Hector Zazou
“Strong Currents”
(Taktic Music/Telescopic)

Prantsuse geeniuse hajus, kuid painajalik laulutsükkel naisstaaridele.

Prantsuse produtsendi Hector Za­zou muusikavalmistusmeetod sisal­dab piisavalt karget ilutsemist, lau­sa pärdilikke keelpilliseadeid, Debussy või Satie vaimus klavereid (sellel plaadil paaris loos Ryuichi Sakamoto), bassklarneteid, pidulikkust ja sentimenti. Ja sama palju ka elektroonikat, krabinaid, kriipimisi, udust, naudinguga segatud ebamugavustunnet pikki, lõputute vastlalinadena kuhugi kaugusesse sahisevaid laule kuulates. Nagu vaataksin kodus aknast välja hämarduvasse Lasnamäe-alusesse sinakashalli tühjusesse.

Iga lugu esitab eri naisartist, nende hulgas on vägagi kuulsaid, nagu Laurie Anderson ja Jane Birkin. Ja vähemkuulsaid, nagu Lisa Germano või Peter Gabrieli tütar Melanie. Ükski laul pole eriti hitt, mängima hakkab tervik ja Zazou oskus piiratud võtetega suurejoonelisi, emotsionaalselt pingestatud, kuid ikka mitteühemõttelisi helimaastikke joonistada.

Tobe, et seda, läbinisti ingliskeelset albumit müüakse vaid Prantsusmaal. 8

Tõnu Kaalep

Dagö
“Hiired tuules”
(hyper.records)

Lauri “Hr. Häälematerjal” Saat­palu ja tema vuntsid poisid muhelevad taas.

See plaat oli mulle maha müüdud juba ammu enne ilmumist. Mulle ja sadadele keskkoolitüdrukutele, kontorirottidele, lillelastele, kodunt kolinud lastega paarikestele. CD karbist, sahtel lahti-kinni, klapid, volüüm, “play”– ja siis kolmveerand tundi tapeedina tunduvaid rahulikke rütme, vürtsiks ehk kärbsepaberina nakkuv “Miisu”. Esikalbumi värske hingelisuse ja “Toiduklubi” särtsaka ühiskonnapila järel oodanuks nagu sama energilist ja peenelt teravat jätku. Õnneks ei lasknud mu eelarvamus omakeelse popi lipulaeva uusüllitise headusest pead norgu, sundides veel teisegi ja kolmanda tiiru plaadimängija tuules hiiri keerutama. Vast siis, kui olin ka tähelepanu lõpuks häbelikult sisse lülitada taibanud, hakkasin aduma, et “Hiired tuules” mängib kõiki neidsamu hingenoote mida kaks esimest helikonservi kokku. Dagö mõistab lastearmastuse, naeruväärse väikluse, nostalgia, varaste hommikutundide ja kõditavalt lehkava getomiljöö ühtesulatamise kunsti. Nad justkui tõesti teaks, et helgemaid päevi tasub enese seest otsida. 8

Alvar Lumberg

Dido
“Life For Rent”
(Arista)

Dido on tantsurõivad ära visanud.

Tore, et tutvus Didoga jätkub ja süveneb. Ajal, mil paljud naised eesotsas Madonna ja Kylie’ga tunduvad olevat sõna otseses mõttes lolliks läinud, on väga värskendav kohata kedagi, kes ei alustagi oma juttu sõnadega “Tead, mul on jälle ilge debrekas!” ega vaeva sind tüütu pläraga sellest, kus ja kellega sai viimati rämedalt pidu pandud.

Dido räägib asjadest, millest võik­sid omavahel rääkida väga head sõb­rad, ja teeb seda nii, nagu sa oleksidki tema hea sõber. Seda sorti jutt, mida pole võimalik rääkida lärmakas klubis keset öist inimloomaaeda.

Tagantjärele ei saa enam aru, mida ta seal Faithlessis õieti tegi, vähe on lauljaid, kelle vokaal oleks veel vähem funky ja soulfly. Needki vähesed tantsumuusikamõjud, mis leidusid debüütalbumil “No Angel”, taanduvad ja sulavad folk-rock’i soojas kumas. Haruldase atmosfääriga popmuusika, palju laule, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. 9

Mart Juur

Dave Clarke
“Devil’s Advocate”
(Skint)

Inglase Dave Clarke’i uus kauamängiv on korralik Detroiti-stiilis-tehnoplaat, aga mitte ainult.

Are you punk? Are you new age? What kind of drugs are you now using? I took a spin on the celebrity couch. They’re terrible? I wanna be terrible too!

Devil’s advocate tähendab inimest, kes vaidluse nimel kaitseb ebapopulaarset arvamust, ja Clarke on oma advokaaditööle pühendunud, vaieldes enda ja teistega “tõupuhta tehno”, aja kulgemise ja hea maitse teemadel. Tema argumendiks kohtus on see, et hoolimata oma rangest moraalsest palgest võib ka tehno edukalt elada vabaarmastuse liberaalsete reeglite järgi ja produtseerida koos teiste muusikastiilidega andekaid järeltulijaid. Selle argumendi vastu on tehno tihti viktoriaanlik normatiivsus: iga selline suhe on patt!

Clarke’i tunnistajate ja kaasosaliste nimekiri on väga kirju nagu klassikalises kohtudraamas – näiteks avangard-feministide trio Chicks on Speed või ultraradikaalne poliitiline räpineeger Mr. Lif. Hoolimata selliste eksperimentide näilisest võimatusest on lapsed nagu ponksid – “Blue On Blue” on Dave Clarke’i sõjareportaažiks getotandrilt koos reporter Mr. Lifiga ja “Disgracelandis” annab Chicks on Speed voli punkpoeesiale, pilgates popmuusika trendipolitseinikke umbes nii, nagu seda tegi LCD Soundsystem oma zeitgeist-värsis “Losing My Edge”.

Oma seisukohta kaitseb ka plaadigraafika – gooti kirjas pikseldatud logo on hiilgav idiosünkraasia, kahe ajastu sõbralik käepigistus ühe poptsükli sulatusjoonel. Sõprus 80ndate ja 00ndate aastate vahel on alla kirjutatud ning lepingu hümniks on tehnoversioon ühest Bauhausi loost!

Üks viis plaati arvustada on vastata talle samas keeles, milles ta si­nu­ga räägib. Antud juhul peaks selleks olema kohatu-maitsetu viide popmuusika värvikale ajaloole, niisiis:

I’m an alien, I’m a legal alien…. I’m an englishman in Detroit. 8

Tristan Priimägi