plaadid

Mark Ronson
“Here Comes The Fuzz”
(WEA)

Rokkivast perest rikas ja andekas produtsendipoiss.

Hip-hop-muusika sündis agulitänaval ja, enne kui tööstus taha tuli, levis tänavaid pidi. Ka tänapäeva räppi nimetatakse tihti getomuusikaks. Peamiselt põhjusel, et tegelinskid on suht närustes slummides üles kasvanud ja armastavad ka omi kogemusi ja maailmavaadet plaadile jutustada. Järgneva albumi näol on aga tegemist täiesti teistsuguse tausta ja ideoloogiaga noormehega, kelle staatus on privilegeeritud valge USA kõrgklass.

Mark Ronson sündis, kuldlusikas suus. Tema nüüdseks lahkunud isa Mick Ronson oli kauaaegne David Bowie kitarrist ja paljude tuntud Bowie-palade kaasautor. Väike Mark ja Sean “Johnipoeg” Lennon hängisid tihti koos Bowie’ga. Tema ema oli laia joonega rock-staari naine, kelle tegemised kajastusid tabloidides sama tihti kui Rod Stewarti blondiinid. See pole veel kõik, Marki kasuisa on Mick Jones, soft-rock-ansambli Foreigner liige. Mark on kihlatud Quincy Jonesi tütrega ja on Tommy Hilfigeri modell ...

... ja on suurepärane DJ ja tasemel produtsent. Tema kaasakiskuvat turntablismi kuuleme mehe debüütalbumil, kus peal funk, disco, dancehall ja rock on kokku mässitud lustakaks peomölluks. Ei, ise ta häält ei tee. Tema on mees lava tagaliinilt – plaatide paigutaja, sound’ide sättija, DJ. Mikri taha on kogunenud üsna põnev seltskond. Ilmselt oma kuulsuse tipul olev Sean Paul, ööbikuhäälne souljanna Tweet, Outkasti matkiv Nappy Roots, jõhkralt uljas M.O.P. ning underground-hip-hopi kroonid Q-Tip ja Mos Def. Parim rada on “Ooh Wee”. Hoogne ja lustlik heiatus, mille kreemiks on vastupandamatu sämpling laulu “Sunny” Boney M-i disco-versioonist.

Märgid näitavad, et isa jälgedes sammuvast Ronsonist saab täht. Kuid ärge kutsuge teda uueks Eminemiks. Ega Chalice’i ka! 8

Koit Raudsepp

The Jimi Hendrix Experience
“Live At Berkeley”
(Experience Hendrix)

Kontsert mais, 1970.

Nagu nad tavaliselt ütlevad – järjekordne “kauaoodatud“ Hendrixi-plaat. Mitte et teab kui paljud teda eriti oleksid oodanud, seda vähem kaua oodanud. See siin on lihtsalt üks tema viimaseid kontserte enam-vähem algusest lõpuni. Aga see ülbevõitu jutt ei tähenda, et teil oleks voli ilmuda, käsi pikal, mu ukse taha. Seda plaati te ei saa. Kas või juba seetõttu, et lõpueelne Hendrix meeldib mulle. Ja seegi plaat pole mind veel kaugeltki ära tüüdanud.

Nad dokumenteerivad teda nii, nagu tavaliselt džässmuusikute karjääre üles tähendatakse. Me saame võrrelda, finesside põhjal järeldusi teha. Veel kolmandiku jagu sajanditki pärast tema surma pole pilt Hendrixist valmis, vaid vajab ja vajab poleerimist, üle värvimist. Ja vahest ongi nii, et tema muusika just neil hilistel salvestustel sarnaneb vaimus pigem Coltrane’i ja Miles Davisega ning hoopis sellega, mida vanasti hard rock’iks nimetati. Esimese tõeliselt reljeefse näitena esitleb toda psühhedeelset astraaldžässi siin “Hey Baby (New Rising Sun)“, seejärel tulevad mitmed teised koos trumpide trioga (“Star Spangled Banner“, “Purple Haze“, “Voodoo Child (Slight Return)“) päris lõpus. 8

Tõnis Kahu

Karl Bartos
“Communication”
(Home/Sony Music)

Ekskraftwerklase neworderlikud soolonumbrid.

Karl Bartos oli vist see mees, kellel viskas mõneteist Kraftwerkis veedetud aasta järel üle kolleegide liialdamine jalgrattaspordiga (vaata ka Kraftwerki tänavust albumit “Tour de France Soundtracks”). Veel näib, et tema soontes voolab rohkem popmuusikat. Esimene oma nime all tehtud sooloplaat kõlab nagu Kraftwerki ja New Orderi koostööprojekt. Õigupoolest on selline projekt Bartose ja Bernard Sumneri poolt (kolmandaks Johnny Marr) Electronicu teise albumi kujul juba olemas. Kuid praegu ei laula Sumner, Bartosel on lihtsalt selline hääl, kui ta ei viitsi vokoodrit käima panna.

Kõige kommertslikumat lugu “15 Minutes of Fame” kuulates küsis üks sõber, mis ajast ma Modern Talkingut kuulan. Ilmselt on Bartose hoogsates, elektri jõul töötavates viisikestes midagi möödapääsmatult saksalikku. 6

Tõnu Kaalep

Animal Collective
“Spirit They’re Gone, Spirit They’ve Vanished / Danse Manatee”
(Fat Cat Records)

Absurdiballaadid ja müramosaiigid.

New York, kus Animal Collective (Avey Tare, Panda Bear, Geologist ja Deaken erinevates kombinatsioonides) tegutseb, tundub pärast pikemat mõõnaperioodi taas pakatavat värsketest hoovustest. Pole ime, et Inglise leibel, uue muusika eksperdistaatusega Fat Cat Records, on võt­nud eesmärgiks laiemalt propageerida kahte ansambli paari aasta tagust, seni ainult vastavates ringkondades levinud meistriteost koondava duubel CD kaudu. Animal Collective on lihtsalt ehmatavalt hea. Ansambli muusikat võib mingit pidi seostada nüüdisaegse psühhedeelialainega, aga arvestades siin kõlavate dimensioonide rohkust oleks tegemist piirava mää­ratlusega (nagu ikka tõeliselt hea­­de asjade puhul). Omanäolist improvisatsioonilise ja komponeeritud lähenemise vahepealset käekirja on AC sõpruskond arendanud küm­mekond aastat ja jõudnud täiesti oota­matute tulemusteni. Sellist pop­muusikat, nagu sisaldab “Spirit They’re
Gone…”, pole keegi varem teinud.

Hulluksajavalt kirglikud, aga üsna intelligentsel moel, romantiliselt kõlavad absurdiballaadid vaheldumas hoogsate meeleolude ja müramosaiikidega. Moodustub ülimalt nüansirohke tervik, kummaline segu kämbist ja siirusest ühtaegu. Albumi teine pool “Danse Manatee” on veelgi vabam ja väga särav ja elav, aga seda pigem introvertses võtmes, anarhistlikult struktureeritult ja lummavalt; siin-seal mingeid sümboolseid tasandeid avavad vokaalikatkendid – siin püütakse justkui edasi anda midagi väljendamatut ruudus. Igatahes on õnnestunud piire üsna vaba käega kaugele eemale nihutada. 10

Aivar Tõnso