Umblu Records presents
“Back In The ESSR From the archives of Eesti Raadio 1966–1982”
(Umblu)

Kogum n-eestiaegset diskofunki. Tegelikult ka.

Puhas juhus, et teatris mängitakse “Helesinist vagunit” ja plaadimängijasse maandus albumitäis autentset Eesti NSV popmuusikat. Põhjuse mineviku üle mõtiskleda annab see fakt ikkagi.

Nõutuks tegi, kui sattusin hiljuti lugema kellegi väliseestlase juttu, kui kurb ja tühi olnud Nõukogude Eestis kasvanud inimeste lapsepõlv. Kuidas nii? Kõik oli ju olemas. Näts, Eskimo jäätis, pepsikoola ja kommid olid müügil, kinos jooksid India ja Saksa DV filmid, välismaa kilekotte, plaate ja teksaseid võis osta Toomas Savi käest, igas korralikus kodus leidusid raamatusarjad “Seiklusjutte maalt ja merelt”  ja “Suuri sõnameistreid” ning Tallinna raadiost kuulis aeg-ajalt päris normaalset musooni. Tahaks teada, mille poolest väliseestlaste võsukeste elu erilisem oli? Koomikuid nagu Breþnev või Vaino nemad igatahes televiisorist näha ei saanud.

Aga nüüd Umblu-meeste uuest plaadist. Saaremetsa ekspeditsioon Eesti Raadio fonoteeki on kandnud huvitavaid ja haruldasi vilju. Anu Antoni “Kosmos Maa”, Vitamiini “Sein on ees” ja “Hoiatus”, Väntoreli “Julgus” ja “Inimesed vaatavad merele”, Els Himma “Kesköö” ja “Mis värvi on armastus”, Uno Loobi “Tänane päev”, Olli Ahvenlahti ja Eesti Raadio orkestri “Pirita”, Uue Generatsiooni “Juhuslik tutvus”, Jaak Joala “Miss Varietee”, Virmaliste “Millal suudan ma”, Nemo “Vihmatants” ja Rein Tuusi “Päikese­paistelisel päeval”. Välja arvatud “Kosmos Maa”, polnud need lood tiraþeeritud helikandjatel varem kättesaadavad. Nii ei pruugi noorem rahvas teadagi, et näiteks ansambel Vitamiin suutis Raul Sepperi aegadel väga vihase vaibi üles võtta. Või et Els Himma on meie esimene diskokuninganna.

Selge, et tänapäevaselt kõlav kogumik jätab tollest ajast natuke liiga gruuvi ja päikeselise mulje. No nii funky see Eesti NSV nüüd ka polnud. Nagu ma ütlesin, Tallinna raadiost kuulis normaalset musooni ainult aeg-ajalt. Aga või sa seda tänapäeval raadiost rohkem kuuled? Pigem ikka vähem. 10

MART JUUR

Stylophonic
“Man Music Technology”
(Prolifica/EMI)

Italiaano seob tantsustiile.

Stylophonicu taha varjab end Stefano Fontana nimeline itaallane. Väidetavalt kolm aastat nikerdamist nõudnud debüüdikas on täiesti arvestatav saavutus, mis astub isegi Daft Punkile kandadele. Mees seob erinevad dance-stiilid kokku erksaks pudinguks. Nimelt seob, mitte ei sega. Seetõttu tekib meeldiv eklektika, mida hea kuulata näituseks autoga tihedas linnaliikluses, kus iga ristmik tekitab samuti uue olukorra.

Avarada “Vinylstyloz” jätab mulje, justkui Pink Floyd mängiks disco-house’i. Parim instrumentaal. “Way Of Life” on lõbus hip-house. Etem kui Will Smithi “Miami”. “It’s The Old School With The New School” väänab “happemasinast” välja kaunid keemilised biidid. Inim-muusika tehnoloogia. Ðefim lauluga 4/4-astumisega pala on “Bizarre Mind”. Sugestiivne vokaal, efektsed rõhuasetused ja värvikad sound’id. Meeldejääv. Toredale reisile paneb punkti imekaunis ja mõnuaeglane “If Everybody In the World Loved Everybody In The World”. Lahedalt kabareelik meesvokaal ja unistav sisu. 7

KOIT RAUDSEPP

Otto Von Schirach
“Chopped Zombie Fungus”
(Schematic)

Digitaalhullumeelsus. Isegi mõned meloodiad!

Album sisaldab kolm viimase aasta jooksul avaldatud EPd “Boombonic Plague”, “Pelican Moondance” ja “Earjuice Synthesis”.

Tegemist on päikesepaistelise Florida öisema ja tumedama poolusega, kuhu programmeerimiskunsti ja digitaaltehnikat ideaalilähedaselt valdav Otto von Schirach koos Richard Devine’i ja teiste Schematicu hõimukaaslastega kuulub. See tähelepanuväärne heliteos pole mõeldud hellitatud kõrvadele. Kuulamistreeninguid tasuks kindlasti mujalt alustada, vaatamata sellele, et peale digitaalse müra ja ragina leidub siin erinevalt mehe varasemast loomingust võrdlemisi palju inimlikumaid helindeid – mõned meloodiad ja vokaalikatkendid.

Üllatab flirt piirkonna firmasaundi – miami bassiga, õnneks siiski küllaltki iroonilises võtmes. Selle stiili tavaline ikonoloogia – ülivõimsad autostereod ja paljad naised – ulatub siia ainult väga kaudselt. Aga isegi Florida öös on asju ja loodetavasti järgmine von Schirachi album ei lõhu senist harmoonilist balanssi selle tumeda otsiva ja päikesepaistelise elunautleva vahel viimase kasuks. 8

Aivar TÕNSO

Project UNISON Projekt
“Segaja / Jammer”
(MKDK Records)

Kuidas kõlab katse ehitada ise raadiojaam.

Kiikan tööriistakasti: nii mitu takistit, kondensaatorit, induktiivpooli ja  rosselit. Muidugi pooljuhid, transistorid, elektroskeemid, jootekolb, tina ja kampol ning pintsetid ning lõiketangid ning trükiplaat ja teleskoopantenn. Värin!

Seda kõike on tarvis, et ehitada piraatraadiosaatjat.

Raul Keller, multimeedia gängi MKDK üks juhte, kunstnik, muusik ning amatöörinsener, on plaadile kõrvetanud kogu elektroakustilisi kõlakäike ning varustanud selle kellegi Tetsuo Kogawa skeemide põhjal koostet jooniste ja lühikese eestikeelse õppefilmiga.

See on Eesti vanima indepen­dent-leibli üheksas artikkel, kokku pandud raadioprogrammist, mis saadeti 18. detsembril 2002 eetrisse väikese võimsusega monofoonilisel saatjal FM sagedusega 105,8 Mhz.

Et kas on tsensuuri? Et kas segab? Et kes keda segab?

Tolle “värinaga” meenub Strugatskite ulmelugu kuurortlinnast, mille asukad tööpäeva lõppedes massiliselt pööraseks tavatsevad minna. Raadiosse installeeritud ajulaine levitaja osutus kurja juureks. 

Et aju lained või… 9

ANDRES LÕO

Turin Brakes
“Ether Song”
(Source)

Armas pop-folk-duo on läinud valjemaks.

Duo Turin Brakes oli vist viimane bänd, kes võeti veel rongile New Acoustic Movement (NAM). Uus-akustiliste, õrnade ja folkful poiste sümpaatia-aastal 2001 tegid nad plaadi “The Optimist LP” ja see oli tollase aasta üks parimatest. Ollie Knightsi ja Gale Paridjaniani uhiuus album on aga selle aasta esimese poole peenike pettumus.

“Ether Song” on kahvatu. Ja märksa üksluisem kui nende debüüt. Albumi esimene osa on Turinile omane ühtlane uiglemine, kitarril purjetamine, mida nad on jõutanud varasemast massiivsemate saundidega. Keset plaati – “Stone Thrown” – libisevad nad aladele, mida asustavad Claptoni “Wonderful Tonighti” ja The Verve’i “Lucky Mani”. Ja miks kompenseerida ideede nappust hevimaks minemisega…

Auhind, suurepärane, ootab siiski albumi lõpus. “Full of Stars”, “Pa­nic Attack”, “Little Brother” (eriti teretulnud metal-folk-plärise­mine), “Rain City” nõksutavad otsaga debüüdi gloorile, on vaimu­kad ning ilmselt põhjuseks, miks võib albumit lõpmatuseni kuulata. 6

SIIM NESTOR