Tempokas, kuid melanhoolne etnoprogepop.
Tegelikult ma ei salli sentimentaalset või liiga selgelt eri kultuuride liitmisel tekkinud etnopoppi ja ma pole põdenud siinseid õllekaid ja lüürilisi noorteseltskondi kümme aastat tagasi painanud iiri-kultust. Kuid selle bändi (varem tuntud kui Afrocelt Sound System) sulam on kuidagi armas. Siin on nii musti kui ristikheinalehelisi tantsuviise, massiivseid elektroonilisi kõlasid, vokoodreid, harfe, vilesid, kõnelevaid trumme ja eksistentsiaalset, aga samas resigneerunud kurbust, mida esindavad mõlemad juhtvokalistid Iarla O Lionaird ja N’Faly Kouyate. Lai joon, lugude pikkus ja sound’i massiivsus annavad albumile mingi progeliku (pinkfloydliku, petergabrielliku) grandioossuse.
Kümnete külaliste seas on näiteks võluv Brasiilia vokalist Nina Miranda plaadi kõige optimistlikumas loos “Nevermore”, Keenia nyatiti-legend Ayub Ogada ja minu lemmik-bassimees Jah Wobble. 7
Tõnu Kaalep
Deutsch-Amerikanische Freundschaft
“Fünfzehn Neue DAF Lieder”
(Superstar Recordings)
Elektro-minimalistide ootamatu come-back.
Ennast 80ndate algul kehtestanud Saksa homoerootiline elektroduo DAF kasutab vist juhust, et Bushi ja Schröderi vahel on asjad nii, nagu on, ja teeb iroonilise täisnime all omajagu ootamatu comeback’i. Ma ei tea, kas see kõlab tunnustavalt või ei, kuid Robert Görl ja Gabi Delgado Lopez näivad jätkavat üsna sealt, kus omal ajal pooleli jäid.
Te ju ikka teate seda küsimust: kas seks ilma armastuseta on võimalik? Õige vastus – ja nii vastab selle enamik popkultuurist, popmuusikast – oleks, et ei. Romantilistes klišeedes kuuluvad nood kaks kokku. Kusagil seal, soojas intiimsuses, peaksid hinged ja kehad üheks saama. Aga DAF vastab teisiti. Nemad on alati rääkinud seksist, millel mingit intiimsust polegi. Mis on vulgaarne nagu rivis seisva sõduri erektsioon. Avalik, justkui inspekteerimiseks välja pandud.
Kui DAF omal ajal areenilt kadus, liikusid teised duo seksuaalpoliitilisi teese mugandades mitmes erinevas suunas. 80ndate lõpu Eurobiit (Front 242 jt.) sidus seksi üldisemate arusaamadega rivikorralisest totalitarismist. Ja veelgi kurjem Ameerika industriaal-rock avastas 90ndatel, et eeskätt oleme me kõik rõveda, roostes siseeluga masinmonstrumid.
DAFi algidee oli natuke midagi muud. Muidugi oli asi võimus, allumises ja valitsemises, kuid neid ei huvitanud mitte jõud iseenesest, vaid puhas absurd selle jõu taga, puhas alasti marssimise lust ja lõbu. Seks kui sünteetilistes kostüümides kabaree. Seks kui sport, kehakultuur, gümnastika. Aga sport, kus keegi kedagi ei võida. Kus kõik jääb kogu aeg viiki. 7
Tõnis Kahu
Mull Historical Society
“Us”
(Warner)
šotimaa indie-sõdur nüüd soolona.
Colin MacIntyre tuleb meile peale, nagu taevane ühemehearmee. Viiuliorkestrid, billycorganlik-prohvetlik inin ja värgid. Vanal ajal oleks sellisel plaadil olnud raudselt silt 4AD.
Pisut vanamoodne ta ongi. Kui briti muusika oleks pubi, istuks Colin kaelakuti Badly Drawn Boyga ja vaidleks, kummal on halvemad mälestused 90ndatest. Või siis sellest, kumb on rohkem Syd Barrett. Ja muidugi püüaks Robbie Williams nendega ühele pildile jääda, kui uno.ee fotograaf tuleb.
Samal ajal tiliseb see muusika vaikselt edasi. Nagu sa tookord nii hästi ütlesid tolle Koopi tüübi kohta – maskuliinne mees lööb täiest jõust, aga välja tuleb kellukese hääl!
Vanamoodsuses polegi midagi halba. Muusika pole mingi moeasi.
Kõigest virgutus nendele ajupiirkondadele, mis tekitavad vajaduse soojätkamiseks. Ühed muusikateosed kutsuvad üles koheseks aktsiooniks ja teised soovitavad pisut järele mõelda. MHS on pigem too viimane. Pisut liiga pikk soovitus, ausalt öelda.
Mull on šoti saar Suurbritannia “nina” kohal. Selline šoti Kihnu.
Muide, viimane laul, “Us”, need neli spiritualizedlikku minutit ütlevad kõik ära. “I was us, when you were you”. Jne jne. Kurat.
Neli lugu on peidetud spetsiaalselt arvutiomanikele, aga ma tõesti veel ei viitsi vaeva näha. Lähedasena tunduvate asjade kohta pole vaja liiga vara liiga palju teada. 8
Erik Morna
Throwing Muses
“Throwing Muses”
Kristin Hersh
“The Grotto”
(4AD)
Kristin üksi ja bändiga. Ilmusid ühel ja samal päeval.
Kui keegi on tahtnud meenutada, kui head Throwing Musesi vanad plaadid tegelikult on olnud – ja seda peaks igaüks tahtma –, siis on viimastel aastatel abiks olnud Kristin Hershi soolokarjäär. Ka sellest uuest albumist on abi. Ma tõesti imetlen, kuidas “The Grotto” möbleeritud on. Klaver. Akustiline kitarr. Viiul. Ilus. Väga. Näib aga nii, et Kristin Hersh on asustanud sellise toa, mis talle juba ette liigagi mõnusaks ja mugavaks sisustatud. Ta tunneb end hästi, magab rahulikult, seal ei kummita ja ta ei jookse öösel karjudes majast välja, tekk ümber. Ma käin ja vaatan neid tundlikke unistusi väljastpoolt ja ma ei tunne end kõlvatu vuajeristina, sest Kristin Hershi uute lugude kõlas pole midagi kõlvatut. Kõik on kenas, siivsas, maitsekas, erakordsuseta tasakaalus. 7
Throwing Muses ise, trio nagu ta nüüd on, kõlab märksa imelikumalt. Algul tundub, nagu sätiks bänd end tavalisest vähemaga leppima. Toosama Hershi tasane sooloalbumgi näib esialgu õitsvam ja erksam kui too kitrarr-bass-trummid-valemiga Ameerika folk-punk-kolledži-rock. Kuid juba avaloos, pärast sirgjoonelist starti, keerab lugu end pidevatest tempomuutustest keerdu. Ja siis, kusagil plaadi keskel (“Status Quo”, “Speed Ans Sleep”), dikteerisid nad mulle oma mõtlemise rütmi juba jäägitult. Kohati furoorikas, siis pealtnäha laisk ja unine. Võib olla, et Hersh oma uuel plaadil on meeleolukas muusika. Kuid Throwing Muses on midagi enamat – ta on tujukas. 8
Tõnis Kahu
Erinevad esitajad
“Mesopotamix. From Babylon to Baghdad. Remakes &
Remixes of Iraqi classics”
(Virgin)
Kell 6 pärast sõda Bagdadis.
Siim ütles, et see ei ole hea plaat. No ma ei tea. Ilmselt on tal klubimuusika-asjatundjana õigus. Siin on natuke euroopalikku plastmassilõhna küljes küll.
Aga teisalt allub araabia (pop)muusika moodsatele miksimistele juba oma iseärasuste (ärge küsige, milliste) tõttu paremini, enamik siin kõlavatest meile igaveseks tundmatute staaride hittidest on ka värskendatud kujul loomulikud, loomulikumad kui näiteks Elvise remiksid. Ma kujutan täiesti ette muusikat, mis jõuab sellise tagajärjeni loomuliku arengu tagajärjel. Kas peab alati rääkima mingist autentsusest? Kas sämplimine ei ole moodsa rahvamuusika osa?
Ma arvan, et midagi niisugust võiks kõlada Bagdadi kohalikest FM-jaamadest vaheldumisi okupatsioonivõimude käsklustega. 6
Tõnu Kaalep
Paul McCartney
“Back In The World”
(Capitol)
Sir Paul hullutas ameeriklasi!
Jumal teab, mitmes kontsertalbum see Paulil juba on, aga tegelikult pole vahet – kui oled kuulnud ühte, oled kuulnud kõiki. Need rüütel Pauli show’d kulgevad ikka sama mustri järgi: biitlite hitid, soolohitid pluss paar uuemat lugu. Juba kuulen porinat, et misjaoks seda tarvis oli: kas vana mees ei märka siis rahus kodus istuda, kui midagi uut öelda ei ole? Aga eks ütleb laulusalmgi, et vanu laule hea on laulda... ja need teised sõnad! Pealegi oli mullune Ameerika ringreis Paulil esimest korda üle paljude aastate ilma Lindata pikemaks ajaks toast välja saada. Ja ennäe – britpopi vanaisa möllab siin õige lustlikult – justkui Arnold Rüütel, kel on õnnestunud korraks Tarmo Männi käest plehku panna: huilgab, kilkab ja rokib. Iseasi, kaua sihuke poissmehepõli muidugi kestab, kuuldavasti üritab leedi Heather vanamehele jälle päitseid pähe ajada, ei no siis on lõbu läbi muidugi. 6
Mart Juur
Hot Hot Heat
“Make Up The Breakdown”
(Sub Pop)
Lõbus ja energiline hop-rock.
Ameerikal on nüüd oma Claire’s Birthday. Pärit maalt, s.t siis Kanadast.
Steve Bays huilgab küll nagu noor Robert Smith ja annab klahvidele sama vähe armu kui Ben Folds, aga nood kaks diktaatorit pole kunagi olnud nii otsekohesed, nii pretensioonitud ja nii rokkivad.
Krooniline küünik mängib kaks esimest, pööraselt haaravat lugu kaasa, patsutab sületrummi, vehib peaga, oodates, millal siis jamaks läheb.
Tulevase tantsuklubide hiti “Talk To Me, Dance With Me” ajal (lugu 8) hakkab hoopis paremaks minema. Ja siis murrab sisse “Save Us S.O.S.” ja küünik ei mõtle enam. Hetk hiljem saab plaat otsa. Hot Hot Heat elab nii, nagu oleks iga järgmine sekund nende viimane. Siin ei ole mõtteid pensioniosakutest.
Linkin Parki tähelendu saatis kõlakas, et nad on kokku pandud Backstreet Boysi mänedžeri poolt. Strokes olla väidetavalt modelliagentuuri kõrvalprojekt. Ja algupoole Ash ja Supergrass, nemad olevat võimelised nii häid meloodilisi elektrisurakaid tekitama ainult oma kogenematusest!
Hot Hot Heati puhul on mul kõik need kolm kahtlust korraga. Nii täiuslik ei saa olla. 10
Erik Morna
Meat Loaf
“Heaven Can Wait: The Best Of”
(EMI)
Paksuke taevast või paksuke põrgust?
Meat Loafi nime all tuntud tegelase elukäik pakub hingepidet kõigile paksukestele, kuna tõestab, et ka ülekaaluline valge mees võib showbisnises karjääri teha. Hullematel aegadel kaalunud ta 130 kilo, kuid nagu osundab Valter Ojakäär raamatus “Popmuusikast”, olnud seejuures laval kuni kukerpallitamiseni liikuv. Rekordi püstitas 1977. aasta melodramaatiline debüüt “Bat Out Of Hell”, mis püsis briti edetabelis koguni viis aastat. Tõnu Pedaru tuletab seda plaati eravestlustes mõnigi kord hea sõnaga meelde. Ja üheksakümnendate alguses elanud inimeste ajudesse on söövitatud meloodia “I Would Do Anything for Love (But I Won’t Do That)”, mis originaalversioonis kujutab enesest lihamäe comeback-albumi “Bat Out Of Hell II: Back Into Hell” gigantset, 12 minutit kestvat ava-aariat.
Käesolev kogumik ei sisalda sugugi mitte kõiki Meat Loafi parimaid esitusi. Mõned suurimad hitid on veidral kombel sootuks välja jäänud. Aga õrnahingelise pükniku stiihiast saab aimu küll. Kui tuua võrdlus päevakangelasele südamelähedasest kulinaariavallast, siis maitseb Meat Loafi pomprock justkui Bruce Springsteeni munadest ja Queeni suhkrust valmistatud koogelmoogel. Öäk, nämm. 5
Mart Juur
“Weird Al” Yankovic
“Poodle Hat”
(Volcano)
Huumor-kaverid, here we go!
Kui enamiku artistide puhul tahaks küsida, kus nad neid lugusid keedavad, milles marineerivad, siis Yankovici inspiratsioonilätted on tuntud hitid. Võib öelda, et sa pole keegi, kuni sind pole parodeerinud Imelik Al.
(Nalja)mehe 20. plaadistamisaastat tähistavale LP-le on stilist leidnud järgmised asjad:
Pearätt, 130.-, Eminemi mööblipoest (“Couch Potato”).
Valge maika, 270.-, Avril Lavigne’i buduaarist (“A Complicated Song”).
Põseplaaster, 5.-, Nelly apteegist (“Trash Day”).
Tanksaapad, 990.-, ja khakipüksid, 400.-, Rage Against The Machine’i, Papa Roachi jt nimelistest sõjaväeladudest (tavapärane polkapopurrii “Angry White Boy Polka”).
Sõrmus, panditud Ben Foldsiga kahe peale (“Why Does This Always Happen to Me”).
Keevitajaprillid, artisti enda omad (“Hardware Store” jt).
Põhimõtteliselt peaks nagu olema lihtne “töö”, või kuidas? Ega neile põhjadele uute andekate sõnade mõtlemine nii kerge polegi, aga ikkagi on raske leida lugu, mis oleks naljakas ka teisel korral. “Fat” (cover Michael Jacksoni “Bad’ist”) on üks väheseid asju, mis ajahambale vastu pidanud.
Muide, kõik on ju tema “riiete”, prillide ja pikkade juustega harjunud, eks? Kui näete kodukalt, kui ilus mees Imelik tegelikult on, võib ta teile enam mitte meeldida. 2
Märt Milter
