Ameerika nudistide väidetav lemmikplaat.
DJ? Et kas polnud see mitte Petty, kes veel üsna hiljuti kõneles meile diskomuusikast halvasti? See on veider, sest kui keegi kannab toda sootut konveierlikku voolujoonelisust, milles diskot ikka on süüdistatud, siis just Petty. Nagu oleks jaapanlased ta mingi oma kujuteldava rock-Disneylandi jaoks kokku pannud.
See on muusika Ühendriikide peavoolurockraadiotele õgimiseks. Kuhu mujale kõlbaksid nii sulavalt sujuvad kitarrikäigud nagu loo "What A Kid Goes Bad" algul. Kuhu mujale sobiks too svingiv ja sentimentaalne tugitoolirock kui toasussides poolvaljuks keeratud vastuvõtja äärde. Ainult hetkeks-paariks siin nagu oleks midagi – siis kui "Money Becomes King" näib laenavat Petty kunagiselt Traveling Wilburys-partnerilt Jeff Lynne'ilt mõne orkestriidee. Mitte kauaks küll.
Ah jaa, too plaadi nimilaul räägib lihtsalt sellest, et "there goes the last DJ/who plays what he wants to play/and says what he wants to say/hey hey hey". Katkestasin end poolkurdiks kuulata, aga irooniat siit ei avastanud. Raadiomehed muidugi juba muhelevad ja mängivad. 4
TÕNIS KAHU
Ruben Blades y Editus Ensemble
“Mundo”
(Columbia)
Iiri-hullus saabub latiinoringkondadesse!
Nimekas ja veteranistaatuses Panama eksiilpopstaar Ruben Blades on kokku pannud väga pika albumi, millest ma teen paar järeldust:
Kas Mehhikos on nüüd umbes sama seis, kui meil kümme aastat tagasi? Et kõik tahavad vennastuda iirlastega, torupill, trumm ja viiul üürgavad igas kõrtsis. Mõnes mõttes on Blades oma bändi ja sõpradega Ladina-Ameerika vend Johanson, ja seda mitte ainult siin ilmneva iiri-ihaluse pärast; ka üldine jutustavus, teatud mõtlikkus ja liigse etno vältimine on mõlemale võrdselt omane.
See plaat on minu jaoks proovikivi: kas maailmamuusika (antud juhul siis salsapõhine maailmamuusika) venib nagu kumm? Bladesi plaat on ses mõttes huvitav, sest tavaliselt ristatakse uuemat vanemaga, siin jäävad liidetavad aga üldjoontes siiski traditsiooniliste latiinomuusika instrumentide ja võtete piiresse. Polegi suurt vahet, kas Kostariika, Argentiina, Brasiilia, Mehhiko. Või Miami ja New Yorgi hispaaniakeelsed kvartalid.
Bladesi kõrval on ka teiste lugusid. Brasiillase Gilberto Gili “Consideracion” on selgelt liiga osav ja Bladesi maailmast eemalenihkuv, samas jazzrockstaaride Pat Metheny ja Lyle Maysi kirjutatud ilutsev “First Circle” sulab oma mõningases anakronismis suurepäraselt tervikusse. Ja muidugi on plaadil kohustuslik 11. septembri number, iiri rahvalaul “Danny Boy”.
Eklektiline, aga päris hea. 7
TÕNU KAALEP
Kyoto Jazz Massive
“Spirit Of The Sun”
(Compost)
Jazzilik stiilide sulatusahi Jaapanist.
Lõpuks on ta olemas. Pikalt oodatud esikalbum Jaapani shefimalt nu-jazz pundilt. Peale avastamist Gilles Petersoni poolt ja mitme äkilise EP ilmumist Euroopas on KJM juba ette ära täiesti tunnustatud nimi väljaspoolt Nipponit. Tegemist on kahe vennaga, Shuya ja Yoshihiro Okinoga, kelle duole pani mõni aasta tagasi nime samuti Peterson ise.
KJM jazzkontseptsioon on mõõdukalt romantiline, kuigi paaris loos kalduvad nad tõesti olema isegi rohkem Kenny G kui Jazzanova. Aga pole hullu, sest kompositsiooniliselt ja kõlavärvivalikult tunnevad vennad end tõesti mugavalt kodus. Nad sünteesivad kokku souli ja bossa, lounge ja fusioni, funki ja cool-jazzi. Lisaks sekka technot, house’i ja broken beati. Vokaalpalad erinevate lauljatega (mh Victor Davies, Vanessa Freeman, Maiya James) on tugeva sprituaalse ja dramaatilise puutega, mis kohati kõlavad siiski pisut liiga magusalt, et olla läbinisti veenvad. Albumi parim rada on instrumentaalne “Stargazer” - võimas ja intrigeeriv lask techno ja broken beats perspektiivis. “Spirit Of The Sun” ei üllata küll uute nägemustega, kuid vastab täielikult antud zhanri tänasele peavoolule. 7
KOIT RAUDSEPP
David Bowie
“Best of Bowie”
(EMI)
Ainult parimad katkendid Bowie loomeloost
"Ziggy played guitar..."
Valmistu kuulma muusikat, millist sa enne pole kuulnud!*
Kui Tavaline muusika läheb vananedes halvemaks ja Eriline muusika paremaks, siis David Bowie muusika on kogu aeg sama hea! Kuula seda, kui tahad olla Eriline, kuigi oled Tavaline!
Ja see pole veel kõik!
Ostes kohe praegu lood "Space Oddity" kuni "Wild Is The Wind", saad lood "Sound And Vision" kuni "Slow Burn" kauba peale! Sealhulgas "Boys Keep Swinging" (Kenny Everett esitleb), "Under Pressure" (Vanilla Ice meenutab), "Let's Dance" (Puffy soovitab), "Jump They Say" (miks nii lyhike :( ning "Hallo Spaceboy" (Pet Shop Boys toob pangast tsheki)!
Ja seegi pole veel kõik!
Kui helistad nüüd poole tunni jooksul, saad kõigist nendest hittidest
kohitsetud singliversioonid! Lisaks võid valida duubel- ja singel-CD vahel, millest ühel on "Little Wonder" ja teisel mitte!!!
* kehtib inimeste puhul, keda polnud olemas või kel oli targematki teha
aastatel 1969-2003 või kuni kaupa jätkub.
"Ziggy played... guitaaaaaaaar!" 9
ERIK MORNA
Richard Ashcroft
“Human Conditions”
(Hut)
Ashcrofti teine töö üksipäini
Kui The Verve’i kunagine laulja Richard Ashcroft mõne aasta eest oma esimese sooloalbumi ilmutas, sai see igast mõeldavast kahurist turmtuld. Mõni pisemate munadega sell oleks nüüd “õigema” plaadi lindistanud, kuid mitte Ashcroft. Võta nüüd kinni, on see iseenese kordamine või üritab “Human Conditions” inglisekeelsele fraasile he’s doing his own thing tähendust anda. Vahet pole.
Avarada “Check the Meaning “ jõuab napid mõnikümmend takti tiksuda, kui kümme aastat kohalikku raadiot kuulanud “meelelahutusspetsialist” minu sisekõrvas vigisema kukub. “See ei erine ju vaikusest,” protsesteerib ta nördinult. Mulle meeldib, kui miski tolle professionaalkretiinse jõmmi mu alateadvuses närvi suudab ajada. Kuigi õigus tal muidugi omajagu on – “Human Conditions” on peaaegu flegmaatiline. Pigem Nick Drake kui Mick Jagger.
Ashcroft on neetult hea laulukirjutaja (“God In The Numbers”, “Man On A Mission”, “Lord I’ve Been Trying”) ning kuradi hea laulja. Ja midagi on ta veel. Ma ei uskunud, et nn “seisundimuusika” võiks seisundit tekitada. Aga nüüd olen ma valmis veelkord kella kuueni hommikul ärkvel olema, et Tapa raudteejaamas tütarlast seljastrebitud nailonjopega vappekülma eest kaitsta. On jätkuv rõõm Ashcrofti sekti kuuluda. 8
MIHKEL RAUD
Cabaret Voltaire
“The Original Sound Of Sheffield 78/82: Best Of”
(Mute)
Sheffieldi originaatorite neli esimest aastat
Ma arvan, et see oli Saaremets, kes kusagil 80ndate esimese poole lõpus mängis esimesena mulle midagi ansamblilt Cabaret Voltaire. "Ahhaa", ütlesin ma. Mitte sellise hüüumärkidega "ahhaa". Pigem umbes nii, et "ahhaa, nojaa, miks mitte". Ühesõnaga, ega nad mulle teab mis ei meeldinud, aga tundusid meeldejätmiseks olulised. Niisiis ma lindistasin neilt midagi – vist 1980. aasta "Voice Of America" – ja tõepoolest üritasin neisse kiinduda. Ei miskit. Nad tundusid igavad. Ja nad tunduvad igavad praegugi, aga… teistmoodi, huvitavalt.
Vahest pole kuigi kerge märgata, et Cabaret Voltaire võttis kasutusse seesuguseid mõjuallikaid, mis kõik eri aegadel muusikat vabastama olid tulnud: 50ndate aastate elektroonilised eksperimendid, William Burroughsi kollaazhitehnikad, Velvet Undergroundi minimalistlik motoorika, funk… Ja kerge pole see lihtsalt seetõttu, et Cabaret Voltaire kasutas neid kõiki täpselt vastupidise sihiga – et sulgeda, kaanetada, kontrollida, isegi karistada muusikat.
Ja 80ndate aastate popkultuuripoliitika seisukohalt oli sel mõte sees. Seal tähendas too vabastamine lõtva värvikirevust, päikselist elegantsi, campi ja kitshi. Pop oli esmakordselt suuteline õgima mistahes elemente kust tahes ja paista sellest rikkamana. Cabaret Voltaire (ja kui rockist neile analoogi otsida, siis näiteks The Fall) näitasid seevastu pigem, milliseid esteetilisi imesid vabaduse piiramine võib sünnitada. Kui tahate nõustuda või mitte, siis on nende varased, olulised Rough Trade'i all ilmunud singlid just siin olemas: "Nag Nag Nag", "Do The Mussolini (Headkick)", "Silent Command", "Seconds Too Late"… 8
TÕNIS KAHU
