Exodus

Exodus

„Blood In, Blood Out“

(Nuclear Blast)

Mõni muusikakanal võiks hakata tootma telesarja “Pimp my Thrash Band”. Vana thrash-ibändi liikmed otsitakse kuskilt puukuurist üles, klopitakse tolmust puhtaks, pannakse uued riided selga, saadetakse kõnekursustele, jne. Lihtsalt uskumatu, kuidas see stiil ja tema liikmed keelduvad välja suremast. Ma ei tea, mis imelist külma sõja kõrrejooki neile 80ndate USAs sisse joodeti, aga pauerit on neil tänaseni rohkem kui enamusel nende järglastel ja järgijatel. “Tonight We’re Gonna Fight Like it’s 1985” kinnitab Steve “Zetro” Souza – vokalist, kes vahelduva eduga Exoduses laulnud 80ndatest peale ja nüüd peale kümneaastast pausi nüüd juba kolmandat korda oma vana tööandja juures tagasi. Üldse muidugi stiilne, et bändist nimega Exodus on nii paljud aja jooksul välja rännanud. Endiste ja praeguste liikmete nimekirjas on kokku 25 nime. Zetro kile hääl pole vast igaühe jaoks, aga annab bändile veidi keldrilikuma hardcore-kõrvalmaigu, a la Overkill.

Exodus pole läinud paljude vanemate bändide teed – turvaliselt kesktempo-vanuritsooni müdistama – vaid on endiselt kiired ja järeleandmatud. Lugusid on raske välja tuua: “Blood in, Blood Out”, “Salt the Wound” ja tegelikult ka kõik ülejäänud, sest plaat on ühtlane ja midagi teravalt välja ei paista, ei heas ega halvas mõttes.

Nii et see siin pole üksnes nostalgiareis, vaid korralik doos thrash metal’it, mille hädavajalikkuses ma lõpuni veendunud ei ole, aga mis täidab kindlasti talle pandud ülesande ja rokib. 8/10

TRISTAN PRIIMÄGI

Diskreetse Mango Trio

"Teestelu"
(Diskreetse Mango Trio)


Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb minna tagasi hetkesse, mil kuulsin esimest korda Diskreetse Mango Trio kaheksa aasta taguse debüütalbumi nimilugu "Prigadi-Pragadi". Armumine oli silmapilkne. Et teised regilaulu ja rock’i ühendanud Eesti artistid - nt. Vägilased, Raud-Ants või Oort - ei ole midagi samaväärset esile kutsuda suutnud, saab juhtumit seletada vaid animaalse maagiaga. Piisab umbes minutist verivärske albumi kuulamisest veendumaks, et maagia on alles.
Regilaulu puhul on helilooja võimalused midagi vokaali tasemel korraldada üpris piiratud - meloodia on väheliikuv, kasutab kolme-nelja nooti ja kordub väheste nüanssidega loost loosse. Selleks, et mitmekesisusega harjunud kaasaegse kuulaja tähelepanu köita, peab seega kõik ülejäänu olema tavalisest vaheldusrikkam. DMT saab selle ülesandega auga hakkama (eriti kiiduväärt on harmooniavahelduste ohter kasutamine) ning ehkki suure otsimisega leiab lugudest ajuti ka teostuslikke vajakajäämisi - jõuetu või õhupuudusesse lämbuv vokaal, kohati konarlik kitarrimäng - siis üldpildis need midagi ei muuda. Ma ei saa aru, miks nad oma teise albumi väljaandmisega nii kaua jokutasid. 9/10

ANDRI RIID

Momend

“Spiral”

(I Love You Records)

Kui mõelda Läti muusika peale, tuleb peale Brainstormi meelde sealsamas Positivusel oma lavaga figureeriv I Love You Records, leibel, mille alt on muuhulgas Ewert & the Two Dragons plaadi üllitanud. Ka Riias tegutseva indibändi (nii nad ennast kutsuvad) Momendi teine LP “Spiral” on I Love You Recordsi jagu. Sestap võib vist juba enne plaadi kuulamist mingis kvaliteedis kindel olla ja pärastki ei pea pettuma. Momend ühendab endas ühelt poolt raskerokilikult pikki ja korduvaid kitarrikäike, mis muudab muusika tihedakoeliseks, teisalt tasakaalustab sügavustes triivimist kerge ja õhuline vokaal. Umbes säärase balansi on leidnud ka üks teine Läti ansambel Sirke, kelle lüürika on küll lätikeelne, kuid nagu Momendil, ehituvad Sirkegi lood end kitarrikäikude ümber üles.

“Spiral” on ideaalne album, mille saatel jalutada, sest headphone space eristab selle pikki, rahulikke ja mõtlikuid muusikalisi samme eriliselt hästi ära. Ehkki pidevalt on tunne, nagu miski hakkaks varsti väga kõvasti mürisema (umbes nagu raskeroki-ja metal-lugudel: vaiksele sissejuhatusele järgneb äike), kõikehõlmavat kulminatsiooni siiski ei saabu. Ja polegi vaja. Momendi mürisemine on pigem nagu paduvihm kui pikne. Konflikt vaikuse ja müra vahel on küll olemas, aga see on pehme konflikt, mis ei kõrvu ei ehmata. Siiski saaks kõigist “Spirali” lugudest hea metalalbumi, sest selles jagub jätkuvust, mastaapsust, lüürilisust ning tumedustki, kuid tänu mänglevatele meloodiatele on tulemuseks on hoopis pehme ja soe plaat, mille laulusõnadest võiks lausa eraldi arvustuse kirjutada. 8/10

HANNA LINDA KORP