Viimane rindele jäänud Spice Girl.
Tagantjärele tundub Spice Girlsi fenomenaalne (biitlite edustatistika kandadele astunud) maailmavallutus üsna üürikesena. Tillukese sähvatusena, mille põhiliseks pärandiks on see, et maailm sai juurde viis kõmu-uudiste kangelast.
Hiljuti bändi taaskogunemist takistanud Melanie C hilisem karjäär on olnud spice-riismetest kõige edukam. Mitte ainult, et tema plaate on teistest rohkem müüdud. Praeguseks on Melanie neist viiest ainus, kellel seifis plaadistusleping. Kauaks sedagi, sest et…
Albumisse “Reason” on suur hunnik raha investeeritud. Juba kuulsate musta töö tegijate – Marius DeVries, Pat McCarthy, Gregg Alexander, David Arnold, Tore Johansson ja mitmed teised – palkamine maksab. Palju. Aga vaevalt kuu tagasi ilmunud “Reasonit” ei näe me enam Inglismaa 75 müüduima albumi seas. Lõhnab halvasti. Kõrbeb?
Veel rohkem lõhnab siin klaustrofoobia järele. Melanie puksib, sõtkub, väänleb ja punnitab samas sitkes trance-pop-pallis, mille ta eelmisel plaadiga enda ümber tekitas. Selges endakehtestamise paanikas. Kuuleme tasast pseudo-björkliku elektroonikat, malbet ja liuglevat rokkimist, joonlaua abil valminud meloodiaid ja õnnetuseks on ta ka veel täiskasvanulikum kui esimene kord. Palju pilvist meeleolu ja igavlemisega liialdamist.
Äkki oleks aeg koos teiste tüdrukutega üks pidu korraldada. 3
SIIM NESTOR
Filmimuusika
“House of 1000 Corpses”
(Geffen)
Robert Zombie õudus- ja prügifilmiprojekt.
Kunagi lastejoonisfilmide stuudiost kinga saanud taltsutamatu animaator kirjutab oma nime tiitritesse kui reþissöör, stsenarist ja helilooja. Rob Zombie esimene mängufilm on valmis.
“House of 1000 Corpses” olevat esimene selle sajandi tõeliselt grandioosne B-film, millest kujunes painaja mitme kinokompanii jaoks, enne kui Lions Gate Films investorite raha Haua-Rooberti horrorisse paigutada söandas. Ning vaata – USAs linastus “Tuhande laiba maja” 11. aprillil ning teenis esimese nädalavahetusega 3,5 miljonit. Pole paha.
Filmi soundtrack on täpselt nii vaimukas ja õudne, nagu Rob Zombie talendi austaja oodata oskab. Hoole ja armastusega kokkumängitud kuuldemäng. Siin teevad häält jõletised, keda kehastavad Sid Haig, Bill Moseley, Sheri Moon, Karen Black ja Dennis Fimple. Ja kostab muusika: mõned õõvatekitavalt naiivsed raadiohitid 50ndatest, Ramonese pelutav klassik “Now I Wanna Sniff Some Glue” ning mõistagi autori enese panus – eelmiselt albumilt tuttav nimilugu pluss kirstutäis värskeid, spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud hardcore-aariaid, ehtzombie’likult õrna ja rõvedat hevimetalit. Kui finaalis liituvad Zombie’ga veel eluvend Lionel Richie ja roppsuuräppar Trina, et üheskoos ette kanda Commodorsi hitt “Brick House”, siis hakkavad surnudki tantsima. 9
MART JUUR
Celine Dion
“One Night”
(Columbia)
Kanada megastaari uus album! Nüüd!
Enne:
Arvasin, et Celine Dioni uuel albumil “One Heart”on kolm lugu, mille pealkirjas sisaldub sõna “love”. Natuke panin mööda, viis tükki on. Vahepaberi piltidel figureerivas northern soul-sonis on pretensioonikust rohkem kui rubla eest. Kui siin albumil on Celine endise järjekindlusega ajast sammu võrra maas, palgates lugusid produtseerima raadiopopi superstaari Max Martini, siis soni võiks vihjata sellele, et järgmise plaadi tegemisel on abiks juba Neptunes, Pink ja Gwen Steffani. Tasa ja targu.
Senine kokkupuude madame Celine’i uue materjaliga on põgus: Roy Orbisoni suurepärane “I Drove All Night” on Celine Dioni interpretatsioonis leidnud täiesti uue näo. Imetlust pälvib see kirurgiline täpsus, millega on nõretavast armastusloost produktsiooni käigus eraldatud igasugused emotsioonid. Sisenen eksperimenti kerge ängistustundega.
Pärast:
Siin ei ole ühtegi asja, millega kriitilise argumendi nimel lööki leevendada. Kui popikamad lood suudab välja kannatada (kiiremate lugude puhul tekib ilmselt illusioon, et loo lõpp jõuab rutem kätte), siis ballaadide juures läheb asi tõsiselt keeruliseks. Ma mõistan, et eelarvamused on jama, aga mõned asjad on muutumatud siin päikese all.
Pärast plaadi edukat läbimist kuulan leevenduseks Ilmari tehtud breakbeat-versiooni Vanilla Ninjade Club Kung-Fust.
Blame Canada. 2
TRISTAN PRIIMÄGI
Ringo Starr
“Ringo Rama”
(Koch)
Biitlike ja tema tähtkülalised: E. Clapton, D. Gilmour, W. Nelson etc.
“Ringo Rama” on ilus näide sellest, et vanaduspõlv võib mõnus olla, kui Jumal tervist ja sõpru annab. Pensionäril ei ole suuremat lusti kui teinekord pits viina võtta ja omasuguste vanameeste seltsis sigaretti tõmmata, kuni arstid pole tal suitsetamist ära keelanud. Ning miks mitte vahelduseks möödunud aegade auks natuke rokkida? Kui mõtlema hakata, siis paistab, et Ringo oli juba noores eas selline väike vanainimene, keda mõistus ja huumorimeel ei jätnud maha isegi siis, kui saatus ta ühe koleda koleerikute ja egomaniakkide kambaga kokku viis. John ja George on nüüd manalamehed, Paulist on saanud taimetoitlane ja tuhvlialune ka oma teises abielus – kuid Ringo elab nagu miðka ning läheb suvel vist isegi tuurile. Kunsti teha oskab iga jobu, oma elu hästi elada mõistavad vähesed. Lõppude lõpuks pole 62 aastat veel mingi vanus. Einoh, tõesti mõnus. 6
MART JUUR
