Miljonäridest veidrikute paremad päevad on läbi.
Kõik need Yello naljakad diskolood (“The Race” jt) on toredad küll, kuid mulle meeldib too dadaistlik Šveitsi duo ikka pigem siis, kui nad on aeglased ja mõõdukalt dramaatilised. Just siis on luksuse ja odavuse kombinatsioon nende kõlas eriti ilmekas. Ühelt poolt tunneme ära tärkavate Euroopa Ühendriikide kuulsusrikast minevikku, katedraale ja sümfooniaid. Teisalt on see kõik teadlikult parasjagu popkultuurne ja turistliku läikega, pigem arvutidisain kui ”suur kunst”, pigem sünteetika ja surrogaat, kuigi seejuures omamoodi külmalt puhas ja nostalgiline.
Nende kõrghetked on ilmselt seljataga. Viimane plaat, mida ma nendelt kuulsin, 1997. aasta ”Pocket Universe”, oli küll kena ja puha, kuid sealt aastate tagant ma teda otsima vist ei läheks. Ja uus album on kindlasti kehvem, kindlasti vähem kui mina, teie, Dieter Meier (vokaal) ja Boris Blank (instrumentaal) väärt oleksime. Ja põhiprobleem pole mitte selles, et Yello sorib vanades ja tuntud failides. Lõppude lõpuks on plaadi kaks avalugu ”Planet Dada” ja ”Nervous” omal keskmisel tasemel head. Ei, probleemi nimi on Jade Davies ning tema töö on laulda igaks teiseks lauluks ära uus lugu leiget ja lamedat trip-hoppi. Ma ei tea, miks ta seda teeb. Aga vähemalt on meil võimalus kasutada oma stereos teatud nuppe ja proovida vahele jätta lood 3, 5, 7, 9 ja 11. 5
Tõnis Kahu
Current 909
“The price for existence is eternal warfare”
B>(Atmosfear/dOc)
Ebamäärane industriaalne formaalsus?
Vangistuse ja sõja teemadele keskenduv industriaalse kõlaga, erinevas/ebamäärases stiilis muusika. Kõikvõimalikud sämplid, k.a tekstikatked ja käsklused, üritavad plaati hoida temaatiliselt ühtsena, stiili määratlevad rütmimustrid varieeruvad techno’st (“The Lockdown”) ja elektrost (“Golden Dawn”) aeglase industrial’ini (“Information war”, “Metatherion”). Väga rütmistatud asi (kuigi rütm võib kohati olla üsna vaba nagu idm-is), meeleolu on teadlikult “sünge”, kuid märksa vähem kui enamikul asjadel, mida ma ambient/industrial žanrist teadlikult kuulan. Eriprojekt. Niivõrd eriline, et selle müügiargument jääb mulle täiesti hämaraks. Industriaalid hindavad tavaliselt suuremat karmust, elektroonikuid peletab eemale bändi industriaalne olemus, ja Current 909 pole ka piisavalt eksperimentaalne, et selles vallas kellelegi korda minna. Ent “Metatherion” on väga hea ja korvab seda kõike veidi. 6
Erkki Luuk
Maian Kärmas, Ain Agan, Riho Sibul, Arvo Haasma
”Tuigutuled”
B>(Hitivabrik)
Veidi rohkem kui lihtsalt helge naiselik uneleluulutamine.
Sirgelt öeldes: Maian Kärmase plaat 14 läbinisti isetehtud lauluga tekitas kahevaheloleku. Ei suuda otsustada, kas veenab ära või mitte. On justkui mõnus autentsus, Suzanne Vegat meenutav ‘õhtu-viimase-plaadi’ rahu. Lugudest õhkub läbitunnetamist, suvaline kokkuklopsitud plaadifirma müügiartikkel päris sellist häält ei teeks. Teistpidi aga tundub, et lauljanna võiks end veel tiba vabamaks lasta, rahulikumalt laulda. Uudised lauljanna probleemidest häälepaeltega muudavad selle kriitika aga mõttetuks – suurepärane debüüt!
Eesti lauljannadest meenub võrdluseks ainult Hedvig Hanson. Hedvigist on ta justkui etnom, ja vähem improvisatsiooniline – kas see ütleb nüüd Maiani kohta head või halba, on juba maitse küsimus. 6
Mele Pesti
Aapo Ilves
“Pilpaküla kontsert”
(Aapo Ilves)
Maiuspala folgisõpradele.
“Tulge lapsed kõik nüüd pedofiili juurde / onu annab teile suure paksu kommi / ja siis läheb ministeeriumisse tööle…” – nõnda laulab Lõuna-Eesti patrioot Aapo Ilves oma uuel heliplaadil “Pilpaküla kontsert”.
Plaat annab kinnitust, et Eesti folk elab ega ole pelgalt muuseumiväärtus. Sest Ilves ühendab oma loomingus arhailised väärtused (võro keel ja maalähedus) tänapäevaste teemadega, nagu seks ja narkomaania. Laulude vahel kuuleb Ilvese muhedaid pajatusi – näiteks külamehest, kes hommikuti oma kiviktaimlasse oksendab, et see paremini kasvaks. Mulle kui põlistallinlasele käib õige pisut pinda suur väikelinnakultus, millega Ilves kohati üle pingutab.
Ilvese enese loomingu kõrval kõlavad “Pilpaküla kontserdil” ladusalt ja loomulikult ka ansamblite Kino ja Leevi And The Leavingsi tõlgendused. Tõlked vene ja soome keelest on välja kukkunud ilusad, sisu jääb samaks. Huumori kõrval aimub plaadilt ka seda “nimetut igatsust”, millest Ilves enda sõnul Eesti muusikas on puudust tundnud.
“Pilpaküla kontserti” on hea kuulata diivanil lösutades, ühes käes sigaret, teise käega koera sügades. Hubane. Koerale ka meeldib. 7
Marko Mägi
Manatark
“Chaos Engine“
(Metal Age Productions)
Sõjakirves on välja kaevatud
Varasematel albumitel viljeles Manatark eestikeelset, bändi põhitegija Draconicu sisekaemuslikku lüürilis-kriiskavat pagan-metal’it. “Chaos Engine“ aga erineb märkimisväärselt senikuuldust, “Roosteitkust“ ja “Viimasestki Verest“.
Esiteks on juba mainitud lüürika moondunud kriiskavaks vihaks ja näiteks raevukas “We Stole Your Death“ ei lase mõeldagi, et kunagi oli selline igatsev-üllistav lugu nagu “Kuningveri Kroonita“. Draconic ütleb ise, et kui varasem “Manakas“ püüdis oma sisemaailma väljapoole peegeldada, siis nüüd on see tark kaotanud igasuguse lootuse, sõjakirve välja kaevanud ning purustab kõik enda ümber.
Hästi purustab. Mehed teavad, et kirves pole mänguasi, ja käivad selle tapariistaga märkimisväärselt osavalt ümber. Kitarridelt langevad emotsioonidest ja (negatiivsest) energiast tiined noodid lõikavad teadvusse ja teravad ning kiired trummirütmid (sisse mänginud Manatarga endine trummar Thonolan) tõrjuvad meeltest igapäevaelu nüristava ninnunännu-tümpsu.
Albumil on ka meloodilisemaid ja unelevamaid noote, ent needki ei kõla kuigi helgelt, vaid pigem kui muinaseestlaste usutud marrase karjed – võib kõlada ilusti, ent sõnum on kaeblev, ülekohtust pajatav või kogunisti surma ennustav. Avaloo metalne monoloog tekitab külmavärinaid ja klaustrofoobiat - ent külmaks ei jäta.
Albumis “Chaos Engine“ pole midagi ilutsevat ega helget, see on puhas viha. Ning kuna matemaatikast teame, et miinus ja miinus kokku plussi annavad, soovitage seda albumit oma vihavaenlasele... ent kindlasti ka parimale sõbrale. 9
Vidrik Võsoberg
