plaadid

Yeah Yeah Yeahs
“Fever To Tell”
(Dress Up / Universal)

Uus punk-garage staar. Kust mujalt kui New Yorgist.

Mitte asjata haibitud New Yorgi uute underground-rock-bandede (muuhulgas The Strokes, Interpol, Hot Hot Heat) invasioon jätkub väga tõsiseltvõetava trioga, kelle mikrinaine suudab jätta ülisügava mulje. Hardware on vat et klassikaks saanud garage-rock instrumenaa­rium. Basskitarri ei kasutata, trummid on minimalistlikud, kitarri juhib kuratlikult surisev pedaal. White Stripesiga võrreldes puuduvad ­bluusi- ja kantrimotiivid, ehitis raja­neb õilsal punk-rock-vundamendil. Lood on lühidad, vaoshoitud energia vaheldub meeletuseni minevate emotsioonipursetena nii muusikas kui laulus. Fragmenditi tundub, et lauljanna on teadvuse kaotamise äärel.

Vokalist ongi selle bändi võti. Am­mu pole kuulnud nii täiuslikku rock-femiini, kui seda on – ja jätke nüüd see nimi meelde – Karen O. Tema hääles ja maneeris koonduvad unikaalses sünergias fuuria ja mesi, sapp ja sarkasm. Pööraselt ekstravagantne ja isikupärane Ka­ren O on kui gängbängitud Polly Har­vey ja intelligentne Courtney Love. Ühtlasi näen temas Patti Smithi, Chrissie Hynde, Siouxie Siouxi ja veel mitut nais-rock-persooni.

Olen kuulanud aktiivselt muu­si­kat 30 aastat, ütlen väga harva, et sel ja sel artisti on jube kõva tulevik. Karen O omanduses on kummalised võimed. Ilmselt ta kasutab neid ka, kas selle bändiga või hiljem. Aga praegu kuulake tema Jahh Jahh Jahhide debüütalbumit “Fever To Tell” ja saage aru, mida silmas pean.9

KOIT RAUDSEPP

Placebo
“Sleeping With Ghosts”
(Virgin)

Tossav britpopihunnik.

Praegu tuli meelde, et lendurite kõnepruugis on termin “tagasipöördumise punkt”, mis tähendab kohta, kust lennuk võib oma kütusega veel tagasi baasi jõuda. Placebo kohta võiks öelda, et “Black Market Music” oli nende point of no return ja “Sleeping With Ghosts” on hädamaandumine. Kunagi ülehelikiirusel vuhise­nud vahvast glam-punk tüüpi tiibraketist on saa­nud tossav britpopihunnik, kõik kohad on koledat indie-haisu ja trip-hopiloike täis. Ellujää­nud komberdavad oimetult süntesaatorirusude va­hel, Brian Molko kunagi davidbowie’likult sätendav meik on lootusetult laiali, kui ta oma suu lahti teeb, kostab sealt vaid õudset björklikku ulgumist.

Saabub öö, taevasse kerkib kuu ning valab metsikud künkad üle tontliku valgusega. 5

MART JUUR

Sixpence None The Richer
“Divine Discontent”
(Reprise)

Neist on saanud nüüd kahehitiime. Uskumatu.

Siuke eeterlik, otsekui feminismi­eel­sest ajastust pärinev neiuhääl peaks kuuluma inglile, kes sind pa­radiisis tervitab. Aga vaevalt sa p­ärast oma patust ja jumalavallatut elu taevasse pääsed. Muidugi võib nii laulda ka naabritüdruk – see­sama, kellega sa mõnikord liftis või postkastide juures kohtud –, kuid seegi on vähetõenäoline. Ei usu, et keegi Corrsi plikadest sinu trepikojas elab.

Eksisid need, kes paar aastat ta­gasi arvasid, et Sixpence None The Richer on järjekordne ühehitibänd. Nüüd tuleb välja, et tegemist on lausa kahehitibändiga! “Kiss Me” on saanud paarilise, kaveri kolmehiti­bändi Crowded House loost “Don’t Dream It’s Over”. Ja neid laule, mis tahavad meeldida sinu raadiole, leidub plaadil veelgi, “Breathe Your Name” ning “Tonight” näiteks.

Jah, Leigh Nash laulab tõesti kenasti. Erinevalt nii mõnestki naisvokalistiga kitarribändist tundub, et bändimeestel pole tema üle erilisi õigusi. Nii et kui see plika peaks ju­huslikult siiski sinu majas elama, võid ta julgesti kohvikusse või kinno kutsuda, kartmata, et saad armuka­deda trummari või kitarristi käest peksa. Aga tema muusika mängi­mi­ne jäta parem raadioonude hooleks, küll nemad juba teavad, mis sinu raadio jaoks parim on. 5

MART JUUR

Martin L. Gore
“Counterfeit2”
(Mute)

Miks ta seda teeb?

Okei, cover’ikogumiku väljaandmisel võib olla ka muid põhjusi kui ideede puudus. Ka soov oma iidoleid austada võib täitsa tõsiselt mõjuda. Heade staaride iidolid on reeglina eriti head; kui palju on juba näiteks Bowie’t tehtud? Vahel võib selline kummardus ka kummardatavat aidata, nagu juhtus näiteks Sugar Ray (abitult?) originaalilähedase versiooniga Brian Eno ja John Cale’i loost “Spinning Away”.

Ka Depeche Mode’i aju Martin L. Gore’i sooloalbum teeb kummarduse Enole, valides Bowie, Iggy Popi, David Essexi, Nico, Velvet Undergroundi, Kurt Weilli (!) ja Nick Cave’i kõrvale Eno/Moebiuse/Roedeliuse ambient-hümni “By This River”. Ja tagajärg on ilus ja pea originaalilähedane.

Muidu teeb Gore millest iganes Depeche Mode’i loo. Selles osavuses on tema tugevus, aga ka nõrkus.

Kogu küsimus on, mis on selle jauramise mõte peale DM fännide rahulda­mise. Eneseteostus muidugi ka ja rahateenimine, aga siiski? Mina ei tea.  4

TÕNU KAALEP

MJ Cole
“Cut to the Chase”
(Talkin’ Loud / Universal)

Tartuski-käinud 2-step-isanda kauaoodatud teine album.

MJ Cole’i iga singel on oodatud sünd­­mus. Aga siin on UKG tipptegija esimene pikk plate pärast kolm aastat tagasi ilmunud säravat debüüti. Aeg on läinud, maitse on muutunud, kuid Matt Coleman üllatab jälle. See­kord on ta teinud urban-albumi. Omal moel. Avalaulus “Perfect Pitch” an­nab elegantse soulvokaaliga suuna kätte üks ja ainus Jill Scott. Kon­ku­rent­sitult parim nais-R&B pala. Nõndanimetatud feature-vokalistid ongi nende 14 loo jõud. Ma’i tea, kes on Vula, aga ta on soe ja hooliv. Kui­gi, jah, liiga moosise põhjaga on tema esitatud “Wondering Why”. Bri­ti undergroundsoul’i väärthääl Shaun Escoffery hiilgab tavapäraselt aeg­la­selt voolavas “Nice & Slow’s”. Kau­nis. Lisaks laulavad siin veel souli Niara Scarlett (tema “Honesty” on klassikaline retrosoul ja klassikaliselt mõnus) ning Felon (see naine on pisut igavam).

Niipalju praegu soft’i poole pealt, sest oodatult saab UKG-pidudel hüppaja oma mehelikud laksud siit sa­mu­ti kätte. Kui teile meeldib hullu energiaga ragga-2step, siis siin on kaks perfektset pommi kahes eri­ne­vas fassongis. “Mad Man” esindab hardcore-koolkonda, mikri taga ge­niaalne king­stonlane Elephant Man, taustaks terav latiinobreikbiit. “Ruff Like Me” lainetab suitsusemas roots-meeleolus, reggae-power’i eest hoolitsevad Courtney Melody ja Rodney P. 7

KOIT RAUDSEPP

Toktok Vs. Soffy O.
“Toktok vs. Soffy O.”
(Eastwest)

šikkmodernid 80ndate sündisaundid. Oh jaa!

Toktok on kaks elektroonikaga mängivat meest ja naissoost Soffy O. laulab. Ideelt – ja ma tean, et see kõlab paberil huvitavalt – on see Saksa visioon 80ndate alguse süntesaatoripopist. Aga ausalt, kui kõrvu uskuda, näib, et isegi ettekujutus digitaalsest Yazoost sisaldab rohkem intriigi. Mi­nu jaoks parimad lood siit on enamal-vähemal määral instrumentaal­sed – “Sixpack”, “One Of These Places”. Vaevalt et vihjamisigi pop, rohkem na­gu väikeste teravmeelsete eskiiside moodi. Muidu kogu elektroonika kius­te paraku lihtsalt kahvatu neljanda põlvkonna indie, tulvil usku, et õige riist- ja tarkvara annavad summaks mingi tegusa alkeemilise pop-valemi. Uurige lugu “Missy Queen’s Gonna Die”, kuulake neid New Orderilt laenatud biite. Ma olen iga kell sünteetiliste helide poolt, seda muidugi. Kuid kogu see ilmavaade on liiga neutraliseeritud ja liiga kalorivaba.

Dieet- Human League. Vaevalt et rohkemat. 5

TÕNIS KAHU

W.I.T.
“Whatever It Takes”
(Mogul Electro)

Päriselt seksikad electroclash-nõiad.

Minu boreaalsesse kõrva kostavad oma diibid, saint-etienne’ilikud unel­ma­popi maatriksis kombinatsioonid, mille saatel NYCis transvestiidid tant­­supõrandale suud liigutama torma­vad.

80ndate alguse elektrooniliste new-wave-helide ja sündipopi nostalgiavaba libaelu jätkub 808 rüt­mi­bok­si saatel koos postmodernse identiteedikriisi ja teatraalselt seksikate performantsitega. Elect­ro­cla­shi ristiisa Larry Dee on valmistanud oma stsiini pin-upid: kolmik What­ever It Takes on nauditav näi­de unel­mapopist, asja magusaks ei tee aga see beibed ja kitš, vaid ni­hi­listlik art-school background. Ühe kol­mest witust, Christine Doza po­pi­eelsesse elusse kuulub ka kres­tomaatiline es­see üleskasvamisest kolmanda põlv­konna feministina. Konstruktiivne kontseptuaalsus pole vähetähtis ka teiste electroclas-herode puhul.

Kogu bänd oma nimega on si­hilik pastišš girl-group’ide klišee­de ar­vel, kelle puhul on muusika sama olu­line kui intellektuaalselt traageldatud glamuur, attitude ja gender politics.

Mõnedes võrgu muusikaent­süklo­­peediates saab “lugeja” artiklisse lisa­da väikese maitseka valiku hulgast vastavat artisti iseloomustavaid naiivsevõitu epiteete: light, cheerful, sweet... Ma ei kujuta ette, mis kate­goo­riaid kas või sellesama W.I.T.i jaoks kunagi kasutusse peaks võetama, kui­võrd siin on ainult vihjed es­tee­tikale, struktuuri osad muutuvad mikrota­san­diteks ja “elanikel” pole oma “ko­du” struktuurist jälle vähimatki aimu.

Muu hulgas on käesolevat al­bu­mit juba ka electroclash’i kui haipnähtuse luigelauluks peetud. 7

KIWA

The Fugees
“Greatest Hits”
(Columbia)

Kaks plaaditäit soulful-räpi staaride pärandit.

Oli 90ndate keskpaigas selline plaat nagu “The Score”, mida MTVst saa­dud impulsi ajel ostsid miljonid. Ge­to­proletariaadi meelelahutuse buum jõudis peagi Eestisse, hip-hop hak­kas mütsuma vanades Opelites ja For­dides, millega maanoored lau­päe­vaõhtuti alevites viina joomas käivad. Kuid järge bestsellerile ei tul­nud, “The Score” jäi The Fugeesi viimaseks albumiks, õige pea alus­ta­sid Lauryn Hill ning Wycleaf Jean oma soolokarjääri. Ja jumal nendega!

Mulle ei meeldi rääkida muu­si­kast arvude keeles, aga The Fugee­si puhul polegi peale edetabelikohtade ja müüginumbrite millestki kõnelda. Arvud olid neil muljetavaldavad, kuid kaksikalbumina välja an­tud “Grea­test Hits” on ilmne üle­pingu­tus, mis haiseb rahasaamislootuse järele. “The Score” on siin esindatud seitsme, “Blunted on Rea­lity” kahe looga, lisaks Hilli “Swee­test Thing”. Kõik muu – kont­sertsalvestised, remiksid – on lihtsameelsete fännide hullutamiseks mõeldud ballast.

Siuke värk, nagu kohtaksid alla­käinud tuttavat, kes üritab vanade aegade nimel väikest laentsi teha. 4

MART JUUR

Holger Czukay & U-She
“The New Millennium”
B>(Fünfundvierzig)

Mida vanemaks, seda lõbusamaks.

Rivistan omadussõnu, et saksa klassiku uudisalbumit kirjeldada. Niisiis, see on pulseeriv, põhikonstruktsioo­nides vägivaldselt monotoon­ne, pea­lispinnas vabameelne; kiire, mõtte­pau­sideta, süstemaatiliselt kaootiline, aga samas kindla kujuga; maniakaalne, elektrooniline, mui­nas­ju­tu­line, vastuvaidlemist mittesalliv; män­guline, kuid mänguplaan on Czukay transistorraadio patarei­sahtlis peidus. Lihtne on selle muu­sika taustaks kujutada stroboskoopide säh­vi­mist ja laserikiiri laes. Kui on ka kõhklusi, siis sõidetakse neist enesekindlalt üle; või eksponeeritakse neid kogu keerukuses. Eks­tsentriline sämplimine ja klassiku abikaasa, vo­kalist U-She Nico-poos on alles, nen­de taustas on aga üha suurem osa saksa techno’l, kliðeelikkust kartmata. Nimilugu on aga hoopis hea sündi­pop!

Niisuguse kingituse tegi siis vana hea Holger endale 65. sünni­päevaks. 8

TÕNU KAALEP