Jälle New Yorgi parim?
Kui läinud aastal käis Nasi ja Jay-Z vahel kõva verbaalne tulevahetus, et kes on kõvem mees, New Yorgi nr 1 jne, siis ma ei saanud aru, et mida kuradit Jay-Z üldse jamab. Kuigi Nas on tõsine tegija ja omal ajal teinud väga hea debüütalbumi “Illmatic”, ei pakkunud tema senised müüginumbrid, mõjukus ega riimid Jay-Z-le piisavat konkurentsi. Ent “God’s Son” on üle tüki aja üks plaat Nasilt, mis sunnib end tõsisemalt kuulama. Väga efektiivselt ära kasutatud James Browni sämpliga avalugu “Get Down” tekitab juba mõnusa vaibi, “The Cross” tõestab, et Eminem on produtsendina sama hea kui MCna, apokalüptiline New Yorgi hip-hopi allakäigust rääkiv “The Last Real Nigga Alive” on ainus pala siin, kus Jay-Z jälle lõuahaagi saab. 2paci “Better Dayz” plaadilt võetud a cappella pala “Thugs Manzion” on ümber tehtud ja kõlab veelgi siiramalt. Lisa veel kasvatuslik ja juhendav positiivne MTV-hitt “I Can” ja soojalt matsuva bassiga chilliv “Book Of Rhymes” ning juba on koos piisavalt häid lugusid, et vahepealset täitematerjali ignoreerida. Mul on tunne, et ka kümne aasta pärast on seda plaati pagana hea kuulata. 8
MAREK KALLIN
King Crimson
“Power To Believe”
(Sanctuary)
Prog-metal on siiski olemas.
Kas 1969. aastal asutatud bänd peaks meile midagi enam rääkima? Muidugi on see retoorilisevõitu küsimus. Robert Fripp, bändi aju, järjepidevus ja ainus stabiilne liige, on jälle albumiga maha saanud. See ei ole nostalgia, see on vanade asjade (hüsteeria) ja uuemate (elektroonika ja plõgisevad trummimasinad) sulam, peaaegu metal, ja siis järsku nagu mingi filmimuusika. Metal on metal ilma vastava atribuutika ja elustiilita; ja filmimuusika on liiga agressiivne, et olla filmimuusika. Ühesõnaga, süvenevad bändi seda koosseisu (kitarrist Fripp, laulja ja teine kitarrist Adrian Belew, bassitaolisi instrumente mängiv Trey Gunn ja trummar Pat Mastelotto) painanud mõtted, mida on ka tuuridel harjutatud. See ei ole paha, plaadi paarist laulust on “Eyes Wide Open” päris poplaululikult hea. Vahepeale jagub ka vokoodrit ja idamaiseid käike. Tumedamad asjad on tumedad ka. Ilmaasjata pole plaati produtseerinud White Zombie’ga kuulsaks saanud Machine.
Siiski, see on tõenäoliselt ennekõike live-muusika. Üks kuulujutt räägib muide, et Crimson mängib juuni algul Helsingi Finlandiatalos. 7
TÕNU KAALEP
Interpol
“Turn On the Bright Lights”
(Matador)
Mustvalged melanhoolikud Gothamist. Umbes nagu… Joy Division.
I will surprise You sometime, I’ll come around when You’re down.
Plaadi esimesed fraasid kirjeldavad tabavalt seda tunnet, kuidas käib kuulajaga ümber Interpoli debüütalbum “Turn On the Bright Lights”. Ei mingit kärarikast tormijooksu ega plakatlikke lubadusi.
Neile, kes lepivad üksnes uuega, on siit ilmselt vähe leida. Interpol jätkab 80ndate alguse postpungi traditsioone nii visuaalses esteetikas kui kõlapildis: mustvalged fotod, ülikonnad, melanhoolia, nostalgia, apaatia... ühest küljest tuleb tahes-tahtmata meelde Ian Curtis ja Joy Division. Muusika põhjal on samas ilmselge, et tüübid on New Yorgist pärit - lo-fi garage rock a la Television on alati üksnes sammu kaugusel. Moodsad viited, veatu stilistika... Kõlab pretensioonikana? Neile pole seda vaja.
Plaat käitub minu meelest nagu ebastabiilse psüühikaga inimene: enesekindel üleolek vaheldub ärevushäirete ja ebakindlushoogudega, ühel hetkel püüeldakse rambivalgusesse ja järgmisel hetkel varjatakse silmi käega pimestavate proþektorite eest. Plaadi üksteist lugu kujutavad sellise inimese päevikut, milles kirjutatud sõnad pole kunagi lõpuni mõistetavad, aga nende taga valitsev emotsionaalne segadus on purustava jõuga.
“Untitled”on tema stalkeri positsioonilt kirjutatud sonett, “Obstacle II” räägib The Jami ja Strokesi kõlakeeles sellest, kuidas armastus asendub meeleheite ja raevuga, “NYC” toob kaasa uue rahumeelsuse puhangu ja leppimise. Lugu meenutab oma ülevalt rituaalsuselt võib-olla Joy Divisioni “Atmosphere’i”, aga kui “Atmosphere” oli eleegia, siis nii “NYC” kui ka kogu plaadi mõtteks on tegelikult lootus tuleviku suhtes, millele viitab ka plaadi nimi. Kui Paul Banks laulab loo lõpus got to be some moral change in my life, turn on the bright lights, on selge, et tegelikult on päike alati pilve taga olemas. Mõnikord me lihtsalt ei näe seda. 10
TRISTAN PRIIMÄGI
New Cool Collective
“Bring It On”
(S.M.L.)
Hoogne tantsuorkestrike minimaalsete libastumistega vikerviisidesse
Algus petab hästi ära. Paar flöödihuiget introks, latiinojats keema ja rõõmus veidi bossalik vulisev naishääl peale – oleme varsti Lõuna-Ameerikas! Naisvokaal meelitab küll vaid ühe laulu jagu. Enamik lugusid on instrumentaalid, kohati lohutab mõnus otse-põõsast afrohääl (Machowe või Bongo Man) või naiivne veidi hausilik optimism: kui Black Massesi “Wonderful Personist” tuju ülessurumiseks veel vähe, tuleb järgmisena peale panna NCC “Do Anything”. Musa ja ka mehed ise on üsna tugevalt retro: hästi paigas ja looti varieeruvad eksootilised rütmipillid, pikad puhkpillisoolod – retroülikondades pisike bigbänd (smoolbänd?).
Rohkem kui pool plaati lihtsalt rõõmsat fanki tuleb neil märksa paremini välja kui igatsemine-unelemine (nimilugu). Mõni kaver (“Stayin’ Alive”) või Bolero teemasse kiskuv “Klezz of ‘99” lähevad lausa halvas mõttes meeleolumuusikaks.
Hollandi jatsuklubide hetke väidetavalt üks vingem tantsubänd on kindlasti just laivis kuulamiseks ja tantsimiseks. Sobib suurepäraselt Cafe Amigosse Jazzkaare ajal peaesineja Jan Garbareki pühalikule kontserdile Kaarli kirikus mittemõtlemise alternatiivi pakkuma. 5
MELE PESTI
