“Inked in Blood”
(Gibtown/Relapse)
6/10
Death metal’i veteranide Obituary uus plaat asetub sobivalt debatti teemal: kellele ja milleks on vaja Kickstarterit? Ühelt poolt saavad humoristid, nagu Zack Danger Brown, kartulisalati valmistamiseks toetust 55 000 dollarit, teisalt tulevad filmitegijad, nagu Spike Lee ja Zach Braff, võtma viimast veeringut lihtsalt ristiinimeselt, kuigi neil on tõenäoliselt vaba juurdepääs miljonitele. Kas Kickstarterit peaks kasutama nii tuntud bänd nagu Obituary? Raha nad said igatahes kokku ja põhjenduseks oli “suurem artistlik vabadus”, nii muusika kui tähtaegade osas. Ühest küljest pole neil seda tegelikult vaja, teisalt ei saa neil ka osalemast keelata. Veidi imelik tunne sisse jääb, tuleb tunnistada.
Muusikaliselt nende vana stiili kickstart’ima planeeritud plaadil on aga mitmeid vajakajäämisi. Tuntud Kate Bushi fänn(!), laulja John Tardy oli kõige hauahäälsem koriseja 80ndate lõpus, kui Obituary kogu perele veel suutis hirmu naha vahele ajada. Nüüd on Tardy esitus märksa tagasihoidlikum. Samuti on bändist väljas teine kitarrist Allen West (istub amfi tootmise eest oma 15kuust vanglakaristust), kelle otsekoheselt puine stiil on alati olnud üheks nende kaubamärgiks. Kui need miinused maha arvestada, on endiselt selge, et Obituary kaitseb endiselt edukalt hillbilly-death metal’i tiitlit. Ühtlane tümpsiv jõuline nuiaga kuklasse tagumine, mis oli küll veidi efektiivsem varem, kui muusika oli aeglasem, aga siiani on mõneti imetlusväärne, kuidas suudetakse kolmest noodist kokku panna terve plaat, ilma hetkekski endas kahtlemata.
TRISTAN PRIIMÄGI
Kodaline
“Coming Up for Air”
(Sony Music)
4/10
Kodaline on jällegi üks uue laine power-ballaadide bänd, kes näeb ennast põhjendamatult rokkgrupina. Ma kuulan seda plaati, aga ma ei kuule bändi. Heal juhul kuulen tellitud saatebändi ja neist eraldiseisvat lauljat (kelle iiri aktsent on tegelikult päris lahe), aga peamiselt ikkagi seda tüüpi, kes salvestades puldi taga oli. Ja ta on väga osav. Kolm esimest lugu järgivad selgelt Coldplay viimaste aastate festivalisinglite vormelit. Veits U2 ja Killers ka. Võib-olla pärineb mood kusagilt mujalt, aga ülipopp on praegu refräänile järgnevalt, või siis osana sellest, kooris hõisates korduvat meloodiat pähe taguda – “oooooo” peal liugu lasta. Või siis paari fraasi vältel bass maha võtta, paar sammu mikrist kaugemale astuda ja iga löögi peal plaksutades kollektiivselt õõtsudes rahvast kaasa laulma tirida. See on võte, mis peaks justkui kuuluma laivi juurde, aga ju siis töötab personaalvormis ka. Kui need elemendid on ilmsed – selge inseneritöö tulemus –, siis kuidas saab sääraseid hingestatusest nõretavaid ja üldinimlikest tunnetest pungil armastuslaule üldse tõsiselt võtta? Kodaline on nagu masin, mis tahaks jube pealetükkivalt näidata oma võltsinimlikku palet. Siiski, masin jõuab kohati ka ebaturvalistele radadele. Sähvab üks italo-disco süntbassi käik või kantrirütmis matemaatilist indie-sõrmitsemist. Kuid kulminatsiooniks on ikka vaja vägivaldselt tekitada mingi grupitunnetusele orienteeritud nõrkushetk ning selle kaudu rahvale madalaimat ühisnimetajat peale suruda. Ja rahvas januneb: veel, veel, veel!
MADIS JÄRVEKÜLG
Drake
“If You‘re Reading This It‘s Too Late”
(OVO Sound)
5/10
2015. aasta veebruaris andis Drake välja miksteibi “If You‘re Reading This It‘s Too Late”. Tagasihoidlikult anti-kommertsliku kaanekujundusega ja enesetapule viitava pealkirjaga üllitis tekitas kohe palju küsimusi – kas tegu on Kanye Westi “Yeezuse” laadse avangardiga või üritab Drake tõesti kommetslikku enesetappu? Nagu kuulujutud räägivad, on kommertslikuks enesetapuks Drake’il põhjust halva plaadilepingu tõttu Cash Money Recordsiga. Enesetapp on aga läbi kukkunud, sest väljastamata küll ühtegi singlit, potsatas “If You‘re…” kohe müügiedetabelite tippu Cash Moneyle sularaha tootma.
Teiseks, ja see on juba naljakas, leiavad mõned kriitikud, et tegu on Drake’i seni kõige eksperimentaalsema ja sügavama üllitisega. Kuigi hiphopiga kursis olles peaks aru saama, et tegu ei ole eksperimenteerimise, vaid miksteibile omase visandlikkusega. Siin ei ole singleid, vaid singlite sketch’id. Siin ei ole tegu läbikomponeeritud luulekoguga, vaid pigem personaalse päevikuga, kuhu on kirja pandud nii mõnigi hea idee, kuid mis üldpildilt jääb siiski solipsistlikuks, sest ei ole otseselt kirjutatud teistele, vaid iseendale. Nii leiamegi Drake’i rääkimas tõsistel teemadel, kuid seda viisil, mis – tihti ühe loo piires – paneb kohati kulmu kergitama ja siis jälle õlgu kehitama.
Nagu näha ülistavad (ja ostavad) tõelised Drake’i fännid kõike. Tagasihoidlikele huvilistele leiduvad siin küll mõned pärlid (“Legend”, “Jungle”), aga üldises plaanis tasub jääda ootama aasta teises pooles ilmuvat päris albumit.
OTT KAGOVERE
Depeche Mode
“Live in Berlin”
(Columbia)
5/10
“Live in Berlin” on samanimelise kontsertfilmi soundtrack, mis on ühtlasi nüüd kahel CD-l live-salvestisena välja antud. Elektroonilise muusika klassikud esinevad siin jätkuvalt suurepärases vormis, kuid suuremaid üllatusi pakkumata. Vanad hitid ja “Delta Machine’i” materjal on kenasti tasakaalus ning toetavad teineteist just parasjagu. Dave Gahani vokaal väärib seekord eriti esile tõstmist, nagu ka piisavalt maitsekas suhtlus publikuga. Veidi tüütuma asjaoluna võib ära märkida publiku enda tekitatavad hääled, mida on mõnuga peale keeratud ja mis kipuvad kui mitte just muusikat summutama, siis vähemalt sellele konkurentsi pakkuma. On see hea või halb, on muidugi maitseasi. Küll aga peab tunnistama, et ilma visuaalse osata jääb kogemus üsna poolikuks – kui kontsertfilm on kontserdi aseaine, siis omakorda selle soundtrack ilma filmita tundub kuidagi eriti vaesestatud kogemusena.
MART KULDKEPP
