Kohati armas, aga kohati täitsa keskmine.
Kuulasin Jäääärt 1990ndate alguses. Kõige parem lugu oli minu meelest siis “Õhk kõnnib tänaval”, tekstina on seal kasutatud Kalle Muuli noorpõlveluuletust. Selles laulus on tõeliselt kaunis ja habras romantika. Panin selle mängima, kui mu tolleaegne pruut mulle külla tuli.
Vahepeal, umbes kümne aasta jooksul, pole mul aga üldse Jääääre tuju peale tulnud. Pole käind ei kontserdeil ega ostnud plaate. Sest, jah, Jäääär on sihuke fenomen, mille kuulamiseks lihtsalt peab omaette tuju olema. Mul on olnud aga muud tujud.
Nüüd seda viimast plaati siis kuulasin. Põhiolemuselt on muusika ikka sama, aga mu meelest läinud nagu veits tehtumaks kui omal ajal. Bändi tegijad teavad, mida kuulajad neilt ootavad, ja siis seda nad pakuvadki. Romantika on pöördunud kuidagi salonglikku võtmesse ja isegi blatnoilikes ahastustes on aimata kitši.
Kohati armas, aga kohati täitsa keskmine. 5
Marko Mägi
Girls Aloud
“Sound Of The Underground”
(Polydor)
Vabriku-popi päästjad?
Ma olen põhimõtteliselt tüdrukutebändide poolt, nagu Kahu on sünteetiliste helide ja Hvostov Putini Venemaa poolt. Kunagi toetasin Spice Girlsi, nüüd toetan Girls Aloudi. Ma tean, et iga tüdrukutebändi taga on peidus trobikond vanamehi, kes nende pealt teenivad, aga mis siis. Keegi peab kirjutama laulud, ostma riided, leppima kokku stuudioajad ja kontserdid, ühesõnaga: looma tüdrukute jaoks töökohad. Kas kuskil inglise Säästumarketi kassas oleks neil parem? Ehkki välimuse poolest sobiks Girls Aloudi plikad sinnagi väga hästi. Ning ei või iial teada, kes keda tegelikult ära kasutab: kas vanamehed tüdrukuid või tüdrukud vanamehi. 6
Mart Juur
Adrien75
“Coastal Acces”
(Source)
Ookeaniranniku-muzak LAst.
Saksa label, kes varem oli tuntud eelkõige laheda muusikaga elektroonika-jazzi-jms piiridelt, pöörab viimasel ajal üha rohkem tähelepanu tänapäeva tantsumuusikale, minimalistlikule hausile, tehnole jms. Seetõttu on Adrien75 praegu nende artistidest aeglaseim ja mahedaim, kuid rütmiline on temagi. “Coastal Acces” on udune, mahe ja soe elektroonika – ideaalne liftimuusika, kuid lift’i pakub sedapuhku ookeanilaine. See on rütmilise mandri ja ambientse mere vaheline meeldiv afäär, ideaalsevõitu taust puhkusele, mis ei lõpe, kuni makis on voolu. Plaadi ainus häda, kui seda nii võib nimetada (arvan, et ei või), on ideaalilähedane siledus ilma meeldejäävuseta ja liiga enesestmõistetav sobitumine moodsa elektroonilise muusika konteksti. 8
Erkki Luuk
Skin
“Fleshwounds”
(EMI)
Endise kiilaka hüpe soolokarjääri.
Skunk Anansie päevil karjus Skin kõigi ja kõige peale nagu mingi seersant, see oli ebameeldiv, kuid siiski muljetavaldav. Mida kiilaspäine lauljatar meist nüüd tahab, on raskem mõista. Tundub, et meeldida. Ja paistab, et ta soovib midagi öelda. Aga lihtsam on inimesi šokeerida kui nendega sõbraks saada. Ja sellel, kelle karjumisega on kord harjutud, on eriti keeruline end kuuldavaks teha. Nende tõdede tähendust saab Skin nüüd omaenese peanahal tunda. Ah jaa, ta polegi enam kiilaspäine. Ja ballaadikirjutamisse on kaasatud Delfi popmuusikarubriigist tuttav Guy Chambers. Kuid ma pole üldse kindel, et desperaatse robbiewilliamsi hoiak aitab Skinil leida sõpru ja mõjutada inimesi. Ei pea olema mustanahaline ja naissoost, et soolokarjääriga nii keskpäraselt algust teha. 4
Mart Juur
