Ühe maailma parima bändi parimad.
Üks asi: Human League tegi aastal 1981 geniaalse plaadi. See kandis nime “Dare!” ja kõlab tänaseni jube värskelt. Kaugelt vaadates võiks albumile lisada paar õnnestunumat lugu mujalt ning panna talle rahuliku südamega nimeks “The Very Best Of”. Praegusel juhul on siiski tegu kuiva singelhittide jadaga.
Tänu electroclashile ja sarnastele on Human League’i varasemad
täistabamused viimasel ajal nautinud noorema publiku ja teiste muusikute
kõrgendatud tähelepanu. Sellel kogumikul kõlavad lood, mida
on sämplinud George
Michael (“Love Action”), Felix Da Housecat
(“Sound Of The Crowd”) ning juhtiv humanoloog Richard X koos Liberty X-iga
(“Being Boiled”).
Hilisemad singlid kõlavad küll jupp maad vedelamalt, on aga see-eest meisterlikumad poplauludena. “Mirror Man” võiks olla Westlife’i comeback-hitt, “Human”ja “Louise” sobiksid Elton Johni repertuaari, “Together In Electric Dreams” oleks aga eestikeelsena Raadio Elmari soovisaates (oh, tegelikult ongi).
Teine CD koosneb, köh-köh, moodsatest remiksidest, mis mõjuvad täiesti kohatuna. Ainus positiivne erand on jupp kaasakiskuvat futuristlikku glämmrokki, “Emipre State Human”, mis särab nii originaalis kui ka uustöötlusena. Tubli!
Kokkuvõttes valitseb siin kord ja nostalgia ning alles seejärel tulevad muusika ja anarhia. Ja veel üks asi: mulluselt albumilt korjatud “All I Ever Wanted” paneb uskuma, et Human League’i halvimad päevad on seljataga. 8
Erik Morna
Erinevad esitajad
“Kill Bill OST”
(A Band Apart /
Maverick)
Tarantino järjekordne ekspeditsioon B-muusikasse.
Stealer’s Wheeli “Stuck in the Middle With You”, Dusty Springfieldi “Son of a Preacher Man” või Womacki “Across 110th Street”... Arvake temast, kuidas soovite, aga Quentin Tarantino on iga oma linateosega suutnud vähemalt ühe muusikapala terve generatsiooni jaoks surematuks muuta. Kuulates tema uue filmi “Kill Bill” heliriba-plaadi pealt kostvat tohuvabohu, on igati alust eeldada, et siit tuleb mingi järgmine pomm. Ainult et milline?
Ma arvan, et minu esimene reaktsioon oli igati mõistetav: kust pagana kohast ta leiab need lood??!? Tarantino on alati olnud tuntud prügikoguja. Prügis ei näe enamik inimesi muud kui tarbimisjääke, mis on üleliigsed ja häirivad normaalset elu, kuid prügikogujale on selline peavoolust kõrvale uhutud praht täielik kullaauk. Järjekordse ekspeditsiooni tulemusena popmuusika mahajäetud tühermaadele on Tarantino komplekteerinud soundtrack’i, mille pooltoonitunnetus on sama peen nagu ta filmideski. See videofriigist recycle-mees on oma eeskujusid alati lärmakalt kaitsnud, neid parafraseerinud, ühtedelt varastanud ja teistele asemele andnud. Nagu filmilindi puhul jätkub samasugune suhtumine ka muusikas – iidol John Woo Hongkongi-ajastust on laenatud suurepärane “The Lonely Shepherd” paaniflöödimeistri Zamfiri esituses, Isaac Hayesi “Run Fay Run” teeb kummarduse “Shaftile” ja seal, kus kõnnib filmi vahetükid komponeerinud The RZA, vilksatab hetkeks seinal ka Jarmuschi “Ghost Dogi” vari. Meeleolu balansseerib pidevalt kitši ja suure sentimendi piiril – ei tea, kas nutta või muiata, enamiku osa ajast tahaks teha mõlemat korraga.
Pole filmi näinud. Sellepärast panen ainult 8.
Tristan Priimägi
Yann Tiersen
“Goodye, Lenin”
(Labels UK)
Töötav, kuid siiski igavavõitu filmimuusika.
Yann Tierseni muusikal on mitmeid häid omadusi. “Amelie” puhul sobis aina Pariisi kunagisele šansoonirohkele helikeskkonnale viitav taust ideaalselt filmi puhastatusega. Ida-Saksamaa kokkuvarisemist kujutavale menufilmile on prantslane kirjutanud umbes samalaadse muusika, ainult ilma akordioniteta. Õieti siit jama algabki. Ma saan aru, et vist ei või Tiersenile Michael Nymanit meenutada, see on sama halb kui öelda Marillionile “Proge!” või Weekend Guitar Triole “Fripp!”. Aga mis teha, kui muusikat ilma filmita kuulates ei jookse kujuteldaval ekraanil mitte Une-Mati ja kosmonaut Sigmund Jähn, vaid mingid sümmeetrilised kompositsioonid Peter Greenaway filmidest. Ebaoriginaalne ikkagi.
Kuid kas idee käsitleda Wolfgang Beckeri filmi lihtsalt ostalgia-ilmingu või ossikomöödiana pole ka tobe? See siin pole filmiarvustus, aga ma ei saa ütlemata jätta, et minu arust oli see film pigem ühiskondlikest muutustest ja muutuste talumisest üldse. Siis on ka normaalne, et filmil on “filmimuusika üldse”, ilma mingi lokaalse koloriidita, mida DDR oleks ometi võinud pakkuda. 4
Tõnu Kaalep
