semud Steve White ja Dan Peppe on olnud Jon Carteri Monkey Mafia liikmed, teinud koostööd Underworldi ja KLFi meestega (kes tänapäeval poleks, vähemalt paberil) ning big beat’i ristiisa Norman Cookiga (peamiselt küll sedamoodi, et Dan toetas vahepeal Normani naist). Oh, ja Cooki vana kamraad Lindy Layton (ehk Mink) laulab sellel plaadil. Nad söövad koos ära nii mõnegi oma loo. Julgustav, eks!
Jah, kui teie nõrkuseks on möriseva bassi kombitsatesse mässitud elektro-break-pop. Themrocil pole südant jätta asi sinnapaika, kui valmib ilus laul, neil on vaja see lämmatada (“Into The Light”), tükeldada ja tsentrifuugida (“State Of Flux”).
Aga kohe, kui laulu pole, on asjad korras – mitmekihiline singel “Gold Is Your Metal” on tükk läbinisti nauditavat atmosfäärilist break-funki.
Mõni paralleel kah! Kui Death In Vegas on psühhedeelne ja bluusipõhjane, siis Themroc läheneb muusikale grandioossete hävitusplaanidega justkui Simple Minds. See kõlab nagu Foetus remiksimas Trevor Horni sümfoonilist megapoppi ülerahvastatud punkris Belgia all. Ole vapper, kallis kuulaja. 6
Erik Morna
Sheila Chandra
“The Indipop Retrospective”
(Narada World)
Mõtleva inimese Enya varased laulud.
Praegu on sarnast muusikat kõik kohad täis. Inglismaal on kõikvõimalikud India ja muu muusika hübriidid eriti võimsad. Kuid 80ndail polnud nii. India päritolu lauljatar Sheila Chandra alustas oma karjääri keskkonnas, kus moodsaim asi, mida Indiaga sai siduda, oli Mahavishnu Orchestra raga-jazz-rock, ka juba minevik. Chandra hääl koos produtsent Steve Coe elektroonika ja rahvapillidega tõi midagi uut.
Kui selle, Chandra 80ndate lugusid koondava albumi kuulamisega on probleeme, siis pole selles süüdi tegijad. Rajaleidjate saatus on lihtsalt selline. Nüüd kuuleme sarnaseid helisid igas “eksootilises” telereklaamis. Klišee on valla päästetud, tema eest põgenedes on ka Chandra & Coe aegamööda midagi uut leiutamas, nagu näitavad plaadi kaks uuemat, selle kümnendi alguses salvestatud laulu. 7
Tõnu Kaalep
