plaadid

The Donnas
"Spend The Night"
(Atlantic)

Kolme duuriga naiste tõeline võim.

"Spend The Night" kõlab rokipeeru jaoks kaasakiskuvalt justkui ratsaväe rünnakusignaal, mis paneb isegi voorikronud takka üles lööma. Võta Suzi Quatro, Ramones ja AC/DC; võta Motörhead, Girlschool ja AC/DC; võta Shampoo, Joan Jett ning veel kord AC/DC ning tulemuseks on see noorte ameerika neiude põrgulik padjaklubi. Siiani tundsid sa girlpower’it ainult heast küljest
(Spice Girls, Iivi Masso, Britney Spears etc.), nüüd õpid tundma naiste tõelist võimu. Kolme duuriga väänab The Donnas ära kõigile the-bändidele ning teeb rock`n`roll’iga sedasama, mida Barbi Pilvre tegi naisuurimusega.

Kusjuures pole tegemist paljukiidetud ja nüüd juba ka laidetud New Rock Revolutioni tuules tekkinud üheöökollektiiviga. Maikuus saab The Donnas kümneaastaseks, "Spend The Night" on kunagiste klassiõdede viies kauamängiv.

Mõtlen plikade vanameeste peale ning tunnen mr. Andersoni, mr. Fordi, mr. Robertsoni ja mr. Castellano suhtes teatavat kadedust. Eks meeldiks igale rokipeerule, kui tütar nii ägedas bändis mängiks. 9

Mart Juur

RZA
“The World According To RZA”
(Virgin)

Hip-hop-geenius Euroopas.

Wu-Tang Clani biitide looja RZA uue albumi nimi peaks olema pigem “Europe According To RZA”. Plaat koosneb RZA koostööst Euroopa maade hip-hopparitega ning huvitaval kombel ei leidu siin Wu-Tang Internationaliga lepingu teinud euroräppareid.

Kogu plaadist õhkub kerget heategevuse maiku stiilis Band Aid: “toe­tame huvitavat mitmekeelset Euroopa hip-hoppi”. Kuigi esimesed lood “Mesmerize” ja “Det E Sa Jag Känner” sisaldavad piisavalt energiat ja võimsat vinguvat bassi, tunduvad nii mõnedki teised RZA rütmid lausa suvaliste põhjadena, mis lihtsalt freestyle session’i jaoks paika pannakse. Ja Scandinavian Allstarz - no palun... Fun-Da-Mentalit, MC Solaari ja mõnda teist euroopa räppi tipptegijat siin igal juhul pole.

Nn kontseptsioonialbumid, olgu selleks siis kindel poliitiline sõnum, kindel geograafiline piirkond või üks läbiv teema, kukuvad sageli läbi. “The Worldi...” ei saa päris läbikukkumiseks nimetada, aga Wu-Tangi ja Bobby Digitali kuulamistega omandatud austus RZA vastu küll mõnevõrra kahanes. Muusik ei pea olema heategija, vaid looma kihvte helisid. Sellel plaadil on neid kuradi vähevõitu. 5

Marek Kallin

R. Kelly
"Chocolate Factory"
(Jive)

Ei mingit märki muredest!

Päris korralikud jamad eraelus – süüdistused alaealistega seksimises, sellest koduporno filmimises jne – võtaksid tavalise inimese rajalt maha. R. Kellyt pole taolises täbaras olukorras isegi loomekriis tabanud. Ta tundleb, chillib ja korraldab omal uuel albumil pidusid, nagu midagi poleks juhtunud, teeb seda hästi ning tal jätkub ise kriminaaluurimise all olles mune, et sosistada – päris plaadi alguses juba – "come to daddy!".

"Chocolate Factory" on R. Kelly standardis väga hea album. Äärmiselt temalik ja võib-olla et rohkem reede-õhtune-limusiini-gruuv võtmes kui i-believe-i-can-maailma-parandada stiilis ballaaditsemine. Ja see korduvalt kasutatud nippe ekspluateeriv album on nüüd mehe tagasi tõstnud ka kommertslikult relevantsete tegelaste sekka. Ei, jah, veider, aga juhtub veidramaidki asju. 7

Siim Nestor

Mew
“Frengers”
(Epic)

Kingapõrnitsemise revival algab siit?

Kõige kergemini kuuleb Taani noorte kingapõrnitsejate debüütalbumil sarnasusi kommertseduaegse
Lushiga. Mujal, kui väga üks shoe-gazing ka ei sarnaneks teise show-gazing’uga, õnnestub Mew’l legendaarsed eeskujud lämmatada ning nende geeni-aines endapäraseks moondada.

Mew’d tuleks tegelikult kiita. Nad ei ärata retrotundeid, vaid kõlavad värskelt. Nad ei ole kinni ühes idees (see võiks shoe-gazer’ile isegi ju kasulik olla?), vaid võtavad ette nii õrnu ja härdaid paigaltudisemisi kui niinimetatud “kitarrimassiividega” (tere tagasitulemast!) väänlemist niinimetatud akopalüptilistes heli­ookeanides.

Aga see kõik on natuke liiga hea, et neid hüsteerilisel armastada või loota, et nad lükkaks põrnitsemise rock’i uuesti käima. Üleliia suurejooneline, kuidagi pomp, sobimatult meisterlik ja aeg-ajalt paiskub läbi pop-kaalutlusi. Või olen ma tõesti eelarvamuse hammaste vahel… Et kui suure Epicu asemel andnuks plaadi välja näiteks väike Matador? Või Rough Trade? Et kui MTV Nordic ei tilgutaks nii sageli eetrisse “Comforting Soundsi”(suurepärane nootidel hõljumine, kus jääb arusaamatuks, kas laulja Jonas Bjerre on kurb inimene või kurb masin), siis… Parem proovige ise järele. 7

Siim Nestor

Blur
“Think Tank”
(EMI)

See raske “me oleme tegelikult intellektuaalid”-album.

Bluri läbimurre sattus enam-vähem kümne aasta taha. Mäletan – kuigi ähmaselt - “Modern Life Is Rubbish”-albumi põletavaid kitarriulakusi ja kaanekujunduse leegitsevaid veduritulesid. Vahepeal on palju juhtunud. Muuhulgas Oasisega kuulsaima briti bändi staatuse pärast võideldud. Oasis räägib siiani, et nad võitsid. Blur aga arvab, et targem andis järele. Algselt väga valju kitarripoppi suristanu ja lustakaid kolmeminutilisi plahvatusohtlikke palasid pursanud ansambel keeras ameerika indisse ja seejärel mahenes äkitselt neli aastat tagasi. Seejärel kestis mõnda aega Damon Albarni isiklik odüsseia: mitmete muude projektide seas anima-audiogrupp Gorillaz ja Lääne-Sahara reisi tulemusel sündinud plaat Mali muusikaga. Viimase valguses paistab nüüd, et Albarn pole enam endine. Ja mõistagi pole Blur enam sama, liiatigi lahkus kitarrist ja kaaskirjutaja Graham Coxon.

“Think Tank” on Bluri seitsmes stuudiokas ja kõrbe-Aafrika muusikaline mentaliteet kumab läbi pea pooltes lugudes. Valdavalt etnilise kiunuv-unistava kitarri näol, kuid palas “Out Of Time” laulab terve seltskond Mali muusikuid. Ütlemata palju on kasutatud elektroonilisi trumme. Kahes loos on William Orbit ja Fatboy Slim omalt poolt kõvasti filtreid kruttinud, kuid need rajad pole plaadi parimad. Ka liigselt Radioheadi jäljendav alapala “Ambulance” mitte. Pigem neilyoungilikud kurvameelsushood nagu “Good Song”, “On The Way To The Club” ja “Brothers And Sisters”. Või kaunilt unistav plink-plonk biidiga ja moduleeritud vokaalheliga “Caravan”. Ning muidugi võimsad kõrbemuusika taustaga energiapursked “We’ve Got A File On You” ja “Jets”.

Blur on teinud jälle enda nime vääriva plaadi. Vaid ühest asjast on kahju. Et vett vedama läks Damoni algne idee lasta album produtseerida Neptunesil, võib vaid spekuleerida... 8

Koit Raudsepp

Coloma
“Finery”
(Ware)

Järjekorras teine album Kölni emigreerunud inglise clickpop-duolt.

Coloma ehk Alex Paulicki taustadele oma luuletusi skandeeriv Rob Taylor olevat sensatsioon clickpop’i-nimelises muusikastiilis. Autoriteetsetelt musaajakirjadelt ja raadiojaamadelt on need Kölnis tegutsevad inglased kiita saanud nii mõlema reliisi kui ka laivesinemiste eest. Nojah... Taylori hääl ja laulmismaneer võivad ju paaris esimeses loos uudsena tunduda, ent vahetpidamatu sama rea raiumine muudab need peagi väsitavaks. Kolmveerand tundi räpib ta loost loosse pea kordagi hinge tõmbamata; säärase kontsentratsiooniga on raske ka mõnda paremat laulikut kuulata. Pealegi ei kannata tema värsiread minu arvates pingsamat süvenemist – selleks on nad liiga läilad.

Taustadega on teisiti. Eri elektrooniliste ja akustiliste muusikariistade abil tabavad Paulick ja kollaborandid kohati ilusamat ja meloodilisemat tshill-auti (“Summer Clothes”), teinekord jälle kaheksakümnendate raadioelektropopi fiilingut (“If You Can’t Be Good”). Kõike seda meeldivalt tagasihoidlikus võtmes – kui pealetükkiv vokaal välja arvata, siis just pretensioonituse ja lihtsusega võikski Coloma võluda. 4

Jüri F Lotman

Styrofoam
“I’m What’s There To Show That Something’s Missing”
(Morr Music)

Hea vaheldus eksperimentaal-urgitsemisele.

Styrofoam (Arne van Petegem) lööb seekord hittidega ehk siis lihtsalt hitib. IDM ehk siis electronica on stiilina kulunud, igav, vana jne, ja seetõttu üritavad kõik seal midagi. Styrofoam on hakanud laulma (vokaal langeb rubriiki “udune idealistlik indie-noorur”), võtnud muusikaliselt üsna selge suuna “hittidele”, olles samas nii mürgiselt elektrooniline, et on otseselt indietronica. Ei üllata (Petegem laulis nooruses erinevates kitarribandedes), kuid teeb seda küllaltki hästi. “It Wouldn’t Change a Thing” nt on väga, väga hea lugu, mis igal normaalsel maal tuleks raadiost. Huvitav uus “avastus” electronica vallas, hea vaheldus igasugu eksperimentaalsele urgitsemisele. 8

Erkki Luuk