California ska-popparite singlite A-pooled.
Hooletumat sorti televaatajale peab igaks juhuks teatama, et No Doubt on palju rohkem kui “Don’t Speak”, “Just A Girl”, “Hey Baby” ja “Hella Good” – kõik endiselt omamoodi liigutavad lood, aga natuke liiga tuttavad.
Nagu kõik paremad asjad, on No Doubt üks suur juhus. Mingil põhjusel hakkas kari California kaake kuulama Inglise kaakide tehtud Jamaica muusikat – Specials, Slits, Selecter –, lisades sinna omalt poolt kõvasti muskleid. Neid oli maailm. Aga just No Doubt trügis asjaolude sunnil enda ette ühe vastupandamatu tüdruku. Kui Powerpuff Girls oleks piisavalt vanad, et lahkuda kodust ja leida sekselu, oleksid nad ilmselt Gwen Stefani moodi.
No Doubti kogumikul on toredaid üllatusi (noot-noodilt, tõelise anglofiili andumusega reprodutseeritud Talk Talki “It’s My Life” on veidi liiga ilmne). Vähem tuntud lood. Nagu kariibi humppa “Spiderwebs”. Või “Bathwater” – annab ikka tulla selle peale, et ülistada vannivett, milles ligunes mees. Väärt kingitus on ka lõppu lisatud “Hey Baby” dancehall-remix (“Girls Get The Bass In The Back). Don’t speak, let’s just keep on dancing. 9
Erik Morna
Chicks On Speed
“99 Cents”
(Chicks On Speed/EMI)
Multimeedia trio uus rünnak.
Chicks On Speed iseloomustab kenasti kaasaegse Lääne-Saksamaa underground-elektroonika mitmekülgselt olemust. Artistide intellektuaalsed ambitsioonid ei piirdu ainult muusikaga, vaid – nagu näiteks antud juhul – hõlmavad kujutavat kunsti, videoinstallatsioone, rõivamoodi ja muudki. Chicks On Speed (on vast ikka nimi, ah, Tsikid Amfilaksu All!) tegutseb Münchenis ja koosneb sakslannast, ameeriklannast ja austraallannast. Kui oletate, et see kolmene kamp on jubedalt feminiinne, siis pole teil õigus. Nad on mõnusalt feminiinsed, samal ajal lahedalt vaimukad ja karmilt sarkastilised. Lisame veel väljakutsuva teatraalsuse ja sapise iroonia ning saamegi stiilse kogumi popkultuuri sõna parimas mõttes. “99 Senti” on trio teine album ja pooleldi igav, veerandi hea ja veerandi väga hea. Viimase all pean silmas kolme tipprada, “Fashion Rules”, “We Don’t Play Guitars” ja “Wordy Rappinghood”. Eriliselt briljantne on “Wordy...”, positiivsusest kiirguv pop-rap-dance-pala on äärmiselt õnnestunult kaver Tom Tom Clubi paarkümmend aastat vanast proto-rap-jutustusest ja võimalik, et seni ääremaastikel asju ajanud Chicks On Speedi esimene keskvoolu hitt. 6
Koit Raudsepp
ISAN
“Meet Next Life”
(Morr Music)
Minimalistlik ja meloodiline analoog-electronica.
Minimalistliku analoogtehnikaga tehtud ilusad ja vaiksed lood – kõike seda oleme neilt juba kuulnud. ISAN (Integrated Services Analogue Network) ei üllata ja parem vist ongi, kuna ses vallas on nad endiselt unikaalsed ja ületamatud. Väike lihtne lugu, vähe instrumente, puhas ja selge meloodia ja teostus – see on nende stiil. Tunnuslik on ka tehnikavalik ja kerge/helge/optimistlik toon, kõige selle järgi peaks nende loo kõigi teiste seast ilmeksimatult ära tundma. Diskreetsed kulinad, kellad, ambient-polstrid, hiirvaikselt tiksuv rütm... see muusika on nagu imikutele mõeldud. Ja ta mõjub ka siis, kui te ise just parasjagu imik pole. Aga ärge imestage, varsti võibolla oletegi, ja siis selgub, et ISAN, ise süüdimatu, on süüdi tervete sugupõlvede regressioonis. 8
Erkki Luuk
