Minimalismiklassiku high-tech multimeediaooper CD ja DVDna.

Äsja, nokkmüts peas, NYYDil käinud Steve Reichi muusika algtõuge­te ja mõjutajate hulgas on Indonee­sia gamelani, Aafrika trummide, va­na­muusika ja jazzi kõrval ka tehnika. Suur osa tema uuenduslikkusest oleks ilma masinateta olemata; me ei kuuleks ilma helilindita 60­ndate tööde faasinihkeid (“Come Out”) ega ilma kiikuva mikrofonita (“Pendulum Music”) tagasisidestusvilesid, ilma sämpleriteta “Different Trainsi” ja “The Cave’i” kõnemeloodiate kasutamist. Uue multimeediaooperi puhul on tehnoloogilisi uuendusi veelgi, inimkõne paindub mis tahes moel ja heliefektid on kohati õõvastavad.

Sisult tegeleb “Kolm lugu” 20. sajandi ja õieti kogu progressiajastu painajatega. Näideteks on valitud tsepeliin Hindenburgi allakukkumine Ameerikas, Bikini atolli tuumaplahvatus ja lammas Dolly kloonimine. Progressianalüüsi taga jookseb paralleeltekstina Vana Testament.

Plaadilt kuulates võib teos tunduda isegi igav või häirivalt teravnurkne, DVD-videoversioon (teose kaasautor on algusest peale Reichi abikaasa, videokunstnik Beryl Korot) aga esitab lood veidi naivistliku/va­namoodsa (eriti tüpograafia ja pilditöötlusefektid), kuid täpse ja vaimuka muusikavideona. Kodus, pimedas toas on need lood tõhusamad kui kontserdisaali ekraanil, ütlen tööd kunagi live-versioonis näinuna. 9

Tõnu Kaalep

Finley Quaye
“Much More Than Much Love”
(Sony)

Trip-hop-alt-rock-reggae-poppar ei oska edasi minna.

“Palju rohkem kui palju armastust”? Äm. Kas nii saab? See on asi, mida Finley Quaye käest ilmselt küsida ei maksa. Te ei viitsiks vastust kuulata. Ma tean, sest mina kuulasin, ja mitu korda. Mul on kahju raporteerida, et kunagi säravalt debüteerinud andest on pärast mõneaastast võitlust tillukese kuulsusega jäänud järele haledad riismed. Ta ei innusta enam, ega ärrita. Lihtsalt liipab sinuga kaasa, see muusika. See on viienda klassi tasemel macho-luule, saateks selline kantrisegune pubirokk, mis kõlab nagu Vello Toomemetsa ja ansambel Fix tribuutbänd, ainult et hästi mage. “Beautiful Nature” on ilus laul tõesti, ja mõni veel annab lootust. Aga no kuulge. “Tahaks olla su lähedal / võibolla hõõruda nina vastu su nina”! Või: “sa oled midagi muud / peale selle näed hea välja”! Ja need reggae-klišeed revolutsioonist. Appi. Head inimesed, muusikud, muusad, kes iganes, kellega Finley veel pole tülli jõudnud minna, aidake palun, tehke midagi. Kahju muidu, et selline ürgne hääl oma mingeid uduseid salmikuid pidi uitab. Lootma jäädes, 3

Erik Morna

Boo Yaa T.R.I.B.E.
“West Koasta Nostra”
(Sarinjay)

Okeaania pätid 2. Samoa.

Boo Yaa T.R.I.B.E. on seitse Samoast pärit rastapatside ja meeletute tätoveeringutega jõmmi, kes on kõik omavahel vennad. Nende isa on baptistist kirikuõpetaja. Kuigi see kõlab väga hollywoodlikult, on see siiski tõsi ning nende elupaigaks on sündimisest saadik sobilikult olnud California osariik, Los Angeles. Oma elu jooksul on kõik mehed istunud mitu korda vangis mitmesuguste kuritegude eest, aktiivne gängielust osavõtmine tõi aga esimese kaotuse ühe venna mahalaskmise näol, pärast mida otsustati oma eluviise muuta ja hakata… bändi tegema! Filmi käsikiri on siin ju pea tervel kujul olemas, ainult ärategemise vaev.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et millestki muust selle plaadi puhul eriti rääkida ei ole. Kunagi täitsa lahedat musa teinud tüübid (“New Funky Nation”, “Another Body Murdered” koos Faith No More’iga) on nüüd teinud uue plaadi, millel puudub absoluutselt igasugune mõte. Kõlab kõige standardsem lääneranniku hip-hop aastast 1996, oma laisalt tuksuvate rütmipõhjade, fangikäikude ja kurjami-juttudega, ainukeseks enam-vähem kõrghetkeks on “911” tänu sellele, et külalisstaarid Eminem ja B-Real on lihtsalt väga head MCd. Ma tahaks nende autobiograafilist action-filmi väga-väga näha, aga keegi teine peaks aitama neil heliriba kirjutada.

Sellessamas “911’s” on selline rida, et “Hip hop is in the state of 911”. Tundub, et kogemata viitab Boo Yaa T.R.I.B.E. sellega ei kellelegi teisele kui iseendale.  3

Tristan Priimägi

Ryan Adams
“Rock N Roll”
(Lost Highway)

Plaat, mille pressis Adamsilt välja plaadifirma.

Oh issand, ei ole see Ryani elu ka kerge. Mida aasta edasi, seda kaugemale minevikku vajuvad teened, mille eest teda kultusfiguuri aunimetusega pärjati. Näiteks minusugusele lühikese mäluga ignorandile pole lihtne seletada, miks Ryan Adams hea on ja mille poolest erineb ta Radioheadi või U2 kloonidest.

Ja ta pole esimene ega viimane, kes suures hädas võtab nõuks salvestada “rokenrollialbumi”. See on mõnedel popstaaridel kohe nagu mingi ebausk, et kui asjad täitsa pekki lähevad, aitab mitte aja mahavõtmine ja mõnus puhkus, vaid tagasipöördumine juurte juurde. A kus need Ryani juured siis on? Mina ka ei tea. Selge on ainult niipalju, et noorpõlves on tõesti liiga palju kolledžirokki kuulatud ja Darknessi edu ei anna rahu. 4

Mart Juur

Triosk meets Jan Jelinek
“1+3+1”
(Scape)

Kuidas techno-mees sai kokku jazzimeestega.

Fantastiline album, kus kohtuvad ka Farbenina tuntud berliini süva-­tech­no kõrgliiga tegija Jan Jelinek ja Austraalia jazzitrio Triosk. Jelinek on varemgi jazziga edukalt flirtinud, siiani siiski enamasti sämpleri vahen­dusel: jazzipuritaanid kindlasti pahandavad, kui pidada seda stiili laias laastus üsna tagurlikuks, mingitesse väljakujunenud klišeedesse klammerduvaks. Õnneks sel plaadil sellist sumbunud meeleolu ei kohta, pigem vastupidi.

Võib tuua paralleele Carl Craigi superprojekti Inner­zone Orchestra paari aasta taguse “Programmedi”-nimelise klassikuga. Siin on sarna­selt tunda universaalset piirideta tunnetust, muusikuist endist mõõt­matult kõrgemal asuvat helisõnumit inim­kon­nale. Jelinek on varemgi ära­ta­nud tähelepanu oma aegade ja ideede ristumispunkti hästi tabava harmooniatajuga, mis nüüd aga tu­le­ne­valt koostööst Trioskiga sü­ner­geeti­liselt võimendub. Innovatiivsus ja lihtsus, võibolla et isegi täpsus, oleksid märksõnad, mis sobivad albumit iseloomustama üldises muusikaelu kontekstis, mil eriti elektroonikamaailmale omased igasugused abstraktsed loomingulised liialdused on hakanud tõsiselt pinna peale käima. 9

Aivar Tõnso


Robert Plant
“Sixty Six To Timbuktu”
(Mercury)

80ndad ei olnud kõigile võrdselt häbiväärsed.

Muidugi võib öelda, et Zeppelinita Plant on peaaegu nagu Kati ilma karuta. Kuid siiski, see topeltkogumik tuntud ja vähetuntud soolosalvestustest meeldib mulle rohkem, kui ma ise endale tunnistada tahaksin. Mulle tundub, et 80ndate teise poole ja 90ndate alguse voolujoonelistes elektroonilistes sound’ides, mürarikastes, kuid siiski raamidesse surutud kitarrides, sumedates bassikäikudes ja programmeeritud või lihtsalt masinlikes trummides on mingi saladus ja kui ma seda plaati veel kuulan, siis ma saan aru, mida see tähendab. Ja see on teade minu enda kohta, mingi ajalõigu kaudu iseenda rekonstrueerimine. Ka Planti neurootiline laulmine sobib sellesse ajapilti. See on tugevam kujund kui eelnenu, Zepi-eelsed salvestused ja hilisemad, siingi käinud Strange Sensationsiga tehtud lood.

Suhtumine 80ndatesse on tegelikult äärmiselt valiv. Aktsepteerime sündipoppi ja varsti ka glamuursemat metal’it, aga muud asjad on kahtluse all. Pärast Planti kogumikku tulevad 80ndate sõbrad kapist välja, tundub mulle. 7

Tõnu Kaalep

Mice Parade
“Obrigado Saudade”
(FatCat)

Kitarri, elektroonika ja indie mitmekesine hübriid.

Indie äärealadelt pärinev Mice Parade on läinud päris veidraks kätte. Ühest küljest justkui minimalistlik – mees kitarriga, taustal muidugi elektroonilised krõbinad – aga siis järsku raiub sisse siuke imikuvokaal, nagu elu sees pole varem kuulnud. Indie’s, ja eriti mitmesugustes “jaapani”-maigulistes asjades, on see muidugi tavaline, et imik (tüdruk) pannakse vokaali piuksuma, aga sellel siin on veel helivaljus ka maha keeratud, nii et jääb mulje, nagu see kostaks kusagilt maa alt, ja sisuliselt mitte midagi pole kuulda (peale imeõrna piuksumise). Kas see ongi hiirte paraad? Ei tahaks nagu uskuda. Tõenäolisemalt on tegu mingi ajutise veidrusega, mida tõestavad mh ka lood “Focus on a Rollercoaster” ja “And Still It Sits in Front of You”, kus ameeriklane (Adam Pierce) oma isikliku suu lahti teeb. 7

Erkki Luuk