Valge mehepoja jaoks piisavalt ebatavalised latiinoräpparid.
Miks pean oma raha eest laskma ennast neegril pedeks sõimata, küsis Kivisildnik. See on ka põhjus, miks ma tavalist hip-hoppi kuulata ei viitsi. Kriminaalide jauramine läheb ruttu tüütuks. Kuid õnneks on olemas ka täiesti ebatavalist hip-hopmuusikat.
Näiteks LA bänd Delinquent Habits. Latiinoräpi superstaarid – koos Cypress Hilliga, kes viimasel ajal on kahtlaselt vaikseks jäänud. Jumala abiga põrutab Habits kahe eest. Heatujuliselt, piduselt. Mehhiko stiilis oleng jätkub sealt, kus see paari aasta eest pooleli jäi. Uus plaat on sama päikeseline kui eelmine album “Merry- Go-Round”. Suur hunnik efektseid ja mällusööbivaid latiinomuusikasämplinguid on rütmimasinasse kallatud ja vürtsikate riimidega maitsestatud. Väga mõnus, paluks veel. 8
Mart Juur
Robert Wyatt
“Cuckooland”
(Rykodisc)
Kas Wyatti parim? Kõige produtseeritum kindlasti.
Aeg-ajalt tekib väike kahtlus. Kas see Robert Wyatt, kes tegi keerulisi, nukraid ja ootamatuid laule paarkümmend aastat tagasi, on seesama mees, kes teeb nüüd umbes sedasama? Hääl ja hoiak on samad, poliitiline võitlevus samuti. Kuid uus Wyatt – ühes intervjuus tõmbas ta piiriks eelmise albumi, 1997 ilmunud plaadi “Shleep” – elab nüüd suhteliselt talutavat elu, tal on invaliidsuspensioni kõrval ka muid sissetulekuid. Ja seda on kuulda. Tal on uus süntesaator, kui varem tönkas ta ilmselt lastele mõeldud instrumenti, siis siin ekspluateeritakse pigem house-muusikast ja popist tuntud tüüp-sound’e. Tema trummimäng läheb järjest peenemaks ja keerulisemaks, olles selgelt maksimaalne, mida ilma basstrummi ja hi-hat’ita ära saab teha. Kõrgemate nootide tuhmumise kompenseerimiseks mängib ta trompetit. Teda aitavad õilsad naised: abikaasa Alfreda Benge kirjutab laule ja sõnu, nagu ka Carla Bley ja Michael Mantleri (ECMi fännidele pole neid nimesid vaja boldi panna) andekas tütar Karen Mantler. Lisaks trombonist Annie Whitehead. Stuudios käib veel Brian Eno, kitarrisoolodega tulevad külla Paul Weller ja Dave Gilmour, antisionistlik saksofonist Gilad Atzmon lisab spetsiifilist lähisidalikkust, ja nii edasi...
See loetelu ja kirjeldus on tegeliku kuulamise kõrval tähtsusetu. Mulle räägib see plaat väga suurtest asjadest, isegi kui ta teeb seda sentimentaalsuse, ajaleheartikli ja lasteluule meetoditega ja keerulist, pea peenutsevat sound’i kasutades. Ma olen liigutatud.
Ma ei seleta rohkem, kuulake ise. 9
Tõnu Kaalep
Jaylib
“Champion Sound”
(Stones Throw)
Underground-hiphoppari märg uni: Jay Dee kohtub Madlibiga.
“Champion Sound” on üks viimase aja kuulatumaid hip-hop-albumeid. Ja miks ka mitte, kui kokku saavad J Dilla tuntud ka kui Jay Dee ja Madlib, siis on ka mida kuulata.
Mõlemad on underground-hip-hopi olulised tegijad. Madlibile, mulle on tunne, hetkel võrdset ei leidugi. Nii arvavad tõenäoliselt inimesed ka Blue Note’ist, kes talle tänavu legendaarse leibeli originaallindistused usaldasid, et mees need tänapäevasesse kuube sobitaks. Tulemuseks oli album “Shades of Blue”, kus Donald Byrd, Bobbi Humphrey ja teised meistrid kõlavad nii kuradi šefilt, et oiga mõnust.
Nii Dilla kui Madlib on räppar-produtsendid. “Champion Soundil” räpib Dilla Madlibi biitidele ja vastupidi. Mõlema põhiliseks instrumendiks on sämpler ja tulemuseks on enamasti parajalt räpakas saund, mis on üks põhjus, miks need mehed allakirjutanule korda lähevad. Mitte, et steriilsel Timbalandil või Neptunesil midagi viga oleks. Aga kui ikkagi Prince Pauliga, või miks mitte ka Moodymanniga üles kasvanud oled, siis Madlib tundub südamelähedasem.
Kohati keeravad Dilla ja Madlib muidugi vindi üle. Segased sämplid ja arulage tekst pole just kõige valutum kuulamine. Mängulisusega on pisut üle pakutud.
Samas on vähemalt pooled lood minule kui lõppeva aasta hümn. Ok, püsti ei tõuse ja mütsi peast ei võta (kus sa sellega), aga rinnus on võimas tunne. 8
Raul Saaremets
Kantor Voy
“Headswitch”
(2003 s/r)
Progelülitus unistamise kanalile.
Carnifexist hiljuti Kantor Voyks (muide, bänd väidab, et sel nimel pole absoluutselt mingit tähendust) muutunud ansambli esimene album on tõesti pealüliti ja seda heas mõttes. Nimelt lülib progressive-metal-album “Headswitch” pea mõnusalt rahulikule ja unistavale lainele, olles meeldivalt mittepealetükkiv.
Samas pole KVs ka midagi eriliselt originaalset. Sound ja isegi kidrakäigud sarnanevad tublisti Echosilence’ile. Kuigi KVs ja ESis ühiseid liikmeid pole, millist ristkasutust Eesti raskemuusikas sageli esineb ja mis sarnasusi seletaks. Aga ega progelainel ilmselt midagi tõeliselt uut välja mõelda eriti kerge polegi.
Meeldiv üllatus on vokaal – olles Draconicut seni vaid paganmetalli viljelevas Mantargas ragistamas kuulnud, on põnev kohata teda puhtaid ja kõlavaid vokaale-konsonante esile toomas.
“Past the Doorstep” annab aimu elektroonilise muusika mõjutustest. Sünt loob eriliselt ebamaise atmosfääri, mis viib kuulaja... kuhugi kaugele ära. Üks naisterahvas, kes KVd kuulama juhtus, kirjeldas kohalikus metal-foorumis, kuidas ta pärast bändi esinemist “totakalt naeratades läks ja plaadi ostis”, sest KV pani unustama... ja unistama.
“Headswitch” on pigem üksikuulamise- kui seltskonnaalbum. Aga üksikuulamiseks sobib ta sama hästi nagu Kaspar Torni näpud kidrakeeltele ja sündiklahvidele. 7
Vidrik Võsoberg
