Sokk’n’funk-taatide hitisadu.
Oli jõuluaeg. Ärkasin keskpäeval üles, kompasin oma sokki, ja oh sa sarviline saatan! Soki sees olid üllatusmunad!
Sedasorti “nali” ajaks tänapäeva Red Hot Chili Peppersi ilmselt nutma. Ja õige ka. Kaugelt vaadates on tegu ehtsate pullimeestega. Neil on pöörased videod. Terve sport-metali generatsioon vehkleb nagu Anthony Kiedis ja hüppab nagu Flea.
Aga see ei ole üldse oluline. See on niisama. Kui ma Chili Peppersit päriselt nägin (96), ei olnud neil sokkigi “jalas”. Flea ainsaks kehakatteks oli tema basskitarr. Selline see bänd ongi. Neli inimest ja muusikariistad. Kõik muu on niisama.
Too 96. aasta oli ansambli ajaloos üks kehvemaid. Uuel hitikogumikul, mis katab vahemikku 1989–2003, on Dave Navarro periood peaaegu esindamata (v.a “My Friends”, üks paljudest Peppersi lugudest, mille kohta mõni ettevaatamatu naisterahvas võib öelda “nunnu”).
Teatud põhjustel on maha salatud ka “Mothers Milk”. Esiteks oli see EMI album. Teiseks ei jaksa John Frusciante kuulata, kuidas ta väiksena kitarri mängis. “Higher Ground” on siin ilmselt seetõttu, et see on üks paremaid Stevie Wonderi cover’eid üldse.
Aga muidu on tegu plaadiga, mille kuulamise ajal võib kriitikameele ilusti koju saata ja siis kahekesi oma kehaga mõtlematult hüpata. “Give It Away” ajal üles-alla ja siis hiljem potsti diivanile. On kord nii, et kõige energilisema funkrock-bändi populaarseimad lood tiksuvad sellises lahedas tahan-jalutan-tahan-pikutan tempos. “Under The Bridge”, “Breaking The Girl”, “Californication”. Mõnus. Halloo, kriitikameel, mis teed?
“Kuulan neid kahte uut lugu. “Fortune Faded” ja “Save The Population”. Et kas nad ikka väärivad hitikogumikul olemist.”
Minu meelest on nad okei.
“Minu meelest isegi rohkem. Frusciante torust purskab fuzzi, nagu vulkaanist laavat. Ja siis tilistab tundlikult, nagu ainult tema oskab. Kogu see bänd sõltub tema tujudest. Ega nad vist ei muutu iial?”
Ega vist. Jumal tänatud. 9
Erik Morna
G-Unit
“Beg For Mercy”
(Interscope)
50sendise kodukandi poisid.
Eminem ja D12. Nelly ja St. Lunatics. Ning nüüd 50 Cent ja G-Unit.
Kui üks gängist saab kuulsaks, siis tänavaseaduste kohaselt peab
ta ka oma sõbrad tippu viima. Või vähemalt üritama.
Mõnikord see õnnestub. D12 räige debüüt “Devil’s
Night” oli meistriteos. Seevastu St. Lunaticsi “Free City” ei pakkunud Nellyga
võrreldes midagi uut. “Beg For Mercy” kukub sinna kahe vahele, Dre ja
Eminem on head produtsendid, ent ülejäänud tüübid ei
suuda millegi nakatavaga maha saada, ka esiksingel “Stunt 101” oli täiesti
silmapaistmatu. Samas teisel ja kolmandal kuulamisel tundus plaat juba parem
ning
Bachi (“Salute U”) ja Marvin Gaye (“Wanna Get To Know You”)
sämplid täiesti asjakohased. Kokkuvõttes huvitav plaat ja
tüünelt kurjad kutid. Kui 50 Cent meeldib, siis on G-Unit
väärt ületšekkimist, aga “Get Rich Or Die Tryingi”-taolisest
klassikast jääb asi kaugele. 7
Marek Kallin
The Desert Sessions
“The Desert Sessions 9 & 10”
(Island)
Queens of the Stone Age’i mees sõpradega kõrbes.
QOTSA lihamäest ninamees ja stoner-rock’i sekssümbol Josh Homme on seda aastaid teinud. Võtab parajal ajal puhkuse ja oma sõbrad kaasa stuudiosse keset Mojave kõrbe. Selleks, et seal ennast unustades ja linnalärmist isoleeritult jämmimise-fantaasiaid välja elada. Seekord, 9-ja-10ndal-korral, kutsus Josh nädalapikkusele ja dieedist “söögiks peyote, joogiks viski, suitsuks kanged suitsud” inspiratsiooni saavale sessioonile Twiggy Ramirezi (Marilyn Mansoni endine), Dean Weeni (ansamblist Ween), Chris Gossi (stoner-metal bändist Masters Of Reality), Josh Freese’i (The Vandals ja A Perfect Circle) ja – põhihittkülalise – PJ Harvey.
Ja nad siis rokkisid seal. Reportaažid räägivad, et kohati mõjus improvisatsioonidest sündinud muusika neile nii maagiliselt, et ihukarvad tõusid õndsusest püsti. Kahju, et ülejäänud 6 miljardit inimest selle maagia täit hiilgust maitsma ei pääse – vähemalt pool “Desert Sessions 9 & 10-st” on vangistatud vanasse ja halba klišeesse “jämmist tunnevad rõõmu eeskätt jämmijad”. See muusika on nõiduslik ja macho’liku kitarri-rock’i kohta on ta ka kütkestavalt feminiinne (mitte ainult seal, kus laulab PJ), ent valdavalt kõlavad siinsed stoner-grunge rõgistamised ja müdistamised kui poolikud QOTSA-ideed (Desert-jämmid kasvavad sageli QOTSA pärislugudeks) ja mõned laulusoiud kui PJ Harvey singli neljandad lood. 13st tõstaks eraldi esile vaid viit lugu – “Dead In Love”, “Creosote”, “A Girl Like Me” “Bring It Back Gentle” ja isegi veidi tülitavalt raadiosõbralik “I Wanna Make It Wit Chu” (rollingute “Miss You” ümberkirjutus).
Eks jämmimise-pahe ole peidus meis kõigis. Igaühele ei jagu õnne seda pahet realiseerida. Ehk rahuldab siis teid selle pealtkuulamine? 5
Siim Nestor
Peter Gabriel
“Hit”
(EMI)
Täpsemalt: hitid aastaist 1977–2002.
Genesise päevil ilmus Peter Gabriel lavale kostümeerituna küll kapsaks, küll karuks ning pani sel moel aluse intellektuaalimainele. Ja pole siin naerda midagi, samasuguseid intellektuaale leidus seitsmekümnendatel igas Nõukogude Eesti katlamajas. Tänapäeval näeme endisi dissidente pidupäevadel auga oma Vabadusristi kandmas, ses mõttes läks Gabrielil isegi paremini, nüüdseks on ta jõudnud juba järgmisele levelile ja omandanud guru või vähemalt filosoofi staatuse. Sügavmõttelisel, hõrgult piinatud ilmel luulendab ta oma igapäevast elu Eksistentsiks, lauldes ikka ja alati kõige kallimast, mis tal on – see tähendab, iseeenesest.
Millegi sarnaseni küündis siitmaa meestest vaid Jaan Kaplinski, tulles välja ideega, et kultuurkapital peaks doteerima tema kirjavahetust kellegi tuttava soomlasega.
Kui nüüd iroonia kõrvale jätta ja otsejoones asja kallale asuda, siis tekib küsimus: kellel on vaja Gabrieli kogumikku? Fännidel on iga maestro piiks juba ammu lindis, tavakasutajale pole enesekesksel huumorimeeleta mehel, kelle iga lause algab sõnaga “mina”, öelda kuigi palju. Parimal juhul kõlavad Gabrieli hitid nagu hilja peale jäänud Paul Simon või häälest ära aetud Phil Collins. Liiga suur hulk tema laule on poliitilised sõnavõtud, milletaolisi leidub ohtrasti iga ajalehte kirjaveerus.
Mida öelda Peter Gabrieli veerand sajandi pikkuse soolokarjääri kokkuvõtteks? Tahan karu ja kapsast tagasi. 5
Mart Juur
Michael Jackson
“Number Ones”
(Epic)
Jamadesse mässitud kuninga esikoha lood.
Michael Jacksoni lood on kehvad, tänada võib ta selle eest ainult iseennast. Mitte ainult friiklik persoon ja elustiil, ka Jacksoni looming kujutab tänuväärt materjali jukukalledele, kes tahavad tema peal oma psühhoanalüütilisi oskusi katsetada. Hämaratest vihjetest kubisevad laulutekstid ja vägivaldsed videod tegelikult lausa nõuavad, et nad asitõenditena arvele võetaks ja aina mahukamaks paisuvasse politseitoimikusse lisataks.
Jah, kiusatus on suur, aga ma soovitaks detektiivitööga oodata, kuni hüsteeria vaibub. Michael Jackson kui bränd võib olla lakanud toimimast, Michael Jackson kui inimene pole ehk kunagi toiminudki – aga Michael Jackson kui muusika toimib endiselt. Number 1 hittide kollektsioon võib olla viimane normaalne signaal, mille ta maailmale saadab. Pealegi on “Number Ones” hea plaat. Kiire ülevaade Jacksoni muusikast, diskoklassika. Ja mitte ainult need kaheksakümnendate aastate laulud.
Loomulikult oleks parem, kui kodus leiduvad “Off The Wall”, “Thriller” ja
“Bad”, aga kui ei, siis on “Number Ones” vähim, mida
Michael
Jacksonilt tarvis. 9
Mart Juur
Freq Nasty
"Bring Me the Head of Freq Nasty"
(Skint)
Okeaania Pätid 1. Uus-Meremaa.
Freq Nasty on rastapatside ja hobusenäoga Uus-Meremaa kutt, kes kolis mingil ajal Inglismaale, hakkas üsna pea tootma täiesti arvestatavaid breaks-asju selle stiili ühe kõvema plaadifirma Botchit & Scarper seltskonnas. Teate küll, sellist sünteetilist, ebamäärase kiirusega peol-hüppamise-muusikat, mille põhieesmärgiks tundub olevat kogu teie sees leiduva kineetilise energia muundamine kondensiks klubilaes.
Kaasaegset breakbeat-kultuuri tundub iseloomustavat sarnane varjatud vägivalla virvendus, mille järgi on kurikuulsaks saanud ka UK garage või dancehall – kuskil üsna sinu lähedal luurab võimalus, et mäng muutub tõeliseks ja kellelgi läheb halvasti. Osalt mõjub niimoodi ka Freq Nasty uus album, kuid siin ei ole tegu kuritegeliku Moët-glamuuriga nagu UK garage’i puhul, vaid nüri järjekindla bandiidiga, kes su raha üritab ära võtta.
Ja lõpetage see ületunniste eeposte vaimustus, palun. Ühiskonna arenedes on inimese tähelepanu järjest raskem püüda, miks te siis arvate, et teid keegi kuulata viitsib, kui te 70 minutit järjest üht ja sama juttu ajate?
Punkt iga 10 minuti eest tundub täpselt paras anda. 7
Tristan Priimägi
