plaadid

Nancy Sinatra
“The Very Best Of” STRONG>
(Amigo)

Kuuekümnendatel oli maailm täis plikasid, kes nägid meeletult blondid välja ja esitasid väga šefilt kohutavalt lahedaid vikerviise. Petula Clark, Dusty Springfield, Shirley Bassey, Sandy Shaw, Heidy Tamme... oeh, tegelikult on nende nimeks Leegion. Nancy Sinatra pole selle plejaadi päris tüüpiline esindaja. Tema paps oli vana Frank ise ning isa ja tütre kuulus duett “Somethin’ Stupid” on Eestis mobiilihelinate kategoorias jätkuvalt tirituim meloodia.
Aga eriliseks teeb Nancy hoopis panus, mille tema muusikasse andis produtsent ja helilooja Lee Hazlewood. Nancy repertuaari paremik on Hazlewoodi looming, käesoleva albumi tipphetkedeks kujunevad hetked, kus Nancy vahvalt plekisele häälekesele sekundeerib Hazlewoodi kummituslik ja madal tämber. “Summer Wine”, “Lady Bird” ja “Sand” pole mingi easy listening-stiilis tilulilu, vaid sügavad, mõjuvad laulud, mis võivad Johnny Cashi ja John Cale’i veel praegugi kadedusest küüsi närima panna. 7

MART JUUR

A-ha
”Lifelines” STRONG>
(WEA)

Öelge palun, kas 80ndate tagasitulemine on ametlikult möödas või kestab veel? Sellel Norra bändil oli ju üks hittlugu kusagil sedaaegu? Ma lihtsalt sellepärast küsin, et teada saada, kas albumil “Lifelines” võiks kusagil kellegi koduses stereos mingisugunegi mõte olla. Aga samas – kui 80ndate parim muusika oli glamuurselt pilklik ja võltsingujanune, siis A-ha on ikka olnud skandinaavialikult siiras ja rahumeelselt eepiline ning seega lõppkokkuvõttes kasutu ja kahjutu ühtviisi. Alati on edetabelites leidunud paremaid asju. Ja alati on olnud ka ilgemaid. Sedakorda on A-ha kaastöötajaiks palganud mitu kõva nimega produtsenti. Siin on Stephen Hague, on paarikaupa töötavad Clive Langer ja Alan Winstanley. Aga miskit uudist neist ei sünni. Nad on ju kõigest produtsendid, eks? Nad lihtsalt produtseerivad. Ja tulemus on pelgalt produktsioon. Või mida teie siis ootasite? Muidugi, te võite mängida ühe totra teooriaga – et miks Morten Harketi hääl kõlab kohati nagu too sealt Brainstormist, aga seegi pole pikalt huvitav. Võibolla tuleks lihtsalt mõnelt produtsendilt küsida. 4

Tõnis Kahu

Armand Van Helden
“Gandhi Khan”
(Armed/Warner)

House. Õhus tukslev armastus. Muusikasse valatud seks. Mitte tantsimise, hõõrumise muusika.
Mitte enam. Juba tükk aega mitte.
Kui Armand Van Heldeni eelmine LP “Killing Puritans” oli kutse peksule, siis see siin on külm sõda. Üks selline lõbus sõda. Sest see algab plaadikaane fotost, mille peal on Armand Van Helden täies hiilguses. Ja ükski Armandi pilt pole endine pärast Ali G-d. Aga olgu. Nalja saab ka keset kuulamist. Suurem osa ajast on lihtsalt hirm. Kõige lummavam lugu on “I Can Smell U”. Palju trumme, palju müra, palju vaikust ja üks pahaendeline jutustaja.
Tegelikult on “Gandhi Khan” nagu üks arvutimäng. Kui sa piisavalt lähedalt asja jälgid, lendad Maa keskmest läbi pinnase stratosfääri ja sealt läbi suvalise jääkamaka tagasi alla. Ja nii paar korda per lugu. Armand Van on kontrastide mees. Kellavärgi Apelsin ’02 räägiks temast.
Keeruline on ette kujutada, millisel Eesti diskol sellist muusikat mängitakse. Samas on hästi lihtne ette kujutada sellist muusikat mingis elektropop-setis Playgroupi ja näiteks Ural 14 Diktatorsi vahel. Ent ka siis kisub ta sind korraks ruumist välja ja jätab omapead.
See on majesteetlik album. Armand Van Helden on kuningas ilma kuningriigita. Liitu tema kaaskonnaga, ja sul tekib Sancho-kompleks.
Ma ei saagi kohe aru, mis see on.
Black house? Doom house? Death house?
Aga see meeldib mulle hullu moodi.
Äkki see polegi house? 9

ERIK MORNA

Danny Krivit
“Grass Roots” STRONG>
(Strut)

Kui mõni tuttav satub New Yorki minema ja uurib minult, kuhu õhtul aega veetma minna, siis tavaliselt soovitan esmalt pühapäeva pärastlõunast pidu nimega Body And Soul. Keskmine newyorklane pole enamasti Body And Soul’ist kuulnud, kuid keskmisele euroopa diskoturistile on see New Yorgi pidu tihti õigustatult peamine sihtmärk.
Kolm keskealist DJd, kes selle ürituse taga on, on Joe Claussell, Francois Kevorkian ja Danny Krivit. Esimene neist käis möödunud suvel Tallinnas ja pani nii mõnegi puritaani proovile U2 ja Whami mängides.
Francois Kevorkian on vähemalt leheküljelist artiklit vääriv armeenia päritolu legendaarne vana kooli produtsent. Selle retsensiooni kangelane on kolmikust vast vähim tuntud liige, kuid mitte vähem kõva mees.
Varase noorpõlve veetis Danny ettekandjana ühes oma isa Village’i söögikohtadest, mille kundedeks olid teiste seas Jimi Hendrix, Janis Joplin ja John Lennon. Ta isa oli ka Chet Pakeri manager’iks, mis tähendas muuhulgas ka seda, et noor musta muusika huviline võislubada endale privileegi näiteks James Browniga sinasõprust pidada ning ligipääsu tema lugudele kohe, kui need linti said. Danny esimene residendi koht oli samuti ühes isa klubidest. Nii et sellise muljetavaldava taustaga mees on Danny Krivit.
“Grass Rootsile” on Krivit pannud osakese teda enim mõjutanud muusikast – Talking Headsist Donald Birdini, kaasa arvatud mõned rariteedid vanast ajast. Tõeline pärl-kogumik ka kõige nõudlikuma maitsega melomaniakile. 10

RAUL SAAREMETS

Frank Sinatra
“Romance” STRONG>
(Bristol/Reprise)

Selle duubelalbumi autor on Robbie Williams. Või on mõni muu põhjus peale Williams/ Kidmani jõuluhiti “Something Stupid”, miks keegi järsku otsustas, et maailm on valmis järjekordseks Sinatra-kogumikuks. Kas Frank oli sama hea kui Robbie? Kas Cassius Clay oli kõvem kui Mike Tyson? Rahvas nõuab.
Mis kokkuvõttes on kena. Sest nüüd on mul viimaks võimalus omandada suhteliselt soodsalt peaaegu kõik “meie Franki” paremad palad, millest ma tahaksin hoolida. Palad, mida mul pole, sest 50ndatel polnud mind, 60ndatel olin liiga väike, 70ndatel ei teadnud, 80ndatel ei hoolinud ja 90ndatel hoolisin, aga polnud raha.
Saluut, kallis plaaditööstus! Rahvas nõuab, rahvas saab. Varsti saabub aeg, mil ei ilmu muid plaate kui The Doorsi, Madonna ja Frank Sinatra kogumikud. 8

ERIK MORNA

Elvis Costello
”When I Was Cruel”
(Island)

Oleks tahtnud Costello uue plaadi arvustamist edasi lükata. Öelda toimetajale, et nii umbes neli kuud. Tema oleks öelnud, et plaat on juba umbes paar nädalat sinu käes, oleksid pidanud rohkem kuulama. Nojah, aga ma ei taha teda rohkem kuulata. Professionaalsetel põhjustel ehk võiks, aga lõbu ja naudingu pärast vaevalt. Selline on Elvis Costello alati olnud. Sa paned ta mängima ja ekstaas lahkub toast. Sulle jääb kujutis temast, need prillid, see hääl, need pedantselt konstrueeritud laulud. Mis edasi? Ma kujutaksin ette sellist tööd, kus poleks muud teha kui uurida tema salasõnumeid ja tema viiteid ja tsitaate. See ei õpetaks kedagi teda armastama, kuid aitaks tema maailma süsteemi viia, sellega kuhugi välja jõuda.
Hea küll, “When I Was Cruel” väidetakse olevat moderniseeritud Costello. Ja nagu alati sellega liialdatakse. Siin pole mingit techno’t ega hip-hoppi. Ja igatahes on siin paras ports päris argiseid Costello-lugusid – “45”, “Daddy Can I Turn This?”, “15 Petals” –, mis võiksid kõlvata kõrvalepõikeks praktiliselt igale tema ligi paarikümnest stuudioplaadist. Kuid siin-seal on ta oma puritaanlikku siseilma värsket õhku sisse lubanud ja midagi sellest meiegi jaoks kaunistanud. “Dust 2...” ja “...Dust” lubavad end Costello sakiliste servadega kitarrikõlast er(g)utada. “Alibi” võiks olla klaustrofoobiline, aga ei ole ning “When I Was Cruel No. 2”, Barry Adamsoni stiilis pop-noir, on parim kõigist. Aga õiglase hindega läheb aega. Veidi rohkem kui 7, jah, pealegi see tõuseb pisut ja tasapisi... Ei usu aga, et ta 8 kätte saab. Nii et juuksekarva lõhki ajades – hetkel nii umbes 7, 247

TÕNIS KAHU

Erinevad esinejad
“Audiolounge”
(Intermedium)

Ammer/Console, Robert Lippok, Robert Merdzo / Bülent Kullucku ja Laar/Zeitblom toodavad igaüks ühe pooletunnise loo. Ammer/Console teevad glitch’i selle sõna kontseptuaalses tähenduses (lugude vahekohad, sumbumised, vaikuse saabumine/lõpp, lõiked jms), mitte krabina mõttes. Väga huvitav, läbitunnetatud, poole tunniga tundmatuseni muutuv materjal. Robert Lippok (To Rococo Rot) teeb vähem huvitava, etteaimatavate “pop”-rütmidega loo, kus on küll ka häid kohti. CD 2 on (teoreetiliselt) hullumeelne.
Merdzo/Kullucku liiguvad edasi-tagasi mürgise ja ülikiire (a la ilma sepahaamrita hardcore) techno, aeglaselt ragisevate biitide ja meloodiate, progressive house’i (sic!!!), jenka, trip-hopi jm obskuursete stiilide vahel. Laar kujutab endast Kalle Laari. Tema ja Zeitblom teevad kujuteldamatult musta, mürarikast minimal techno’t, mis kõlab, nagu loeks helipea seda otse Ruhrgebieti söelindilt. Oh kurat, see lugu keeras mul kõlarid ka p...e. 8

ERKKI LUUK

Michael Bolton
“Only A Woman Like You”
(Jive Records)

Keda siiski uskuda? Tiina Park väidab, et Michael Bolton on naiste suur lemmik, aga naised tegid öäk, kui nende käest Boltoni kohta küsima läksin. Justkui oleksin likööri pakkunud.
Boltoni plaati näeb tavainimene ainult kujundusajakirjades, kus on pildistatud luksuskorterite interjööre. Siis on seal riiulile pandud mõned pildiraamatud ja plaadimängija kõrval lösutab Boltoni “Greatest Hits” nagu rammus padakonn. Kõige paremini, olen ma tähele pannud, taluvad Boltonit taksojuhid. Nad vahetavad kohe jaama, kui raadiost mõni normaalne lugu tuleb, aga kui kõlavad Boltoni aariad, on sohvril enamasti savi.
Üks asi on küll täiesti kindel. Uus Bolton on sama hea kui eelmised. Võibolla natuke paremgi! 3 

MART JUUR


Sheryl Crow
“C’mon, C’mon”
(A&M)

Ühes vanas psühholoogiaõpikus toodi kord selline näide, et illustreerida eri inimtüüpide reaktsioone ootamatutes olukordades. Koleerik, sangviinik, melanhoolik ja flegmaatik pandi magamise ajal kotti ja viidi sügavale metsa. Kui melanhoolik kotist välja lasti, langes ta kummuli ning puhkes südantlõhestavalt nutma. Koleerik rebis koti ribadeks ja kukkus märatsema. Flegma hõõrus silmi, vaatas ringi, haigutas ja puges seejärel kotti tagasi, et teha veel üks uinak. Kuid sangviinik, mida tegi tema? Sangviinik viskas koti õlale – sest kotti võib ju tulevikus tarvis minna – ning hakkas muretult vilet lastes astuma suunas, kus tema meelest asus metsaserv.
Vaata nüüd, armas lugeja – Sheryl Crow ongi just nagu see sangviinik seal metsas. Situatsioonis, kus Alanis Morrisette hakkaks ulguma, Madonna märatsema ja Dido heidaks magama, jääb tema ikka heatujuliseks. Nagu kõigil kenadel inimestel, on tal palju häid sõpru. Lenny Kravitz, Liz Phair, Stevie Nicks, Don Henley, Gwyneth Paltrow ja  Emmylou Harris tulevad platsi, kui plaaditegemiseks läheb. 8

MART JUUR