Daft Punki hitid töötlusklassi käes.
Ohoo – remiksitud Daft Punk! Ja remiksijad, nende nimekiri siin on justkui tantsumuusika Hall of Fame. The Neptunes, Cosmo Vitelli, Basement Jaxx, Boris Dlugosh, Jess & Crabbe, Todd Edwards, Laidback Luke, Slum Village ja vana hea Gonzales teevad Bangalteri ja Homem-Christo paari aasta tagustele hittidele osooniküllase refreshi, nõnda et kõik hausipeerud kahest otsast lausa löövad lõkendama.
Kui mu mälu mind ei peta, siis lõppes prantsuse rahvuseepos “Discovery” nõndamoodi, et vaene Romanthony jäi kättpidi ühe Pariisi homoklubi ukse vahele kinni. Aga näed, sealt tuleb temagi, kaenla all “One More Time’i” unplugged-versioon – piisav, et mõjuda meestele, kuid mõeldud siiski naistele – ja see esitus teeb mehed väga pikaks ajaks jalameesteks.
Eelmine aasta lõppes liiga äkki, see tähendab, et teil tuleb tänavu aega leida, et teha tutvust 2003. aasta ühe parema tantsumuusikaalbumiga. 9
Mart Juur
Ennio Morricone
“Remixes vol 1”
“Remixes vol 2”
(Compost)
Tantsurahvas piinab vana filmimuusikut.
Universumi lahedaima filmikomposiitori muusikat pole eriti massiliselt töödeldud, kuigi tema looming on remiksijatele tõeline eldoraado. Põhjuseks on olnud Morricone enda vastuseis “uuema aja viguritele”. Meelde tuleb vaid mõne aasta eest ilmunud remikside kogumik, mille kaanel oli rõhutatud just seda momenti, et esimest korda saadi autorilt remiksi-luba. Seega käesolevad kaks plaati teerajajad just pole. Saksamaa label Compost sai vastavad load tänu maestro 75 aasta juubelile, mida põlisroomlane sügisel pidas. Palasid on valitud küll eri loomeperioodidest, kuid enamik kaldub ikka spageti-vesterni aega, mis on ka arusaadav, sest Morriconet ju maailm nende filmiteemade kaudu tunneb. Töötlejaid on samuti mitut masti. Alates mitmetest underground-dance ja -elektroonika prestiižnimedest (Chicken Lips, Tom Middleton, Hakan Libdo, Raw Deal, Needs) kuni eestimaise kõlaga meheni Kalle Laar Lätist. Kukalt sügama võtab paraku hoopis ebaühtlane tase, mille iseloomustamiseks sobiks ühe erakordseima Morricone klassika pealkiri “Il buono, il brutto, il cattivo”. 5 ja 5
Koit Raudsepp
Rush
“Rush In Rio”
(Atlantic)
Progesauruste megakontsert Brasiilias.
Kontsertalbumi puhul, eriti veel sellise, mis koosneb kolmest kettast ja kestab ligi neli tundi, on kuulaja jaoks kõige tähtsam valida pool – kus sa tahaksid oma fantaasias olla: kas staadionil 40 000 eufoorias brasiillasega või laval koos bändiga.
Kui tegemist n-ö saurustega, siis enamasti on publiku hulgas viibida lõbusam. Aga praegu oleksin küll nõus kuskil tagaplaanil luftsüntesaatorit toksima. Ehkki selge, et kolm keskealist kanadalast lisajõude ei vaja. Trio on igas mõttes hoopis suletum süsteem kui duo või kvartett. Ei tarvita nad ka tehnilist abi: arvuteid, sämplereid ega muid masinaid. Kõik, mis tuleb, tuleb otse.
Ilmselt liialdab see, kes ütleb, et kunagi varem pole Rush oma instrumente mänginud nii neetult hästi kui möödunud aastal Rio de Janeiros. Ent päris kindlasti on see üks paremaid live-albumeid, mis mul on.
Tänane Rush võiks täitsa vabalt olla metalbänd või jazz-bänd või popbänd, aga ta on otsustanud jääda progebändiks. Otsus tehti umbes kakskümmend aastat tagasi, mil proge kõrgaeg oli möödas ning Yes ja Genesis salvestasid oma esimesi pop-plaate. Kes viitsib enam “Dramat” ja “Abacabi” uurida? Ent “Permanent Waves”, “Moving Pictures” ning “Signals” – kompromissitud, laialivalgumiseni suurejoonelised, kliiniliselt tehnitsistlikud progeplaadid – hoiavad endiselt tänapäevaga kontakti.
Praegu mõtlen, et võibolla peaks rohkem tähelepanu pöörama Rushi hilisematelegi asjadele. “Vapor Trailsi” lood ei kõla sugugi vähem elusalt kui klassika, mis siin olulises mahus esitatud. Jah, värske materjal on kõvasti hevim, palju popim, aga nagu ma juba ütlesin – Rush on ja jääb progebändiks, kes kontserdil mängib nagu jazz-bänd.
Kitarrisoolo, trummisoolo, bassisoolo.
Aplaus. 10
Mart Juur
Ryuichi Sakamoto
“moto.tronic”
(Sony Classical)
Valik multikulturisti mitmepalgelisest loometööst.
Teate küll seda pakkumist restorani menüüs, kus taldrikule laotatakse pisut peaaegu kõikidest toitudest, mis menüüs parasjagu olemas? Kogumik nimega ”moto.tronic” on just seda sorti. Kui tahate teada, kuidas Jaapani multikulturist Ryuichi Sakamoto päriselt maitseb, siis annavad siinsed 68 minutit (minu paketis on veel viie looga DVD ka kaasas) kõigest põgusa maitsevirvenduse. Maitse ise on hõrk ja õhuline ja muidugi idamaine. On seda kõike niivõrd vastuvaidlematult, et sunnib küsima, kas säherdusest ilust, kui see kord patta panna, üleüldse kõhu täis saab.
Siinne valik on kirev, kuigi kohati ehk pisut kalorivaene. On näiteid tema filmimuusikast, techno-popist, Brasiilia-pärasest bossanoovast, klaaride kontuuridega klaverihõllandustest Satie ja Debussy vaimus... Ja kõiges, mis ta teeb, hoiab Sakamoto aristokraatset distantsi. Kohati jätab see ükskõikseks ja kuigi ma tean, et näiteks noodsamad poplood peavadki sedamoodi tasakaalustatult ja verevaeselt kõlama (Bill Laswell on ikkagi ju produtsent), ei viitsi ma igavusele teab mis õigustavaid metafoore otsida. Jah, isegi kui koostöö Iggy Popiga lahustab tolle kulunud füüsist üsna eriliselt ja tulemus kõlab, nagu oleks Blue Nile uue plaadi teinud.
Need on hoopis Sakamoto klaveriteosed, mis minuga kokku jäävad. Ta ei ole impressionistliku tühikäigu ja uimastava trilleriga meeleolumuusik, kes valmis tellimise peale meetrite kaupa akorde nagu sõnnikut laotama. Tema miniatuurides (”Railroad Man”, ”Opus”) on tõega kuulda väga ilus, puhas ja autoriteetne meloodiline joon. Kitš see ei ole. Inimesed kalduvad seesugust muusikat üha kunstiks nimetama ja enamasti ei kahetse. Samas, hea tarbija, pole küllap vaja karta ka seda sõna ”classical” plaadifirma nimes. 7
Tõnis Kahu
Cordell Klier
“Winter”
(Ad Noiseam)
Digitaalne talv USAst.
USA elektrooniline avangard on jälle ühe ohvitseri võrra rikkam. Cordell Klier (Kreptkrept, OF, Monstrare) oli küll tuntud juba ka varem, aga saab “Winteriga” veel mõne ordeni rinda. Teemaks on seekord digitaalne talv, rõhku pannakse kompositsioonile, minimalism jääb sellest plaadist kaugele. “Winter” on emotsionaalselt sidus, ühtlane ja külm ilma, et järgiks mingit kindlat stiili (v.a “elektrooniline muusika“). See esteetika toidab teda hästi, kõik on täpselt paigas, eriti muidugi helivalik, mis allutatakse rangeimale tsensuurile. Kõlalise ühtsuse puudumine on küll viimane asi, mille üle siin kurta saab. Ainus mure on see, et nii suur hulk teadlikult valitud steriilseid helisid võib hakata pikapeale närvidele käima. 8
Erkki Luuk
