Electro-värgi ajamine Londonist
Ideaalne electro pidavat kõlama nagu otsast lõpuni masinate poolt tehtud muusika. Selle teooria eelduseks on see, et masinatel justkui puuduvad tunded. Mis pole muidugi nii. Parimat sorti elektroonikud Kraftwerkist ja Human League’ist Arpaneti ja Matmoseni on väga hästi teadlikud masinate perverssest huumorimeelest. Seevastu Swayzak suudab olla masinlikum kui ükski normaalne masin, muutumata sealjuures ei naeruväärseks ega kämbiks.
Nad on lihtsalt nii pagana endassepöördunud ja tõsised! Lehvitaks siinkohal Clair Dietrichile, kelle lauldud sci-fi võrgutus “Make Up Your Mind” liigutab kohe päris mitut närvi. Ja tervitused ka jätkuvalt mõnusale Adult.-ile. Ilma Nicola hüsteerilise telefonirändita oleks “I Dance Alone” maailma kõige viljatum italo-disco-goth-rock-sad-poseur-tantsupala ever!
Tegelikult on Swayzak produtsentidena täiesti kompetentsed ja paugutavad imelikke sündihääli lausa Kraftwerki tasemel. Ainult et ma ei saanud pihta. 5
Erik Morna
De La Soul
“Best Of”
(Rhino)
Räpihipide bestest
De La Souli debüütalbum “3 Feet High & Rising” – üks originaalsemaid plaate või suurimaid vargusi? Keda see huvitab, kui KLF-i järel maailma suurimateks sämpliröövliteks peetud trio kleepis kokku lillelisi (täpsemalt: karikakrad) ja suvest purjus soundtrack’e. Kõige lahedam neist hiphouse “Say No Go”, mis puudutas Hall & Oatesi “sealt” 15 aastat enne Simply Redi.
Nad ei korranud end. Tõenäolise kohtukutse või enese arengu huvides?
Taas kord – vahet pole, sest ka kaks järgmist albumit olid veel endiselt tehtud “neljanda De La”, produtsent Prince Pauliga, kelle omalooming oli vaid veidi vähem sume. Teist albumit esindab parimast küljest helgas “A Rollerskating Jam Named Saturdays” – mida Avalanches miksis rohkem kui ühel korral oma “Gimix”-bootleg’il –, kolmandat leebe “Breakadawn” (see trummi-sound!).
“Vahe” avaldus pärast võlunäppudega Paulist loobumist. Ise nad (DJ Mase) nii head muusikategijad polnud. Nad pidid muutuma koos muu hip-hopiga, et ellu jääda. Tulemus oli ei liha ega kala. Nii on küll näiteks 5. albumilt pärit Redmaniga tehtud “Oooh! “etem kui ükskõik mis surmigavalt, põranda alla pugenud neljandalt, ent kõlab punnitatult. Palju loomulikumalt kulgeb tänu Chaka Khani osalusele “All Good?”. (Jah, it is all good.) 7
Märt Milter
Evanescence
“Fallen”
(Wind Up)
Müüginumbrite kohalt selle kevad-suve tähtsaim uustulnuk
Veider väike kvaasikristlik rock-bänd Arkansasest, peategelasteks lauljatar Amy Lee ja kitarrist Ben Moody. Nooruke Amy on natuke liiga palju Björki ja Tori Amost kuulanud ning soovib ennast nüüd klaveri, segakoori ja keelpilliorkestriga kehtestada. Ben, nagu kõik selles vanuses poisid, tahaks rokkida nagu Linkin Park. Loomulikult saab oma tahtmist tütarlaps, kooskõlas karmi loodusseadusega, sellesamaga, mis näiteks kohustab poisse kandma girlfriend’ide poolt väljavalitud riideid. Niisiis peab Ben mõnusalt müriseva kitarri rakendama kunstitegemise püha ürituse teenistusse ning leppima teadmisega, et soolosid lastakse mängida hoopis pianistil ja orkestril. Primadonnarolli ses eklektilises gootiooperis esitab kaunis Amy ise. Neiu on hea jut(l)ustaja, ent tüütu vestluskaaslane, vähemalt minusuguse vana küüniku jaoks liig kirglikult tõsimeelne.
Kuid ameeriklasi, kes käisid krediitkaardi kallal, et omandada Evanescence’i debüütalbum, on nüüdseks juba rohkem kui miljon. Tõsimeelsed tüdrukud tunduvad ilmselt kuidagi… tõsiseltvõetavamad? 4
Mart Juur
Macy Gray
“The Trouble With Being Myself”
(Epic)
Tema kolmas ja tema parim
Maailm, tundub, et on Macy Gray vastu ebaõiglane. Neli aastat tagasi maandus ta ereda pardikesena ülesünteeseritud rütmi-ja-bluusi parnassile ja koos funk-orkestriga võttis seal koha sisse kui vaimukaim ja labrakaim kisakõri. Kõigesse, mis ta on teinud pärast seda (siis pärast 1999. aasta albumit “The ID”), on suhtutud aga kui paratamatusse järellainetusse.
Veider. Sest salamahti on Macy läinud paremaks. Nutikamaks ja leidlikumaks, vähem punnitatuks ja lõdvemaks, hoopis kirevamaks, mis sellest, et formaadist – funk-jämmimised, pop-jazz-atribuutika ja ülimalt personaalsed, isegi tõsised, ent ometi lõbusana tunduvad laulusõnad – hoiab ta mugavalt kinni.
Äkki ei viitsita temaga enam seepärast nii väga tegeleda, et ta ei lase end turgutada (loe: kogu ülejäänud r’n’bi ja popmuusikaga sarnaseks muuta) hüpervõimsatel superprodutsentidel? Äkki tõesti. Tema kolmanda albumi produtsendi-toolil istub ka põhimõtteliselt üleeilse päeva mees Dallas Austin ning kahekesi on nad vorminud albumi, millest vähemalt pooled on korralikud ja – oh-hoh-hoo! – modernid raadiohitid. Õiglases maailmas.
Macy Gray muusika jõud pole kunagi nuppudest tulnud. Ikka südamest ja sellest veidi mentalist peanupust. 7
Siim Nestor
Audio Bullys
“Ego War”
(Source/EMI)
Inglise tantsuareeni selle suve Lootus
Audio Bullys tuleb Londoni linnast ja koosneb kahest paarikümbisest valgest kutist. Tom Dinsdale teeb muusika ja Simon Franks räägib jutud peale. Mõni pala on päris raju, näiteks “We Don’t Care” või “Real Life”. Samas toimivad korralikult ka aeglasemad tüüpi, pisut Mike Skinneri laadis räpipalad (“The Things”, “Turned Away”). Läbiv joon on UK garage, kuid erinevad žanrid on päris kenasti kokku mässitud. Tore on kuulata, kuidas Audio Bullys sämplib antud muusika mõttes omapäraseid tegelasi. Näiteks Elvis Costellot. Igatahes pole mina varem täheldanud selle inglise pool-trubaduuri kasutamist moodsas tantsumuusikas. Või näiteks noor Joe Cocker, kelle tundeline soul-bluus-hääl teeb maagilise tembu minu lemmikloos “Face In A Cloud”. Mainitu on fantastiline ründava bassiga tinglikus mõttes chill-out-pala, millele võrdselt sekundeerivad veel ülemeelikud house-rajad “The Snow” ja “Hit The Ceiling”. Natuke Streetsi, pisut Basement
Jaxxi. See on Audio Bullys – uljas ja huligaanne. Ehtne Londoni suve-soundtrack. 8
Koit Raudsepp
Eesti Raadio laululapsed
“Maasikad. Reinuvaderi ja Karuoti laulud”
(Hyper.records)
Pop-Ruja on tagasi!
Reinuvader Rannap oli imelaps. Lastelaule kirjutades on ta praegugi imelaps; need 32 lühikest laulukest on olemuselt imelapselikud. Korraga lihtsameelsed ja virtuooslikud, teisalt viskab Karuott Arderi tekst pidevalt mingeid vimkasid. Laulud jutustavad muuhulgas asjadest, millest lastelaulud tavaliselt ei räägi, nagu juuksur, hambaarst ja kärbse tapmine.
Teine naljakas asi on Ruja 80ndate aastate sound’i (muidugi tehniliselt elegantsemalt) ja vaimu tagasitulek. Isegi Ain Varts mängib siin nagu Nõgisto, kuigi pisut liiga perfektselt. Stiililt ulatub asi naivistlikust punkpopist reggae, jazzi ja ooperiparoodiani (Jassi Zahharovi lauldud “Karu talv”). “Millimallikas” mängib korraga Philip Glassi ja Mike Oldfieldiga. Selliseid naljakaid vihjeid on veel. Osa laule on entel-tentellikumad, teised rohkem – ja seega väiksematele lastele vähem laulmiseks sobivad – päris-popi moodi. 8
Tõnu Kaalep
David Sylvian
“Blemish”
(Samadhi Sound)
Suveöö-soundtrack, meeltliigutav
Erakliku perfektsionisti uus album on erakordselt lihtne. Improvisatsioonidest sündinud kaheksa aeglast laulu, taustaks ebamäärased, isiksusetud, tehnitsistlikud, tihti kraapivalt liivapaberilised elektronhelid. Kolmes loos lööb kaasa free-jazzi legend, kitarrist Derek Bailey, kelle tavamõistes pahupidine loogika sobib veidral kombel kokku Sylviani uue ja lihtsa hoiakuga. Plaadi nimiloo 13 minutit allaheitlikku kurbmeelt ja Christian Fenneszi elektroonikaga “A Fire in the Foresti” krabisevalt keeruline, rahulik, kuid apokalüptiliste viidetega, sipelgate poolt ümbertöötatavat prügimäge meenutav helimaastik kõrguvad ülejäänu, rohkem visanditeks jäävate palade kohal.
Eelmiste sooloalbumite luksusest (minu mälu järgi üks olulisemaid termineid nende arvustustes) ja intellektuaalsest glamuurist on alles ainult Sylviani hääl, aga seda on piisavalt. Meditatiivsus võtab võimust, ja see ei ole mingi Sylvianile kui džentelmen- naiivitarile omane gurukultus, nagu varem, see on vähemalt püüd sügavusele. Või sügavuse tahtmatu ja pretensioonitu ilmnemine.
Ma panen silmad kinni ja kuulan plaati ja mulle tundub, et ma istun kuskil maal köögilaua taga, suveöö vibreerimas õues. Istungi, selgub. Aga ma ei ole kurb, ma lihtsalt mõtlen. 9
Tõnu Kaalep
