Björki lemmikprodutsentide ajalootund.

Duo Matmosi eelmine album “A Chance to Cut Is a Chance to Cure” ajas paberi peal oksele. Arstide poegadest helipludistajad M. C. Schmidt ja Drew Daniel kasutasid sellel plastilistel operatsioonidel salaja salvestatud hääli: rasvaimu, kolba puurimist, skalpeerimist, nii edasi.

Ultramodernse kliiniku asemel oleme Matmose viiendal albumil “The Civil War” keset 19. sajandi kodusõda Ameerika Ühendriikides, mis etendatakse meie ees lahingusse marsist võidupaukudeni ja ainus vat-kus!-sämplinguallikas on jänesenaha tükk (sellega manipuleerides on valmistatud lugu “Pelt and Holler”) ja Schmidti arteris mulksuv veri (“The Struggle Against Unreality Begins”). Jah, huumorimeelt pole nad kaotanud.

Teemast johtuvalt on Matmos nüüd folktrooniline. Paiguti nugistavad nemad ja kõiksugu pillimehed – neid on “Civil Waril” harukordselt palju, hurdy gurdy’st (leierkasti ja väntoreli laadne moodustis musitseerimiseks), museaalse väärtusega süntesaatoritest õunte ja pliiatsiteni – ka kantrii ning post-rock’i meenutavatel radadel, kuid kõlab ta veelgi vanemana kui 19. sajand. Nagu oleks kusagil keset keskaega. Mõnel võimsal baroksel ballil.

Pisut pingeline, kuid jaburalt rõkkav õhustik, millega on meeliköitev aeg-ajalt enda eluruume sisustada. 8

Siim Nestor

Slow Train Soul
“Illegal Cargo”

(Playgroundmusic)

Taani ässad diivanimusa kallal.

Slow Train Soul on Taani kuningriigi oludes supergrupp – Morten Varano, 2002. aasta Grammy omanik parima tantsumuusikaplaadi kategoorias, ning Londoni elanik Lady Z, kelle elu üheks G-punktiks olnud Royal Albert Hallis toimunud Vagiina Monoloogide galakontserdi lõpuloo kirjutamine ja ettekandmine.

Aga muusika, kallid sõbrad, ei ole pelgalt faktid ja tiitlid. Muusika on midagi kirjeldamatut ja sõnulseletamatut, see on täis emotsioone, kirgi ja seksi. Eriti seksi! Eriti muusika, kus kohtuvad vana kooli funk ja moodne jazzi-beat. Paraku ei sisalda “Illegal Cargo” piisaval määral ei esimest, teist ega kolmandat, et ääretust lounge-muusika merest esile küündida. Ei arvagi, et igal pool ja alati peaks käima James Browni laadis andmine ja panemine, aga pisut mitte väga süütut flirti võiks ju aegajalt ikka ette tulla?

Tüüpiline juhtum, kui mõtlema hakata: palju head maitset, kõrget professionaalsust ja tehnilisi vidinaid, liiga vähe energiat ja südant.

Taani peekon tuntud headuses. 5

Mart Juur

Travis
“12 Memories”

(Independiente)

See plaat, mille pildid pildistas Anton Corbijn Paldiskis.

Kas keegi mäletab veel sellist brit­po­pi bändi nagu Shed Seven? Või Blue­tones? Väga vähesed. Ometi olid need omal ajal “järgmised parimad as­jad” päris mitme hittlooga. Ent praeguseks täiesti kadunud. Travis on eelmainitutega sarnane. Paar head hitti, aga läbimurdmise teel oli kogu aeg keegi parem ees. Algul Oasis, siis Strokes, mullu Coldplay. Ja “Why Does It Always Rain On Me?” ning isegi meeldejääva videoga “Sing” on nüüd veel vaid ähmased mälestused. Ja neist räägin ma sellepärast, et Travise uuest plaadist “12 Memories” pole üldse midagi kir­ju­ta­da. Kõhklevad rokkimisüritu­sed, nutused ballaadid ja kokkuvõt­tes valitsev tujutus ning resigneerumine. Aru­saamine, et võitja võtab kõik. Ning oma stiilis nr 3 või nr 4 olemine on sama hästi kui mitteolemine. Hüvasti, Travis. 3

Marek Kallin

Recycle Bin
”Incomplete Schizo­phrenia”

(Wave Records)

Eesti uue metal’i esilaev ei tee haiget.

Ansambel Recycle Bin räägib palju. Räägib palju ja valjusti, räägib rohkem iseendaga kui minuga, räägib mulle vahele, räägib minust üle... Kui ma saaksin kõnelda, siis ma muidugi ütleksin üht-teist. Ja esimene, mida ma sellelt muusikalt (või tihtipeale, mis salata, ka tema asemel) küsiksin, on distsipliin. Selle peale möirgaks kogu maailma nu-metal-kogukond küllap muidugi põlglikult naerda – nagu oleksin ma õppealajuhataja, kes peab distsipliini all silmas täpselt ühepikkusi tähti õpilaspäevikus.

Tegelikult sooviksin lihtsalt midagi sellist, mis omaenda tungidest viltu ei vaju, mis oleks tõelisest terasest, täpselt sihitud, halastamatu ja kuri ja teeks haiget. Ja tõepoolest, miks mitte ka midagi ühepikkust nonde lõtvade klišeede asemel siin? Mõned rifid, millega vaielda ei anna? Mõned meloodiad, mis veerand tundi pärast plaadi lõppu veel meelde tulevad? Metal, usun ma, on tegelikult nimelt selline koht, kus just distsipliin ja kontroll toimivadki ning mitte näiteks see, kui keegi klassis lärmab ja paberlennukeid loobib. 3

Tõnis Kahu

The Offspring
“Splinter”

(Sony)

Raadiopunkaritel on raskeks läinud.

Esimesed lood, “Neocon”, “The Noose” ja “Long Way” Home”, annavad vähemalt lootust, et Offspring on leidmas tee Andrew WK stiilis glämmroki manu. Singel “Hit That” pole ka paha, meelde tuleb Bloodhound Gang ja “Bad Touch”. Edasi läheb jamaks, ikka seesama teismelistele suunatud justkui Blink 182 suust kukkunud vabrikupunk. Aga kas praegu leidub teismelisi noorukeid, kellele Offspringi ponnistused korda lähevad? Pealekasvanud uus tattninade põlvkond eelistab vist Limp Bizkitit? Ei ole kerge olla elukutseline punkar. 3

Mart Juur

Erinevad esitajad
“Concert For George”

(WSM)

Sõbrad teevad Harrisoni mäletuseks allsta(r)bändi.

Mina ja biitlid? No ei tea. Jah, klassika, miljonid fännid ja päris mitu geniaalset poplaulu, aga see kõik juhtus kunagi ammu. Nüüd on tegemist pigem mudeliga ja müüdiga.

Kuid George Harrison polnud mõrvaohvriks langenud sotsiaalkriitiline kunstitegelane, vasakukäelisest popgeeniusest seltskonnaajakirjade ehe ega igal suvel allstar(r)s-tuuriga fänne lõbustav jobust trummar. Harrison oli midagi muud. Mitte palju, oma poplauludes jäi ta vägagi biitliks. Kuid siiski. Ma ei usu, et teiste lähemal ajal surevate klassikute (pange end valmis, inimesed, pop-ja rock-staaride vanem põlvkond on jõudnud teatud ikka) mälestuskon­tserdi loomuliku osana võiks kõlada india klassikaline muusika, nagu selle topeltalbumi esimesel plaadil.

Kui Billy Preston laulab siin plaadil “My Sweet Lordi” algust, tabavad mind külmavärinad. Tema esituse sügav keskpärasus on samas signaal sellest, et Harrisoni looming talub mida iganes. Nagu igasugune religioosne kunst. Me võime irvitada, aga midagi on siin enamat kui lihtne eskapism popmaailmast ideemaailma.

Iseasi, kuidas seda esitatakse. Hulk mind jahedaks jätvaid artiste eesotsas Jeff Lynne’i, Paul McCartney, Tom Petty ja Eric Claptoniga esitavad Harrisoni lugusid ilma liigse paatoseta, nii kuidas välja tuleb. Ja tagajärg on usutav, mitte ühemõtteliselt halav.

Ja lõppude lõpuks, kes finantseeris Monthy Pythoni hullemaid filme ja ettevõtmisi? 6

Tõnu Kaalep