Tantsuhitiga “At Night” kuulajate kingad võitnud diskobänd.

Ühel õhtul naasis rütmidoktor Watson jalutuskäigult Citysse, kaenla all sisseost oma lemmikplaadipoest. Sherlock Holmes lösutas kamina ees ning kääksutas viiulit. Pahad kemikaalid möllasid tema kehas nagu hiigelsuures retordis. Sõpra nähes muutus detektiiv erksamaks.

“Mis ma näen, armas Watson – te olete jälle oma nappi arstipensionit moodsa tantsumuusika peale kulutanud?”

“Jaa, kallis Holmes, nii see on! Aga kuidas te ära arvasite?”

“See on ju elementaarne! Muud musooni peale hausilaksu teiesugune mees ju ei kuulagi.”

“Otse kümnesse, Holmes! Teate - Shakedown on väga korralik house, selline mõnusate mandrimõjudega, pisut Daft Punki moodi kraam. Tahate, paneme mängima? ”

Holmes rehmas käega ja ajas ennast tugitoolist püsti.

“Võibolla hiljem, armas Watson. Praegu on meil tegemist. Sain just telegrammi sir Hugo Baskerville’ilt, peame hilisõhtuse rongiga viivitamatult Sussexisse sõitma.”

“Aga kas me klubisse ei lähegi? Seal on täna Scotland Yardi pidu, inspektor Lestrade mängib plaate... Kõik dzhentelmenid on palutud!”

“Mõni teine kord, Watson! Enne töö, siis lõbu,” ütles Holmes rangelt. “Ega diskoõhtud eest ära jookse. Seni kui ma riietun, otsige teie palun oma revolver üles ning laadige ta kuulidega. Paistab, et meil tuleb täna kedagi tulistada.”

Dr. Watson ohkas ja läks teise tuppa revolvri järele. 7

MART JUUR 

Moloko
"Statues"
(Echo)

 
Endisest keerulisem ja rõõmsam. 
 
Elukaaslaste ja muusikaliste partnerite Roisin Murphy ja Mark Brydoni neljas album. Igati väärt plaat Moloko üsna unikaalsete parameetrite järgi. Eelkõige on need ilusad sümfoonilised keelpilliorkestratsioonid, hoolikalt läbimõtestatud kompositsioonid. Ning mõistagi visiitkaardina Roisini värve täis humoorikas laul ja ürgnaiselik outlook.
"Statues" on kompositsiooniliselt veelgi keerulisem kui eelmised kolm plaati. Samas pole muusika kaugeltki nukker-tõsine (minoorne). Siin on palju päikest ja positiivseid emotsioone, mis esitatud Molokole omasel vallatlevalt teatraalsel moel. Moloko muusikat ei saa stiliseerida konkreetsesse lahtrisse. Ometi on siin kõik tuttavlik. Folk, psühhedeelia, elektroonika, breikbiit, rock. Detailselt  koos, delikaatselt segamini. Ja endiselt olulisemalt etem kui Cardigans. 8
 
KOIT RAUDSEPP

Son of Clay
“Face takes shape”
(Komplott)

Eksitav, meloodiline, ilus, elektroakustiline jne muusika.

Artistinimede kandjatest üks üllaim, Savipoeg, on Rootsist. Teeb väga eksperimentaalset elektroakustikat. Loodki on väga erinevad, ühine on vaid nende algallikas - Savipoja maja. Nimelt tegi ta plaadi... ei, mitte savist - vaid ainult oma korterist, rõdult ja trepi alt kostnud helidest. Kuid et ta hiljem neid väga moonutas, oleks lihtsalt süntesaatorihelidest koostatud muusika ehk täpselt samasugune võinud olla. (See võibolla oligi üks sellise sämplivaliku mõte - näidata, et ükskõik millest võib teha ükskõik mida.)

Üllatav on kõige selle juures vaid see, et plaat ise ei kõlagi nagu ükskõik mis, vaid pigem nagu elektroakustiline rännak läbi haruldaste, erraatiliste, meloodiliste ja kägisevate kompositsioonide. Son of Clay on kahtlemata suurem helilooja kui enamus neist, kes ikka veel nootidega jahmerdavad. 9

ERKKI LUUK

Singer Vinger
“Ärq ei lääq”
(MFM Records)

Järele jäänud nostalgia.

Mäletan oma varasest noorusest, et Singer Vinger (1980ndate teisel poolel veel nimega Turist) rokkis küll ja mitte vähe. Bändis oli teravust ja selget vastuvoolu ujumist, huumor oli mõnusalt anarhistliku mekiga. Oli tegu, et nende kontserdile pääseda, kuna sissepääsu ründasid rahvasummad. Ühes eliitkoolis ronisid punkarid jalgupidi tiibklaverile, et paremini näha ja kuulda. See oli tollastes tingimustes skandaalne tase.

Paraku on praeguseks Singer Vingerist järele jäänud suuremalt jaolt vaid nostalgia. Bändi näib koos hoidvat suhtumine, et aegajalt võiks ju ikka vanas vaimus pulli teha.   Ei saa öelda, et uute lugude jaoks pole ideid. Aga nad tunduvad liiga elementaaarsed või siis pastakast välja imetud ning tulemus mõjub seetõttu liiga punnitatuna-konstruituna. Harvadel kordadel on isegi naljakas, aga üldiselt jääb kuivaks.

Huvitaval kombel lisab raadiotes ja teles hitiks mängitud “Kodukesele” veenvust plaadil lisaloona välja käidud electronic crew remix. Ainsa tõeliselt rokkiva palana tõstaksin Singer Vingeri uuelt kauamängivalt esile laulu “Kaua võib” – seal on tunda ansambli hiilgeaegadele iseloomulikku pidurdamatut hoogu ja mahlakat voolavust. 4

MARKO MÄGI

ErlendØye
“Unrest”
(Source)

Kings of Convenience’i mees soolos ja elektroonikas.

Erlend Øye sooloplaat on justnagu kaasaegse pisielektroonika aastaraamat.

Pärast kaht albumit legendaarses popduos Kings of Convenience, on Oye lindistanud nüüd oma debüüdi -  kümnes eri linnas ja kümne erineva produtsendi käe all. Kuritööpartnerite nimekiri on tõesti aukartustäratav: Schneider TM, Timo Maas, põhjanaabrite Mr. Velcro Fastener, Prefuse 73 ja samas vaimus edasi. Tulemus on sellise "projekti" kohta üllatavalt ühtlane - Euroopa oludes tehtud euroopalikule maitsele vastav sündipopp. Kogu materjali iseloomustab fakt, et siin on PALJU 80ndaid, kuldaegade nimedest võib igaüks ise meelevaldse pidepunkti valida, neid on minu meelest lugematul arvul. Plaadi kõrgpunktiks on vastupandamatu "The Talk", kodulinnas Bergenis koos Björn Torskega linti võetud kergemeelne silmapilgutus 80ndate lõpu klaverihausile.

Jama on selles, et kogu see euroopalikkus on kaugelt liiga maitsekas, et olla tõeliselt intrigeeriv: hoolikalt mõõdetud prantsusekeelses refräänis ja autentsetes sündisaundides on tunda aristokraatiat, mugavust ja rahulolu teadmisest, et kõike tehakse õigesti. See ei ole plaat, mida võiks lõputult kuulata, aga need inimesed, kellele meeldib ennast puhtast süntekapopist nakatada, peaksid seda plaati küll kindlasti oma radaril hoidma.

Ja prillide kandmise suudab Erlend Oye järgmise mehena peale Elvis Costellot ikka eriti cooliks teha. 7

TRISTAN PRIIMÄGI

Guano Apes
“Walking On A Thin Line”
(BMG)

Saksamaiste power-rokkarite keskpäraseks jääv ponnistus.

Maailmas on mõistetamatuid asju ja suure hulga eestlaste armastus Guano Apesi vastu on üks selline seletamatu fenomen. Praegugi, kujutan ette, lähevad paljud silmad punni, kuuldes, et uus plaat on juba saadaval. Kuulasin minagi kohusetundlikult siit ja sealt, aga ei leidnud, mille poolest “Walking On A Thin Line” kõneainet võiks pakkuda. Igav ja keskpärane. Kõik kohad on ju hoopis paremat punkmetalit täis. Tavaliselt viidatakse campile ja kitshile, kui on tarvis mõnd fritsude sigadust välja vabandada, kuid antud juhul taolised argumendid vist ei veena? On tegemist sõjaajast külge jäänud nõrkusega kõige vastu, mis tuleb Saksamaalt? Kunstmesi, sünteetiline bensiin, tammetõrudest kohv, ersats-sigaretid, pika säilivustähtajaga keeksid, komissar Rex? Selle probleemi üle võiks mõtteid vahetada. Aga küsimuse, kas uus Guano Apesi plaat on parem või halvem kui eelmised, jätan fännidele koduseks ülesandeks.

Punktid tulevad – kuna tulema nad peavad – campi ja kitshi eest.

2

MART JUUR

The Raveonettes
“Whip It On”
(Columbia)

Mornid garage’n’rolli pilved Taanist.

Müra! Müra on esimene asi, mida sa Taani partnerite Sune Rose Wagneri (mees, kitarr ja laul) ja Sharin Foo (naine, basskitarr, näeb välja nagu Debbie Harry mossitav tütar) debüütalbmil “Whip It On”. Müra võib jääda ka viimaseks, mille kinni püüad, kui sa pole kõrvu Valentine’i, Mary Chaini ja Velvet Undergroundiga varem treeninud. Siis jäävad paraku avastamata need valesti rägiseva kitarri hirmuvalitsusse peidetud elegantselt pohhuistlikud ja depressiivsed junkie-laulud.

“Whip It On” on võib-olla kontseptsioon-teos. Soundtrack rokenroll road-movie’ile, mille tooniandvad komponendid on tummad vampiirid, mootorrattad, 50ndad, nõudepesuvee ja heroiini kokteil ning muu sünge kraam. Muusika kirjutamisel hoidis Wagner paindumatult kinni kolmest reeglist: iga lugu peab olema umbes kolme minutiline, iga lugu peab olema Bb-minor helistikus ja et iga lugu võib võnkuda maksimum kolme akordi vahel. Kitsas, nagu öeldakse, raamistik, aga kui see album enne 30-minuti täis tiksumist lõppeb, oled läbi elanud rohkem muusikalist sära ja seksi kui mõnes üüratus proge-metal-ooperis, kelle autorid rahulolevalt enese kompositsioonirägastikke imetlevad. 8

SIIM NESTOR