Suure eraku lemmiklaulud.
See on paljuräägitud plaat – Morrissey poolt kokku pandud ja suurepäraste saatesõnadega varustatud kogumik. Peaaegu aastapikkust kõmu tekitas asjaolu, et tegemist on Morrisey esimese nn mixtape’iga – no ja Mozi tegemised ei jäta just paljusid ükskõikseks. Alapealkirjastatud “Influences and Inspirations”, on tegemist esimese üllitisega samanimelisest seeriast. Lühidalt öeldes on plaat suurepärane. Aga muidugi: 15 pala rockabilly, ska ja eksperimentaalmuusika harulduste letist. Kohutavalt huvitav valik! Varane Sparks, Patti Smith laivis, dramaatiline Klaus Nomi, naljakas Nat Couty... Üks üllatus teise järel. Vahest suurim aga “Luikede järve” meloodia rocksteady-versioon aastast 1968. Unustage mehe kunagine reggae-sõim, maailm on kirevam kui arvatud. Morrissey on kakskümmend aastat olnud staar, kes oma sära ja staatusega on kultiveerinud unustatud loojate taasavastamist ning fännamist (Sandie Shaw, Nico, jt). Nagu tõelisele muusikasõbrale kohane, räägib ta avameelselt ja kirglikult oma plaadikogust, lemmikutest ja nende mõjust. Ei ilmu just palju kogumikplaate, kus mõnusaks ja isikupäraseks portreeks sulavad laulud neljast aastakümnest. Soovitame. Mõjub tõeliselt värskendavalt, inspireerivalt. Morrissey on ikka meiega. 10
DJ Drummie
Philip Jeck
“Host”
(Sub Rosa)
Tuntud vinüüli-helikunstniku järjekordne teos.
Kõigist sound art-istidest on Philip Jeck kindlasti üks kuulsamaid. Tema kaubamärgiks on arvutust hulgast kulu-, mäda- ja kõdunenud vinüülidest (installatsioon Vinyl Requiem koosnes nt 180 grammarist) tulevate helide kokkusulatamine. “Hostil” lisab ta neile kajasid, hääli, ülevõimendust, elektrikitarri, koorilaulu... Tulemus on kohati täiesti õudustäratav. Kujutlege sadadest mädanevatest plaatidest väljapurskuvat heli, mille kohal röögib koor. See on kirjeldamatult õudne, võiks öelda: õuduse kvintessents.
Ja ühtlasi ennekuulmatu ja vinge. Tõesti superlahe. 10
Erkki Luuk
Don Johnson Big Band
“Breaking Daylights”
(Universal)
Soome jazz-hop-staarid jätkavad pehmet lendu.
Don Johnson Big Band pole tegelikult mingi bigbänd ja vana Miami Vice’i staariga ei ole neil ka pistmist. Johannes Laiho, Tommy Lindgren, Pekka Mikkonen ja Kari Saarilahti salvestasid ühes Helsingi keldris hip-hop-albumi, millest sai Soome suve suurim hitt ja mis nüüdseks on nende kodumaal saavutanud plaatinastaatuse väärilise läbimüügi.
Seejuures on naljakas, et kommertsedu tabas plaati, mis pole oma loomult üldse eriti tantsuline ega pealetükkiv – pigem selline jazzilõhnaline ja unelev, looduslähedane ja kõrvaltvaatav. Sirgjoonelised, raadio- ja klubisõbralikud singlid “One MC, One Delay” ning “Jah Jah Blow Job” teevad muidugi oma töö, aga minu isiklikkudeks lemmikuteks on siin hoopis need rajad, mis kulgevad tumedamates, et mitte öelda pimedates sfäärides, “Salt Water”, “Nightman” või “Tokyo Ranger” näiteks. 8
Mart Juur
Peaches
“Fatherfucker”
(XL Recordings)
Anatoomiliselt detailne elektrock-räpp-šokk kabaree.
Selle Berliinis elava hullu naise debüütplaadi (“Teaches Of Peaches” oli ta vist) ärisin ma Erikult. Või kinkis ta niisama, sest mäletan Morna näol plaati üle andes väljapeetud jälestust. Tavatult alahoidlikult käitus ka Areeni Siim, kelle suust kuulsin jube-dekadentluse-pesa-kus-muusikat-pole-ollagi moodi pobinat. Mis imeasi see siis on, mis autoriteetseid muusikatundjaid nii võõrastavalt käituma paneb?
Peaches on Merrill Nisker, juudi verd kanadalanna, kes paar aastat tagasi Berliini kolis, et sealses ülivabas ja ülisegases boheemlikus õhkkonnas (kunagi oli Lääne-Berliin, ilmselt oma isoleerituse tõttu, üks kummalisemaid kultuurisootsiume kogu läänepoolkeral) omi kinky-plaane paremini teostada. Tema staap asub huvitava auraga mahukas hoones kesklinnas, kus kuni Hitlerini paiknes juudi kaubamaja, natside ajal SSi peakorter, DDR asutas sinna mingisuguse sotsialismi keskuse ja müüri langedes said mõistagi juudi organisatsioonid maja tagasi ja lubasid sinna tegutsema igasugu boheemlasi, kõige laiemas laastus. Seal sünnivad 33aastase lühikest kasvu peoeluka – paljude meelest perverssed – muusikalised lahedused. Kanadas laulis ta folki, Saksamaal avastas rütmimasina ja räpi. Tööpõhimõte ongi lihtne. Sound tinksub lihtsakoelist ja monotoonset elektrobiiti, sellist Detroiti bootybass’i õhemat varianti. Peaches räpib. Ainult seksist. Peamiselt anaalseksist. Enamasti meeste anaalseksist. Meestevahelisest anaalseksist. Meeste g-punktist. Naiste g-punktist. Meesnaiste g-punktist. Tunnistan, et natuke huvitab. Nendin, et nii mõnelegi meeldib. Näiteks Iggy Popile (laulab albumil). Või popstaar Pinkile (Peaches ja Pink laulavad viimase novembris reliisuval plaadil duetti!). Christina Aguilera on teda tunnustanud. Samuti John Malkovich. Lava-show pidavat olema Peachise leivanumber, seksilelud lendavad ja transseksuaalsed tantsija(nna)d liputavad.
Jah, eks ta ole üks 21. sajandi muusikaline vulgaarfeminism, mille otsesed eelkäijad olid Lydia Lynch pungis ja Babes In Toyland grunges. Kuid siiski, ülalolevat teksti kirjutades tuli mulle meelde üks igivana pornokas pealkirjaga “Anaaldetektiiv”. Olin äsja kui selle filmi mõtteline järg, “Anaaldetektiiv uurib jälle”. 6
Koit Raudsepp
