plaadid

Simple Minds
“Cry”
(Eagle Records)

Ma ei oska Simple Mindsi suhtuda. Alati oli neil mõni enam kui keskpärane ja natuke, aga mitte liialt painajalik lööklaul, alati olid nad “Vaese mehe U2” – või on selline väljend olemuselt loll? Mind vihastab näiteks Joe Jacksoni nimetamine vaese mehe Billy Joeliks väga, minu arust on BJ rikka, aga lolli mehe Joe Jackson. Jim Kerr & Co võisid ju staadionidel mängida, aga meeldejäävust ja ajaloolisust väljaspool telepoe kuumade 80ndate kogumikplaate kipub väheseks jääma.
Seda veidram, et uus album mulle isegi pisut meeldib. Siin on tugevat vanaaegset simplemindslikkust (“Cry”, “Spaceface”, “One Step Closer”), 80ndatest päritolijale sobivat kompleksivaba elektroonilisust ilma mingi “juurte” või rock’n’roll’i pretensioonita. Siin on üllatavaid kõrvalekaldeid, bowielik “Face In The Sun” ja eurodisko ja Leonhard Coheni armsalt totakas hübriid “Disconnected”. Ja loomulikult teab kust stuudiosse sisse astunud Erasure’i mehe Vince Clarke’i kirjutatud instrumentaalne lõpunumber, ohjeldamatult, nauditavalt banaalne “The Floating World”. 6

Tõnu Kaalep

Tanya Donnelly
“Beautysleep”
(4AD)

Tanya Donnelly (kunagi ansamblis Throwing Muses) plaadil on isevärki ruumitaju. Need on üsna ilmselt suletud uste, summutatud helide, mõningase tolmu ja üksiolemise laulud. Aga kui mõni teine – näiteks Tori Amos – kuuleb sellises maailmas paranoiliselt viirastusi ja laseb tasakaaluta, hüsteerilisel olekul oma hääles esile tulla, siis Donnelly küll mitte. Ta laulab täpselt mõõdetud toonil täpses mõõdus laule ja tunneb ennast kodus. Tema suhe oma mikrofoni on väga keskendunud, väga usalduslik, ehkki platooniline. Saatebänd, eesotsas multiinstrumentalist Dean Fisheriga, mängib, mängleb hoopis rohkem, kuigi mitte esiplaanil. Neil lauludel on mõndagi öelda ja kunagi, kui olen tekste põhjalikumalt lugenud, saan teada, mida täpselt. Kuid praegu meeldib “Beautysleep” mulle kui hääl, kui kompositsioon, kui vorm puhtuse ja lõpetatuse piiril. Eriti lood 2 kuni 5. Ja iseäranis number 2, “The Storm”. 8

TÕNIS KAHU

Ash
“Free All Angels” STRONG>
(Infectious)

Teismelised hevimetali- ja ulmefännid salvestasid 90ndate keskel loo “Girl From Mars”. Sellest ajast saadab neid maine, mis teeks Eestis kadedaks suvalise riigiettevõtte. Ashi võrreldakse Oasise või Weezeriga ja enamasti on võrdlus Oasise ja Weezeri kahjuks.
Ansambli neljas, ülikiitvaid hinnanguid pälvinud LP “Free All Angels” ilmus juba 16. aprillil 2001. Niisiis peaaegu et “vana, aga oluline”. Mida öelda? Hea plaat, mis oleks võinud olla palju parem. Väikestest iiri UFO-sõpradest on saanud noored mehed. Aga sisenemisel täiskasvanumaailma on midagi olulist kaotsi läinud. Varasemaid sangviinilisi fantaasiapilte asendab melanhoolne suhete-poeesia. Ja veel: Tim Wheeleri soov teha pärast kõiki neid pungiaastaid midagi “uut” on täiesti arusaadav. Paraku tähendab “uus” käesoleval juhtumil laia joonega ballaade “Shining Light”, “Candy”, “Someday”, “Sometimes” ja “There’s A Star”, kust nõrgub ülirammusaid meloodiaid nagu kasest mahla. Ashi senine kaubamärk, särav powerpop, mida plaadil esindavad “Walking Barefoot”, “Burn Baby Burn” ja “Cherry Bomb”, upub justkui tselluliiti. 6

MART JUUR

Masters At Work
“Our Time Is Coming”
(Tommy Boy)

Mis asi see oli, mis house-muusika kunagi nii atraktiivseks tegi… Jeesas, neid asju oli palju! Kuid house’i vaieldamatuks veetluseks oli, et pillidel ja aparaatidega, mille kasutamiseks polnud vaja instrumendiharidust, tehti ideerikkamat ja põnevamat muusikat kui ümbritsevas ja valitsevas muusika-stseenis. Oli omamoodi leebem versioon pungi fuck-off’ist pilliludistamise ja virtuoossuse kummardamise vastu – raputav, robustne, toores, friik, edasiviiv ja tohutu haardejõuga muusika, millega võis katsetada igaüks. Arvutite ja sämplerite taha sattunud “diletantidest” noorukite muusika, mis ei olnud see p ä r i s, see õ i g e muusika. Päris ja õige muusika loomiseks on üldise arusaama kohaselt vaja korralikult pilli vallata, koolitatult laulda ning parem oleks, kui laulus oleks salm ja refrään ja salm ja refrään. House oli aga fucking elektrooniline ja mõni eriti hea lugu võis koosneda minimaalsetest komponentidest. Üks ootamatu süntesaatorihääl, miski töötav sämpel ja trummimasin, sellest piisas.
‘00ndate hausimehele meeldib aga miski muu. Tema jaoks pole tähtsal kohal originaalne idee ning tema kahepealiseks jumalaks on Masters At Work. Püha Kenny ja püha Louie, kes omal ajal olid samasugused masinatega eksperimenteerijad nagu kõik teised – ainult et paremad – ning kes on tänasesse tantsumuusikasse toonud lausa orkestrid. Kullahinda tõstnud live-bassid ja live-trummid. Kitarril professionaal! Trompeti ja flöödi taga elus ja real inimene! Oi kuidas ikka on kuulda, et see muusika elab!!! Ja kaasa teevad vokalistid, ledzendarid: vanad ja head James Ingram, Patti Austin, Stephanie Mills, tülpimust tekitavad jõulisehäälsed vokaalhiiglased, kellesse MAW tulutult relevantsust sisse proovib süstida.
Pillivägede kasutamises iseenesest ehk poleks midagi tagasiviivat või halba, kui nad suudaks õ i g e muusika vahenditega sellegipoolest uusi väärtusi luua. Aga nad ei loo. Nad kas ei viitsi tegeleda ideede otsimisega või siis ei jätku neil värsket pealehakkamist igale poole ja toodavad halvas mõttes ülikorraliku, up-deiditud diskosouli. Minu arust võiks kokku leppida, et see – enamik albumi “Our Time Is Coming” muusikast – ei ole house-muusika. See on hoolikalt sepistatud soulful tuksumine. Miski leebe ja kaunis ning disainerhingeline meeleolumuusika, mis on kestnud juba kümnendeid, kuid uuesti- ja ümberpakituna taas kaubaks läheb. See ei ole house!!
Lõppude lõpuks, ega siin väga uusi lugusid ka pole. Kõik viimase aasta jooksul klubiinimesi tantsutanud ja rõõmustanud Masters At Worki hitid – “Lean On Me”, “MAW Expensive”, “Latin Lover” – mitte-DJ-inimese jaoks ühele plaadile kokku pandud, ja “Work” on tõesti hea ning kõige parem lugu siin. Teeb su megaõnnelikuks, kui lihtne MAWi fänn oled. 6

SIIM NESTOR

Cornershop
“Handcream For A Generation”
(Wiija)

Lauspakett eklektikat Londoni pundilt, kes protestiks Morrissey skinhead’i imagole põletas omal ajal ex-Smithsi pilte kontsertidel ja pressikatel. Briti meedia arvates oli see vaid puhas PR-samm, kuigi antirassistlikud avaldused pole Cornershopi juhi, sikhist Tjinder Singhi muusikavälisest tegevusest ka tänapäeval kadunud. Samuti näitab ta endiselt nutti laulutekstide ja viisijuppide koostamisel. Kuigi, jah, 1997 ilmunud superalbumi “When I Was Born For The 7th Time” lööv värskus on hääbunud viis aastat kestnud eneseimetlusperioodi ja vahepealsesse – üsna igavasse – alter-ego disco-projekti Clinton.
Aga pole hullu. Ja seda eriti minule, kelle middle name on eklektika, ja Punjabi muusikakultuur sama südamelähedane kui jamaika reggae või gallia house-biit. Aastaid oodatud uus materjal algab stiilse – kuid mitte eriti tõhusa – funky-palaga “Heavy Soup”, kus lauljaks paar põlvkonda varasem Otis Clay. Edasi läheb aga lõbusaks, sest background-vokaali laulvad lapsed annavad palale “Staging The Plaguing Of The Raised Platform” eht-korneršopliku siira positiivsuse. Eklektiline atakk jätkub Etienne de Crecy tüüpi prantsuse funkhouse’iga, pool aastat Pariisis elamist on jätnud Tjinderisse oma jälje. Seejärel tuleb aktuaalne singel väga laheda pealkirjaga “Lessons Learned From Rocky I To Rocky III”. Lähemal kuulamisel saab aru, et siin antakse kõva pilkelaks nu-metal-kultuurile. “Wogs Will Walk” on justkui tagavara “Brimful Of Asha”, kuid igavus ununeb kiiresti, kui kätte jõuab “Motion The 11”. “Kojak Of The Nazaritesi” uhke rastavokaal ja leebed kitarri-oreli rütmid-harmooniad annavad üllatusliku tõdemuse, et see on nüüd esimene kord, kui Cornershop jamaika temaatika üldse sisse toob. Plaadi parim rada! Albumi teine pool on (veel) tugevam ja aeg liigub kiiresti. “People Power In The Disco Hour” on ilmne tulevane hitt ja “London Radar” lahe easy-listening. Kulminatsioon saabub eelviimases loos “Spectral Mornings”, mis kõlab psühhedeelsemalt kui Primal Scream ja kus Noel Gallagher mängib kitra lahedamalt kui iial varem.
Vaatamata alguses toodud umbusklikule umbsuse-väitele on Cornershop teinud siiski jälle hea plaadi. Lõpp hea, kõik hea. 8

KOIT RAUDSEPP