Plaadid
Neil Young
”Are You Passionate?”
STRONG>
(Reprise)
Neil Young on 56, kuid ta paistab, kõlab,
kostab veel hoopis vanem. Ta ei tee enam parimaid Neil Youngi plaate, kuid seda
häält ja seda kitarritämbrit ära tundes peaksime ehk siiski olema kuidagi
tavalisest tasasemad ja tähelepanelikumad. Äkki õpiksime lihtsalt sellest, et
juhtume seal juures olema.
Uus plaat kannab enesega kaasas 60ndate souli
sümboolikat. Kannab sel moel, et plaadi lõpuks on see sümboolika kuidagi
tolmusem ja räsitum kui algul. Young võib ehk isegi laulda tõest ja tähendusest
vanades asjades, kuid too mineviku maneer pole talle miski Suur Inspiraator.
See on sedamoodi soul, mis lihtsalt hakkab külge ja lohiseb kaasa, mis hakkab
välja paistma siis, kui kõik muu sealt ümbert ära kulub. “Are You Passionate?”
ei ole selline äkiline vormitõus nagu Dylani hiljutine “”Love and Theft””, kus
pealtnäha sekundaarne materjal lubas ennast erksaks mängida. Young ei mängi
kusagil midagi. Teda juhib pigem mingi needus – kohustus Sisyphosena laulda oma
vana lugu.
Oma vana ja head lugu, miks mitte. Mõnel hetkel (nimilaul,
“Goin’ Home”, “She’s A Healer”) piisavalt head, et kesta kui kõrghetk sellisel
madala profiiliga plaadil. 7
TÕNIS KAHU
Iron Maiden
“Rock In Rio”
STRONG>
(EMI)
Koomiline ja sentimentaalne on see vana briti
hevi muidugi, aga mõõdukas kogus Iron Maidenit ei tee paha, vahelduseks
kalorivaesele nu-metal’ile.
“New Brave Worldi” turnee läbis Tallinnatki.
Kontsert Brasiilias, niipalju kui selle kaksikalbumi põhjal võib otsustada,
läks 2001. aasta jaanuaris täiega korda. Kõik, kes räägivad kaheksakümnendadest
kui pööraste soengute, sensibiilse moe ja elektropopi ajastust, on kergelt
ebaadekvaatsed. See oli ju ka Iron Maideni aeg. Raadios loeti ette katkendeid
Bruce Dickinsoni romaanist ja soovisaadetes kõlas “The Number Of The Beast”.
Siiamaani leidub inimesi, kes käivad ringi Iron Maideni T-särkides. Mida
kaugemale Tallinnast, seda rohkem neid on. Näiteks Kambjas müüsid lätlased neid
eelmisel suvel 50 krooni tükk ja ostjaid jätkus. 8
MART JUUR
Erinevad esitajad
“Funked! vol
1 ’70-‘73”
“Funked! vol 2 ’73-‘77”
“Funked! vol 3 ’77-‘80”
STRONG>
(Universal)
Kuidas hinnata CD-kõrvetamise ajastul
kolme erinevat plaadikest, kus funk’i kümnendist 70? On see, nagu öeldakse,
essentsiaalne? Nääh, nagu ikka, 70ndate funk’i – ja mis tahes teise žanri –
dekaadi põhiolemuse kokkuvõtuks kulub vähemalt 25kettaline CD-box (midagi
sellist kuskil isegi ilmus, kui mu mälu…). See on põgus esimese kursuse
materjal “Sissejuhatus (70ndate) funk-muusikasse”, mis kõlab sellegipoolest
hästi.
Mis neil peal? Ohtralt vana meinstriimi endastmõistetavaid: James
Browne, Marvineid ja Barrysid, Kool & The Gange ja The Temptationseid,
Cameo’id ja Gap Bande, ridamisi selle aja r’n’b-tabeli number üks lugusid. Kuid
mentalim materjal on sama tabeli tagumisse ossa jäänud: Bobby Byrd (vol 1), The
Jackson Sistersi kadunud klassik “I Believe In Miracles” (vol 2), Creative
Source’i 11-minutiline “Who Is He And What Is He To You” (vol 2) ja Roy Ayersi
“Love Will Bring Us Back Together”. Jube hea.
Mida siis ikkagi öelda? See
muusika on nii või teisiti just-öeldult jube hea, osa 2 mu lemmik, kuid 70ndate
funk on jube 90ndate värk. Eks. Sooviks juba 80ndate klubi-funk’i pakendeid; ei
jaksa ja pole aega maha-laadimise ja kõrvetamisega tegeleda nii palju. 8/9/8
