Monument nutikale ameerikalikkusele.
Tõenäoliselt on olemas miski, mis segab eurooplasel Randy Newmanit automaatselt vastu võtmast. Ajaloost ja argielust teemasid võttev veteran-singer-songwriternäib kõnelevat mingilt spetsiifiliselt Uue Maailma elaniku positsioonilt. Best of’i jaoks on Newman oma vanad laulud uuesti klaveri saatel sisse laulnud. Ta ei ole iseenesest mingi meeldejääv laulja, pigem teksti rõhutav ja mitte liiga vali käredahäälne vokalist. Newmani laulud räägivad armastuse kõrval ebatavaliselt palju ka Jumalast, maailmast, tegelikkusest, poliitikast, Euroopast ja Ameerikast. Esialgu monotoonse, bluusi ja gospeli vundamendile tugineva materjali kuulamisel ilmuvad varsti peenema käsitööoskuse ilmingud, väikesed vihjed traditsioonidele. Mitmed lood on kuulsaks saanud hoopis teiste ettekandes, näiteks Joe Cockeri lauldud “You Can Leave Your Hat On”.
Newman on tegelikult poliitiliselt ebakorrektne, irooniline, lausa misantroopiline, kuid sotsiaalselt terav. Kas see kokku on ikka ameerikalik? 7
Tõnu Kaalep
Primal Scream
“Dirty Hits”
(Sony)
Best of koos remiksidega.
See bänd on mul kuidagi kahe silma vahele õnnestunud jätta. Nüüd siis võimalus tagantjärele kontrollida, millest ma ilma olen jäänud.
Põhiliselt roki hübriididest – trip-hopi (“Loaded”), hausi (“Come Together”, “Higher Than The Sun”), “gospeli” (“Movin’ On Up”) ja rokiga (“Rocks”) – suurem osa neist nüüdseks ajast ja arust. Seda bändi iseloomustab otsene pöördumine inimeste poole, mida tehes on eeldatud juba mõningaid asju – nagu nt, et somebody gives a fuck – mis on minu arust liiga tugev eeldus. Mina eelistan küll muusikat, mis mind otseselt ei kõneta, vaid mingit oma asja ajab. Remikside plaat on stiilidelt erinevam ja parem – Alec Empire, Adrian Sherwood ja eriti 2 Lone Swordsmen annavad oma kas just parima, aga midagi sinnapoole. Muidu peksab mingi big beat siin keskeltläbi igalt poolt läbi. 2LS teenib oma kahe looga rohkem punkte kui ülejäänud kaks kettatäit kokku. 7
Erkki Luuk
Eagles
“The Complete Greatest Hits”
(Warner)
Hotell Kalifornia poolt kinnimakstud ansambli etemad küljed.
Keskmine valge eestlane tunneb ühte, heal juhul kahte Eaglesi laulu: “Hotel California” ja “New Kid In The Town”. Keskmine valge ameeriklane teab Eaglesi 70. aastate loomingut enamvähem peast. Mulle piisas umbes nädalast, et seda ammu tuksumast lakanud bändi armastama hakata ning keskmise ameeriklase tasemele jõuda. Jah, Eaglesi “The Complete Greatest Hits” kujutab endast vägagi tõsiseltvõetavat järeleaitamistundi. Nende stiihia on healoomuline, hoolikalt voolitud, kõrvus sulav viisiküllane kantri-rock, mis kõigist neist möödunud aastatest hoolimata kõlab ikka veel paganama uhkelt.
Ühesõnaga: klassika. Lugupidamine ja tänud. 10
Mart Juur
Rob Zombie
“Past, Present & Future”
(Geffen)
Kapow! Splash! Eurghh!
Jah, kõik see, mida Rob Zombie seni on teinud (ja paremik sellest on siin kogumikul kuulda), suhtub päris metal-rock’i umbes nii, nagu koomiks suhtub mõnda Picasso maali. Aga oodake siit sündivate järeldustega siiski veel mõni hetk. Tema tuleviku kohta ma ei tea, tema olevik (kaks seniavaldamata lugu) pole teab mis, kuid tema minevik ütleme ausalt, et rokib. Raamige või ära ja pange või seinale – eriti just need, kes Picassot endale iial lubada ei saa.
Pärast seda, kui Ameerika noorte-rock oli nii umbes 60ndatel olnud poliitiliselt ja kunstiliselt ambitsioonikas, keeras järgmine kümnend ära mitmes eri suunas. Teismelised said nüüd oma hedonistliku, mitmevärvilise, teatraalsetes kostüümides paariduuri-rock’i – Alice Cooper, Kiss jt – ning aja jooksul pole sellesse üllatava visadusega püsivasse mudelisse teab kui palju uut juurde tulnud. Rob Zombie lisab industriaal-rock’i, kuid piisab, kui nende lugude paremikku disko-metal’iks hüüda.
Selgepiirilise, lausa nelinurkse lõikega, samas kujundikeelelt karikatuuri piiril – me rääkisime ju koomiksitest eks ole? Ameerika teismeline, too veider vinniline olend, on tema nägemuses kurjast vaimust, seksist, vägivallast ja veel kord seksist vaevatud. Aga mr. Zombie joonistatud vanatühjal on naljakad saba ja sarved ja irve suul, nii et ta sobiks peaaegu aabitsasse. 7
Tõnis Kahu
Emmylou Harris
“Stumble Into Grace”
(Nonesuch)
Pehme ja kantriline rock. Stopp! Oodake!
See kohmakas sõnapaar ”singer-songwriter” jõuab vaevalt kõlada, kui paljud meist haaravad juba relva järele. Sest kuhu mahub tõeliselt moodsas maailmas keegi, kes laulab akustilise kitarri ja väriseva häälega lihtsameelseid laule otse südamest? Muusika, mis kõlalt kidur ja enamasti igav, kuid oma kõlalist vaesust nimetab ta uhkelt ”lihtsuseks” ning oma igavust esitleb ta kui moraalset üleolekut tavalisest popkultuurist, kui ”head käitumist”, kui kombekaid maneere.
Ja nüüd, pärast seda kõike, tahan ma öelda, et Emmylou Harrise uus plaat on hea, kohati väga hea ja igati tähelepanu väärt. See on kantritooniline soft-rock, kui te talle eemalt kõõrdpilgu peale viskate, ja moodsaks ei saa need helid üheski lähedalasuvas pop-universumis kah mitte kunagi. Lõppude lõpuks – Harris on 56 aastat vana.
Nii et ma ei tea veel täpselt, millest alustada, et te mu sümpaatiat uskuma jääksite. Võib-olla arranžeeringutest, milles on tumedat, ehkki õrna atmosfääri (produtsent Malcolm Burn väärib siinkohal aplausi). Ja veel enne kui te jõuate mu sõnu kontrollida, kiirustan lugudest enestest rääkima – näiteks jõulisest, majesteetlikust meloodilisest joonest lugudes ”Evangeline” või ”Lost Unto This World” ning miks ka mitte bobdilanlikust kibestunud tõrksusest palas ”Time In Babylon”. Ja kui siin polegi hitte, siis väikesi väärikaid kõrghetki kerkib iga kuulamisega. 8
Tõnis Kahu
