PLAADID

Robbie Williams
“Escapalogy”
(EMI)

Kilp, mõõk ja tõrvik missiooniks: Ameerika.

“Escapalogy” on esimene neljast albumist, mille eest EMI maksab Robbie’le 80 miljonit naela, lootes nende abil vallutada Ameerika. Seda on vähem, kui andis kuninganna Isabel Kolumbusele Ameerika avastamise eest. Avastamise, mitte vallutamise. Aga juhtus nii, et avastatud alade rikkus ei täitnud Hispaania kuninganna lootusi ja monarh loobus Kolumbuse teenetest. Vaene mees suri unustuses 20. mail aastal 1506 ning ürituse koore riisus hiljem hoopis üks teine maadeavastaja.

Nüüd uurime, millise varustusega läheb missioonile meie vahva ex-takethatlane. No ma ei tea... Robbie teeb koos Guy Chambersiga muusikat, mis kõlab kaunimalt kui Elton Johni ballaadid, rokib rohkem kui Oasis ning sädeleb peaagu samamoodi kui Pet Shop Boysi “Very”. Aga kas sellest piisab, et Uues Maailmas hakkama saada? Või löövad kurjad mets­lased ta maha ja põletavad aarenbii saatel lõkkes ära? Kus siis selle kahju ots! Mõistlikum oleks ikka koju jääda.

Seda enam, et plaadil leidub üks tõeline haruldus (“Love Somebody”), mille väljavedu Euroopast tuleks üldse ära keelata. 8

MART JUUR

Suicide
“American Supreme”
(Blast First)

Legendaarsed sünt-punkarid naasevad.

Kui kellelegi teist tundub – ja mulle igatahes tundub küll –, et olla Ameerika poolt või vastu on viimastel aegadel kuidagi liiga püüdlikult lihtne, siis on siin plaaditäis vastumürki sellisele tüdimusele. “American Supreme” on sõgeda New Yorgi elektro-rock-duo esimene plaat kümne aasta jooksul, üldse alles viies nende diskograafias, ning kahtlemata on numbrikombinatsioon 9/11 sellise loomepuhangu taga. Kuid too kontseptalbum ei ole hoolitsetud-distantseeritud järelkommentaar mullusele sep­tembrile, vaid sootuks kiuslikum üritus.

Meie, ameeriklased, ütlevad nad justkui, võime ju ikka veel ehmatada, unes sonida ja higisena ärgata, kuid mingil juhul pole me nende läbielamiste tõttu targemad ja õilsamad kui enne plahvatusi. Ma kujutlen seda plaati kuulates nägevat kaht vanaldast meest diskomuusika saatel vaimuhaiglas lennukilelude ja WTC maketiga mängimas. Kindlasti traagiline, aga omajagu koomiline ka.

Suicide’i laulja Alan Vega hääl ei otsi poliitilist autoriteeti, mida tal olla ei saa. See-eest räägib ta sellises õõnsas, odavas, massikultuurses toonis na­gu seebiooperi staar või telepastor või kampaania­kihku täis poliitik. Siis aga rebib justkui keegi, kellel päriselt valus on, end selle triviaalse maski varjust esile ning jaurab nagu Elvis Presley, kellel klaasikillud hamburgeris. Ja valus on tal tegelikult muidugi kõige selle pärast, mida teeb duo instrumentaalne pool Martin Rev – kuidas tema groove kord silitab, siis näpistab, siis küüned sisse lööb. “Swearin’ To The Flag” on täpselt selline lugu. Või teeb näiteks “Wrong Decisions” hoopis hullemini liiga, sest on kliinilisem, täpsem, halastamatum?

Ükskõik. Keegi pole öelnud, et 11. septembri järelt koristamine pole üks räpane töö. 8

TÕNIS KAHU

Audioslave
“Audioslave”
(Epic)

Soundgardeni laulja + RATM-i muusikud = Audioslave.

Audioslave. Milline tobe bändinimi, issand hoidku. Aga olgu. See on igatahes Chris Cornell Soundgardenist. Ja need kolm on Rage Against The Machine miinus paari aasta eest omaette kolinud laulja Zack De La Rocha. Kui ma peaksin teile kirjeldama, midamoodi see kõik kõlab, siis ausalt – “Audioslave” kõlab täpselt nii, nagu Cornelli laulaks RATMi eesotsas. See tähendab, et kitarrist Morello on nüüd ehk rohkem kaldu 70ndate kitarriheeroste ja Zeppelini-Sabbathi riffide poole kui kunagi enne. Ning see tähendab ka, et Cornell teeb vaevalt midagi muud kui seda, mida ta ikka on teinud. Nõnda palju üllatusfaktorist. Nüüd see rokib/ei roki-faktor. Esimene lugu, singel “Cochise”, rokib, selge see. Ja kuues, “Set It Off”, kindlasti ka. Võib-olla veel neli või viis, kuigi tobe on neid sedamoodi välja urgitseda. Ja kui teie, kes te pole suuremat ei Soundgardeni ega RATMi fännid, midagi enesele küsite, siis võtke proovida Morello trotslik kitarrisoolo laulus “Bring ‘Em Back”, vahemikus 3.40–4.25. 6

TÕNIS KAHU

Natacha Atlas & Mark Eagleton Project
“Foretold in the Language of Dreams”
(Mantra)

Paolo Coelho käib etnopopstaari unenägudes.

Kuulsite õigesti. Kõigi eesti eduinimeste lemmikkirjanik on üht minu paljudest lemmiklauljatest, Transglobal Undergroundi ekslauljat, nii liigutanud, et see mainib seda plaadiümbrisel! Asi teeb valvsaks, isegi liialt. Püüan mitte mõelda mittemuusikalisest; aga siiski, kas Doris Karevast vaimustumine oleks parem? Eliyahu M. Goldrattist?

Produtsent Mark Eagletoni abil valminud plaat on Atlase senistest sooloalbumitest aegla­sem, luksuslikum, mõtlikum, laulja hääl ei ole alati esiplaanil, kohati on ka rahvapillide (muuhulgas kreeka omad), elektroonika ja sämplingute massiiv päris huvitav. Vahepeal kõlab muidugi naiivseid deklamatsioone.

Kui väike võib olla New Age-soigumise ja tõeliselt põneva muusika omavaheline kaugus, küsib see plaat. Ja see on päris hea plaat! 8

TÕNU KAALEP

Sigur Ros
“( )”
(Fatcat)

Muusikat seismiseks, Islandi staarilt number 2.

Kui te olete proovinud midagi uuemast nn post-rock’ist mõnele oma eakamale progefännist tuttavale sisse sööta ja ebaõnnestunult, siis pole asi vist pelgalt ignorantsis. Sel tõrksusel on omamoodi õigus. Võtke Sigur Ros ja proovige veel üks kord. Näete nüüd? Asi on selles, et kui kunagine progressiiv-rock toitus kõlalisest lopsakusest, klassikalise sümfoonilise muusika paksudest värvidest, siis Sigur Ros koosneb pigem meetodist kui ambitsioonikatest tämbritest. Klassikaline proge on omas kalorikülluses kummaliselt kohmakas ja naiivne. Tal on eepiline tung jutustada kõrgelennulisi muinaslugusid ja seejuures ekstaatiliselt liialdada. Selle kõige eest võib toda muusikat armastada või vihata. Sigur Rsi tuleb armastada või vihata mingil muul põhjusel. Hea küll, milles nende metoo­diline meetod siis seista võiks?

Arvan kuulvat, kuidas nende lugude mikroskoopilised kõlalised üksikasjad suurendatakse ebaloomulike mõõtmeteni nii, et nende päris funktsioon selles muusikas taandub puhta vormilise graatsia ees. Arvan kuulvat, kuidas bänd aeglustab muusika sisemise dünaamika punktini, kus liikumine muutub pidurduseks, jääb justkui õhku rippuma. Ning isegi plaadi lõpupoole kõladesse kerkiv torm ja trummipõrin ei pane mind uskuma, et kirjeldatud kategooriline karmus oma haaret päriselt on lõdvendanud. Ja nõnda küsin ma koos teiega – mis kuradi mõte sellisel täppisteaduslikul dekadentsil siis on?

Ma mõistan seda kui teadlikult sisendatud igavust. Kiires ja kirevas maailmas on just vahest igavus kõige ülevam, mis meile veel jäänud on – üks tõeliselt jäägitu sissepoole pöördumise hetk.

Aga olgu peale, kui teil on mingi parem teooria, siis laske tulla. Ma tahaks näha, kuidas te nende helide juurde omi epiteete valite. Ainult ärge tulge mulle “põhjamai­sest kargusest” rääkima. 8

TÕNIS KAHU

Iron Maiden
“Edward the Great”
(EMI)

Eddie-jüngrite panus kogumikelauale.

Kõik need tuhanded Iron Maideni T-särgid, mis su­vel meie linnapilti kaunistasid, magavad praegu sü­gavat talveund ning näevad unes mammut­­kontserti soojas Rio öös. Kuid oodake kevadeni ja te veel näete, kuidas nad jopede ja kasukate alt päevavalguse kätte poevad justkui sinililled. Selline on hevimetali igavene ringkäik.

Aga loomulikult ei piir­du Iron Maideni mõju tä­na­päeva tsivilisatsioonile ainult T-särkidega. Käes­oleva monograafia jaoks materjali kogudes läks mul­­le eriti hinge mainekas firmas töötava kõrge­pal­galise arvutikujundaja ju­tus­tus, kes rääkis, kui­das ta lapsepõlves magada ei saanud, kuna vend kuulas kõrvaltoas ööd otsa “The Number Of The Beasti”. Lohutasin teda, na­gu oskasin, öeldes, et tal veel vedas – vend oleks võinud ju ka Motorheadi kuulata.

Kui nüüd kähku üldistama hakata, siis ongi “Edward the Great”, kogumik Briti vana kondipurustaja suurimatest hittidest, justkui kaja kolme­kümneste arvutikujundajate katkendlikest lapse­põlveunedest. Seda plaati hammasrebija Voldemar Kuristik soovitaks. 8

MART JUUR

Gregorian
“Masters Of Chant Chapter III”
(Edel)

Kastraatide koor tõlgendab pophitte läbi (gregori)anuse-prisma!

Te lihtsalt peate seda kuulma – kui mitte oma ko­dus, siis igal pool mujal. Ostukeskuses enne poodide sulgemist, asutuse labrakal pärast oksel­käi­mist... Eriti praegu, kallil jõulueelsel ajal, mis soo­sib “ajatuid mõtisklusi” ja “enesesse süüvimist”. P>

Yazoo “Only You”, Depeche Mode’i “Blas­phe­mous Rumours”, New Orderi “Blue Mon­day”, El­ton Johni “Sacrifice”, Duran Durani “Or­dinary World”, Stingi “Fields Of Gold”, Chris Isaaki “Wi­cked Game” ja Desirelessi “Voyage Voyage” kõ­la­vad, justkui oleks meil kõigil surm suu ääres. Ise­enesest võiks taoline spirituaalne ägamine olla päris jube, kui see kõik ei oleks natuke naljakas. Tõsijutt, need saksa “mungad” on justkui eesti memmed, kes vaatavad pärast peiesid matuse­pilte ja arutavad, et küll oli ikka ilus koolnu.

Sellepärast ka hinne, mis on kõrgem kui 1. 2

MART JUUR

Everything But The Girl
“Like Desert Miss The Rain”
(Virgin)

Kunagi mainstream’i uuendanud bändi ümberkirjutatud ajalugu.

Mingi remiks ei too perekonnaelule ja ööklubi­pidamisele pühendunud Tracey Thorni ja Ben Watti enam tegelikku muusikaellu tagasi, kardan ma. EBTG tähetund oli see, kui DJ Todd Terry perefirma loo “Missing” moodsa­maks miksis. Terry ise sai selle teo tagajärjel ka popstaariks, bänd hakkas d&b-ga katsetama.

Neis murrangujärgsetes lugudes on kõige keskmeks minimalistlik, puhastatud biit, mis samal ajal üllatusena ei ole mitte palju erinev vanemate lugude kõlast.

See kogumik siin keskendub murrangujärgsele ajale; originaalide kõrval on näiteks Photeki ja Chicane’i remiksid. Ja muidugi Antonio Carlos Jobimi surematu “Corcovado”, mis käivitas omaette trendi bossanovat elekt­roonikaga vürtsitada.

Praegu tunduvad mulle vähesed vanemad lood huvitavamad; me ei vihka enam ju 80ndate klantsivat pseudojazzi? 7

TÕNU KAALEP